KÖÖGARDAL

Ado Köögardali päevaraamat

Harjumaa Muuseum avaldab oma kodulehel Keila kirikuõpetaja Ado Köögardali päevaraamatuid. Need toovad lugejateni ühe kirikuõpetaja isikliku elu ja töö kõrval ka 90 aasta taguse elu-olu ning Eestile mõju avaldanud ühiskondlikud sündmused, mida autor talle ainuomases stiilis kirjeldab. Hulgalistele faktidele lisavad vürtsi Köögardali siirad ja emotsionaalsed ülestähendused olukordade, inimeste ning ettevõtmiste kohta. Ado Köögardali päevaraamatud kuuluvad tema perekonnale, kelle loal Harjumaa Muuseum neid avaldab.

Head lugemist!

Köögardali päevaraamatut kajastame ka Facebookis.

Ado Köögardal

Päevaraamatuid pidas Ado Köögardal aastatel 1910–1952. Kõik aastakäigud siiski säilinud ei ole. Vene sõjaväele jäi 1940. aastal Keila kirikumõisas ette 1934.‑1935. aasta päevik, mis hävis. Vabadussõja-aegse ja Eesti Vabariigi algusaastate päevikud hävitas Köögardal ise repressioonide hirmus Nõukogude okupatsiooni ajal. Perekonna palvel lõpetas Köögardal päevaraamatu pidamise 1952. aastal.
Ado Köögardal sündis 1891. aastal Viljandimaal Karula vallas. Köögardal õppis Karula‑Saarepeedi vallakoolis, Viljandi linnakoolis ja H. Treffneri eragümnaasiumis Tartus. Tartu Ülikooli astus ta 1910. aastal, kuulus korp Fraternitas Esticasse, kuid lahkus sealt ning astus Eesti Üliõpilaste Seltsi liikmeks. Köögardal teenis pärast Tartu Ülikooli usuteaduskonna lõpetamist 1916. aastal abiõpetajana Peetri koguduses Valgas, õpetajana Oudovas (Gdov Pihkva oblastis Venemaal) ja Kanepis. Keila koguduse õpetaja oli Köögardal aastatel 1921‑1957 ning alates 1935. aastast Lääne-Harju praost. Teda autasustati 1940. aastal Eesti Punase Risti III klassi teenetemärgiga. Ado Köögardal suri 1957. aastal ja on maetud Keila kirikuaeda.
Ado Köögardalilt on ilmunud kaks raamatut: ajalooline ülevaade „Keila kihelkonnaloost“ ning romaan „Rahula kirikla“. Ta on teinud kaastööd ajalehtedele „Postimees“, „Viljandi Teataja“, „Meie Elu“, „Päevaleht“. Lühipalasid ja jutlusi ilmus „Meie Kirikus“ ja „Eesti Kirikus“, lastejutte avaldasid „Laste Rõõm“ ja „Laste Sõber“.