1929. aasta detsember

Keilas, 1. detsembril 1929

Oli jällegi pime, niiske, uduvihmane päev. Kell ¾ 11 hommikul lasid leerilapsed enne jumalateenistust ennast üles võtta Keila päevapiltniku G. Kulp´i juures; oli valgust nõnda vähe, et igatahes elekter tuli abiks võtta päevavalgusele. Sestsaadik, kui leeri peetakse endises kõrtsimajas, olen leerilastega sealt rongis kirikusse tulnud; täna oli see aga pori pärast võimatu; leerilapsed kogunesid pärast ülesvõtmist sellepärast käärkambrisse, kust siis rongis läksime ümber kiriku torni alt kirikusse. Jumalateenistusel oli kirik elektriga valgustatud; altaril ja kantslis olid krüsanteemid, millest 2 sain omale, 1 sai köster ja ühe kirikumees. Rahvast oli porise tee peale vaatamata kaunis rohkesti kokku tulnud, peaasjalikult mõlemast soost noori, kellest ka hulgake oli armulaual. Oli jälle sellepoolest huvitav pühapäev, nagu neid tänavu iseäralikul viisil mitu juba on olnud, et ei olnud ühtki matust; nädalis neljapäeval, mis pühapäeva kõrval veel ainus ametikandjatele sunduslik matusepäev on, ka ei olnud. Ei olnud täna ka teisi kiriklikke ametitalitusi. Kodus registreerisin küll õhtupoolikul kaks abielupaari. Oma häälega tulin päris hästi läbi; üksnes laulda ma veel ei võinud, aga lauluhääl on ka tagasi tulemas. Hea tunne on, kui tervis jälle hakkab tagasi tulema. Köhast olen jälle peaaegu ka lahti; pikemat aega aga köhisin ma nõnda, et meelemärkus tahtis vahetevahel kaduda.

Keilas, 2. detsembril 1929

Hilda oli täna raske peavalu käes, nagu sagedasti viimasel ajal on juhtunud. Meeleolu ei või siis mul kunagi hea olla, kui mõni minu omadest haige on. Õhtupoolikul hakkas Hilda ometi paranema.

Õhtupoolikul, enne laste koolist koju jõudmist läksin Viktoriga kõndima ja tõin 3 õige väikest jõulukuuske ja seadsime lastetuppa paigale. Küll oli Hildal ja Ellinoril hea meel neid kuusekesi leides! Ruttu ehiti nad ära, pandi küünlad otsa ja mahe jõuluvalgus pimedal hilissügise õhtul täitis lastetuba. Üht jõulukuuske näitasime ka haigele mammale. Laste jõulukuuse rõõmu nähes rõõmustasin vast ise veel rohkemgi. Tulevad meelde lapsepõlve ajad, kus Naanul minu papa mulle metsast jõulukuuske tõi, ehk kuidas ma ise neid tõin ja ehtisin – siis oli alles enam-vähem muretu aeg.

Keilas, 5. detsembril 1929

Üleeila ja eila andsin jällegi Tallinnas tunde! Eila oli Hilda ka linnas ja peatus oma venna Eduardi juures, kus minagi tundidest vabanedes kella ¾ 5 ajal õhtul lõunat sõin.

Ilmad on ikka pimedad, pilves, udused, seenevihmased, sooja 4-5°R.

Keilas, 6. detsembril 1929

Teisipäeval tõin lastele linnast 2 pakki jõuluküünlaid, nüüd on need peaaegu läbi põletatud nende mängujõulukuuskedel; homme laseme osta ühe paki pühapäevaks. Hildal on ka heameel laste rõõmu vaadates, mis neil nende jõulupuude juures on. Juba paar nädalat lastakse neid ka klaveril jõululaule harjutada – nõnda on meil praegusel pimedal ja pilves ajal tubades jõuluvalgus ja jõuluhääled.

Saab oodatud jõulusid suure igatsusega. Küll nad jõuavad peagi, kuid kahjuks nad lähevad mööda väga ruttu ja harilikult on nõnda, et just nagu ei tooks nad kõik seda kätte, mis neist loodeti. Mina muidugi jõulusid enam nõnda maitsta ei saa nagu ennemalt, kui ma veel ametis ei olnud; nüüd pean ju just pühade ajal kõige suuremas tegevuses olema. Aga lapsed saavad küll jõuludest rõõmu: nad on vabad ja võivad rahus maitsta kingitusi, jõulusööke, jõuluvalgust. Mäletan omast lapsepõlvest jõulude tulekut. Juba paar päeva enne jõululaupäeva tehti valmis tanguvorstid. Jõululaupäeva hommikul vara, pimedas, ärkasin üles oma voodis: mamma oli juba ahju küdema pannud, kloppis veel magushapuleiva taignat, pani meie maa nisusaiataigna kerkima. Üks ahjutäis sai magushapuleiba, siis pandi tuli uuesti ahju ja küpsetati saia. Kui saiad ahjust tulid, pandi sealiha ja tanguvorstid küpsema. Oli siis sooja tubades enam kui vaja. Õhtul söödi searibikontide ümbert liha, vorsti, magushapuleiba ja sai. Õlut, mis köögis ja rehetoas papa ja mamma tehtud oli, joodi peale. Harilikult söödi nõnda õhtu hilja, kui Viljandis kirikus ära oli sõidetud. Neid kirikusõite mäletan veel hästi: küünlatevalge kirik, sõit kodupoole pimedas vaikses öös, papa oli kella kinnitanud aisa külge, sedasama olid paljud teisedki teinud. Kodus soojas toas söödi õhtut, lauldi siis jõululaule. Hilja, kesköö paiku, kui jõulupuu oli põlenud juba, heideti magama, kuid tuli jäeti põlema terveks ööks Õnnistegija meeletuletuseks ja hommikul viidi kõigile loomadele matiga leiba – pühad pidid kõigil olema. Tahaks heameelega ükskord veel jõulusid selles lapsepõlve olukorras ilma ühegi mureta, vaba olles kõigest ametitegevusest, läbi elada, aga see on võimata, võimata! Vanemadki on praegu Naanult ära – Mooril Jaani juures. Naanul on noored inimesed – Viktor oma perekonnaga, ja noortel inimestel on omad uued viisid. Kahju on aga kas või pisarateni, et lapsepõlve muretut aega enam muidu ei saa maitsta kui üksnes liigutavates mälestustes.

Keilas, 7. detsembril 1929

Käisin täna ka aias ja tõin sealt veel õitsvaid kollaseid lilli (Studentenblumen, Malven; kui ma alles väike poiss olin, nimetasin neid lilli väikesteks päevalilledeks). Tõesti tänulikud lilled! Nad ei ole ju küll mitte iseäralise ilusa välimusega, on karikakra nägu, kuid nad õitsevad juba aegsasti suvealguses ja õitsevad ikka edasi, kuni lumi nad katab ja käre külm võtab. Et tänavune sügis soe on, siis õitsevad nad ka praegu veel ja kasvatavad uusi õienuppe. Oleks küll huvitav, kui veel jõululaupäeval oleks võimalik aiast õitsevaid lilli tuua! Aga jõululaupäevani on veel 2 ½ nädalit ja selle aja sees võib paljugi muutuda.

***

Saime täna kutse Eduard Köögardal´i pidulikule doktori – promotsioonile ülikooli aulas teisipäeval, 10. detsembril 1929. a. k. 12 p. Väitekirja pealkiri on „Kusihappe tekkimisest mitmekesistest ainetest mikroobide toimel“. Eduard Köögardal on minu onupoeg, vanemad elavad tal Uue – Võidu vallas Orjal (=Parikal). Kui Eduard keskkooli (=Tartu gümnaasiumi) oli astumas ja korra ka gümnaasiumi ajal andsin ma temale tunde. Ta lõpetas arstiteaduskonna, on praegu Tartu ülikooli Bakterioloogia Instituudi vanem assistent ja tuleb varsi Tallinna linnavalitsuse teenistusse bakterioloogina. Kui suvel Naanul olin, oli pühapäeval seal ka Eduardi isa, minu papa vend Tõnis.

***

Meie lastel on täna jälle suur lõbu, sest vannituba sai 2 nädali järele jälle köetud ja soojas vees on neil suur rõõm olla.

Keilas, 9. detsembril 1929

Paar päeva on olnud kuivem ilm; täna oli päikegi korra paistmas; ei mäleta enam, millal viimati olime päikese valgust näinud, igatahes on selles mitu nädalit möödunud.

Keilas, 10. detsembril 1929

Keilas on mitu erutavat asja olnud viimasel ajal ja annavad palju kõneainet inimestele. Läinud nädalis vangistati Keila politsei konstaabel Tralmann võõra raha raiskamise pärast, seesama mees, kes korra koeri maha laskis suure hoolega igalpool, kus ta neid aga kätte sai. Meie Fiksit, kes sügisel auto alla jäi, ta siiski maha ei lasknud, sest minu vastu oli Tralmann väga viisakas; Keila muusikakooris kaasa mängides oli ta mõnigi kord ka jumalateenistustel. Kuna komissar Mattiesen nõrgalt Tralmanni järele valvas, siis ei olevat temalgi Tralmanni asjus head loota. Üks politseikordnik, nimega Konnatam, kes ka oli väga viisakas, korralik ja aus inimene, sai Tralmann´i asja pärast põrutatud, olgugi et tema sugugi ei olnud süüdlane, ja laskis enese eila maha! Juhtumisi suri eila südamerabandusse Keila majaomanik Lamberg, hea mees – panin ta täna puusärki - ; jällegi on kõneainet Keila rahvale. Läinud nädalis kaeveti Karjaküla surnuaial mõni päev varemalt sinna maetud – ilma kirikliku matmiseta maetud laps välja: oli abieluliste laps ja pidi tütar olema, leiti aga, et oli pois ja ära tapetud! Seega nädali kestes õige mitu põrutavat asja väikestele inimestele… võõra raha (= riigiraha) raiskamised on päris moeasjad. Kevadil viidi sellepärast Keilast, õigemini Kumna mõisast kinni ringkonnavalitseja Kont, kes oli väga hea mees, laenas mulle paar korda oma vankritki, kuid raiskas ära suure summa tema kätte usaldatud rendirahadest.

***

Olin Tallinnas. Tunnid ja raudteesõit väsitasid mind nagu alati. Sain Keila jaama, juba oli üks nõukogu liige vastas ja palus surnud Lambergi puusärki panema tulla. Õnneks tuli Hilda väikesele Hildale kooli vastu hobusega, nõnda sain kergema vaevaga poolsaduse ilma käes koju, sõin lõuna, aitasin lapsi nende õppimisel, siis tuli üks laulatuspaar, kelle registreerisin ja laulatasin. Sõime õhtust ja kell ongi 9 õhtul. Nõnda mööduvad päevad üks teise järele. Homme olen jällegi Tallinnas ja peasen koju alles ½ 8 paiku õhtul. Tallinnas käimisest olen tüdinenud.

Keilas, 12. detsembril 1929

Meie kirikunõukogu esimees August Elling oli juba pikemat aega haige. Viimati olid tal haiged kõik seesmised elundid: süda, kopsud, maks. Kui maks paistetama hakkas, ütles dr. Greenberg, et mina hakaku matuste vastu valmistama. Nõnda see oligi: Elling suri eila. Täna panin ta puusärki. Elling oli ligi 8 aastat nõukogu esimees. Ta oli vennaste koguduse liige. Noores põlves oli ta olnud halva kuulsusega: Keila jaama kassa varguse pärast istunud ta mõni kuu vanglaski. Nüüd oli ta igatahes aus ja heasüdamline inimene. Kirikunõukogu esimehena ajas ta asju ikka lõppude lõpuks minu soovi järele ega seisnud ühelegi mõistlikule nõule vastu. Ellingu üks hea külg oli see, et ta iialgi ei kartnud inimesi, kes liikmemaksu kõrguse pärast nurisesid; sellepärast oli ka võimalik uut köstrimaja ehitada, surnuaedu korraldada, kirikumõisa hooneid korras hoida jne; ka meie vannituba sai nõnda valmis. Et Elling´uga kerge oli läbi saada ja ta hästi tegev oli, siis on temast kahju, et ta suri. Talveaegadel käis ta minuga sagedasti kaasas lapsi loetamas, palvetundides, haigete juures jne; mõnikord ka suvel; oli nõnda seltsem sõita. Nüüd matame ta pühapäeval. Saab näha, kelle meie Elling´u asemele kirikunõukogu esimeheks saame. Võib olla, et Elling oma surmahaiguse sai just koguduse asjade ajamisel. Oli meil koguduse asjade ajajaks üks advokaat Sapas, kes küll ennem vast saapaks oleks kõlbanud, sest ta jättis mõnedki asjad hoopis ripakili. See advokaat nõudis korra ilma ühegi mõtteta Ellingult volitust ja Elling oli sunnitud halva teega õhtul, kus rongi enam ei läinud, automobiiliga Tallinnas käima, kusjuures ta raputada sai ja väga haigeks jäi. Sestsaadik hakkas Ellingu tervis ühtepuhku kahanema, kuni ta lõpeks enam voodist välja ei saanudki ja nüüd hauda läheb. Vähemalt arvas seda Elling ise, kui paar nädalit enne tema surma teda veel vaatamas käisin. Elling´u surm annab jällegi palju kõneainet Keilale. Ka tuli surm, kuigi haigus seda ammugi ette valmistas, ometi liig ootamatult, kuna Elling päev enne seda veel üsna kõbus olnud. Elling sai vanaks 50 aastat.

***

Üks asi, mis Keilas ka palju kõneainet annab, juhtus eila Keila koolis. Üks neljanda klassi koolipoisike, kes halva ülespidamisega on, märkuse päevaraamatusse saanud ja kinni istuma jäetud, tahtnud enese maha lasta. Kaitseliidu noore kotkana saanud jõmpsikas püssiloa ja mõnesuguse sõjariista ka. Maha lasta ta ennast ei ole saanud, sest teised takistasid ja võtsid sõjariista käest. Koolijuhataja võtnud ka laskeriista loa käest ära. Poiss ähvardanud: „Maha lasta ennast ei saanud, aga üles poon enese ikka!“ Siiski pooma ennast ei ole hakanud, vaid läinud koolijuhataja peale politseisse kaebama, et see laskeriista loa käest ära võttis; seal õigust mitte saades läinud ta kaitseliidu ülema juure, kuid seal oli poisile ka ust näidatud. Missugused „kangelased“ kasvavad meil juba jõmpsikates! Meie Ellinor, kes ka neljandas klassis on, oli hirmu pärast, kui see 15 aastane poisike, kes pea igas klassis 2 aastat istub, jaburdas, kõhuvalu saanud. Kaitseliit ei oska ka tark olla ja valida, keda nooreks kotkaks võtta ja keda mitte. Niisugusele poisile kuluks küll tubli keretäis vitsu ja siis kurjakalduvustega laste kooli saata.

***

Eila oli ka Hilda linnas. Kell ¾ 5 õhtul sain temaga tema venna Eduardi juures kokku, kus mulle veel lõunat anti. Sõin jänesepraadi üle mitme aasta jälle korra ja see maitses väga hästi. Üldse toidetakse seal alati väga hästi.

Keilas, 14. detsembril 1929

Sain täna papalt järgmise kirja:

„Armsad lapsed!

Mina olin Naanul oma linu masindamas, siis kui teie kiri tuli, sain nädali eest kätte.

See saadetus, mis teie Orikale saatsite, on passinud väga hästi; Maimu käib teie palituga koolis. Orikale viisid oma ümbrusest inimesed ka küllalt. Puurilt ja Tõllasepalt toodi Hildale ilusat kleidiriiet. Kõnnust toodi Hildale kasuk, Alt - Orika Kivi juurest palitu, Viru Kõresaarelt ka palitu. Venesilla Mari tõi 5 puuda rukkeid, ka kindad, sukad ja palju muud riiet. Nüüdne kasak andis 500 marka ja veel muid asju. Orik Liisa andis 1000 marka. Naanu Viktor viis ka mitmeid asju ja ka 1500 krooni raha. Palju asju toodi, mis ma ei tea.

Jaani rehepeksumasin töötas Holstres võõraste käes; seda ei tea, kui palju tema sealt sai. Kord juhtus tuleõnnetus masina juures; seal oli üheksa kuhja ära põlenud. Nüüd olid esmaspäeval sellepärast kohtus: masinist Jaan Kõpmann ja Moori Jaan. Kohus mõistis mõlemad 6 päevaks kinni sellepärast, et masinal pritsi ligi ei ole olnud. Jaani himu on masinast ära, ei lähe enam masina ligi; ikka kui töötab, siis on võõra käes. Põlemise kahju ei mõistetud sellepärast, et ei saanud selgeks teha, et katel põlema ajas. Omanik lubab edasi kaevata.

Mamma himu on ka Moorilt täis ja ka minul ei ole enam hea olla. Praegu ootan mammat koju, tema oli nüüd linnas viis nädalit. Emma läks nüüd jälle omakorda Heinot talitama.

Ei tea, kas mõistate minu harakajalgu lugeda: olen ju vana ja nägemine on vanaks jäänud.

Mul on ikka teist hea meel, ja kui ma teid meele tuletan, siis lähen selle ilusa kasti kallale, mis teie mulle kinkisite, ja pistan jälle sealt suhu (monpassje kompvekki).

Meie oleme praegu kõik terved. Terviseid ka teile kõigile meie poolt. Teie vana isa. Mooril, 12. detsembril 1929.“

On hea tunne, kui kodust vahetevahel kirju saan. Papa on ju vana, kaua ta enam ei ela, sellepärast on tema kirjad seda armsamad. Olen katsunud oma vanematele viimasel ajal ka sagedasti kirjutada, et neile sellega mõnda meelelahutust pakkuda. Aastad lähevad viimasel ajal just nagu unenäos mööda – ruttu ja ruttu keset tööd ja tegemist. Kahju, et elu siin maa pealnii lühike on. On ju elus küllalt ka raskusi, pettumusi ja üldse mittemeeldivaid asju, kuid on ikkagi ka head küllalt, nõnda et ikka tahaks elada elu maa peal.

***

Oli täna õhtupoolikul kange tuul ja vihm peksis vastu lõunapoolseid aknaid, nõnda et klaasi ja kiti vahelt läbi tungis ja mõne aknalaua märjaks tegi. Praegu, kell ½ 10 õhtul, on ilus kuuvalgus, kuid väljas on soe - +5°R. Ei tule ega tule talvet. Lilled, mis ma hiljuti aiast tõin, õitsevad hästi vaasis mu laua peal: paar õienuppu on toas lahti läinud ja õied on imekenad sügise viimastel päevadel. Vast tulebki lõppeks nõnda, et jõululaupäeval saan aias veel lilli noppida. Siis võiks jõulupuu ehteks panna mõne lilleõie.

Keilas, 16. detsembril 1929

Eila oli ilus ilm, koguni päikegi paistis. Ellingu matustele oli kogunenud suur hulk inimesi. Et matused olid kahes järgus ja ma kaht surnut, Ellingut ja Lambergi, käisin alevivahelisel surnuaial hauda matmas, pärast veel 2 paari laulatada oli, armulaualisi ka rohkesti oli, siis sain kirikus alles ½ 5 p. l .valmis ja kell 5 alles lõunale. Kella 7ks sõitsime Hildaga Keila Tuletõrjujate Ühingu uuendatud ja suurendatud maja, nüüd Rahvamaja avamisele. Olime kutsutud auvõõrasteks ja mina pidasin pidukõne. Pidukõnes käsitasin ma usu ja teaduse – hariduse vahekorda ja näitasin, kuidas ka kirik ja seltsimaja nagu usk ja hariduski üksteise kõrval rahus võivad elada, kuidas usk koguni head mõju avaldab hariduse peale, nõnda et inimene oma suuremat oskust ei hakkaks tarvitama teiste kahjuks, vaid valmis oleks kõik head, mis ta eneselegi teistelt soovib, tegema ka teistele. Ma soovisin, et uues Rahvamajas kunagi ei hakkaks valitsema kõrtsivaim, kuigi, kahjuks, õllemüük tuleb puhvetisse, vaid et kõik see, mis sellest majast rahvale pakutakse, oleks kõigiti kõlbline, puhas, ilus, hea ja aus, nõnda et ükski ei saaks alaspidi veetud, vaid selle asemel meie rahvas saaks haritud korralikuks, ausaks, kõlbliseks rahvaks.

Minu kõne jälgiti suure tähelepanelikkusega ja mõned teisedki õnnesoovijad, muu seas Harjumaa koolivalitsuse juhataja Depmann, tuletasid oma kõnedes minu mõtteid meele. Rahvast oli väga palju – saal oli täis. Rahvamaja ruumid – saal, jalutusruum, riietehoiukoht, teisel korral lugemistuba ja puhvet, kolmandal korral mõned võõrastetoad – on õige korralikud ja avarad. Istusime paar korda ka puhvetis ja sõime kooke, juues limonaadi ja teinekord teed. Pärast avamisekõnesid oli Kitzbergi näitemäng „Neetud talu“. Kella 2 paiku öösel jõudsime koju. Oli päris hea olla. Kui öösel koju tulime, oli kuuvalge, kaunis jahe tuul, kuid ikkagi mõni kraad sooja.

***

Ellingu matus sai nõnda korraldatud: kodust toodi puusärk kirikusse, kus sai leinajumalateenistus peetud. Juba peajumalateenistuse ajal oli kirik elektriga valgustatud, (ka) leinajumalateenistusel niisamuti. 2 laulukoori oli laulmas, laululehed olid. Pärast läksin hauale ja pidasin seal matusetalituse. Haual kõnelesid kaua aega ka vennaste koguduse liikmed. Kirikust välja kandsid puusärki kirikunõukogu liikmed. Kirikunõukogu, õpetaja ja köstri nimel sai hauale 29 kroonine metallpärg, alevivalitsus, mille esimehe abiks oli Elling, pani 25. kroonise pärja. Matusesöögile ma minna ei saanud, sest Hilda ootas mind koju ja ma pidin ju Rahvamaja avamisele minema – elu läks omaviisi edasi ja nõudis minu nagu elava käest uusi kohuseid, muidu oleksin küll hea meelega ühes teiste matuselistega ühisel laual lahkunut mälestanud, kes minu vastu ikka katsus hea olla.

Keilas, 17. detsembril 1929

Täna hommikul oli üle väga pika aja jälle kord võimalik vaksalisse minna, ilma et tarvis oleks olnud jalanõusid poriga määrida: oli 0°R ümber ja maa natuke külmetanud. Ka õhtupoolikul, kui koju tagasi tulin, oli maa alles külmetanud. Homme ja ülehomme on pedagoogiumis jõulupuud ja ma pean seal vaimulikku kõnet pidama. Ära on tüüdanud minu Tallinna sõidud.

Keilas, 20. detsembril 1929

Jälle on soojad ilmad ja tee vesine!

Olin sel nädalil 3 korda Tallinnas: teisipäeval, kolmapäeval ja neljapäeval. Teisipäeval olid ainult tunnid pedagoogiumi harjutuskoolis. Kolmapäeval oli mul 2 tundi anda, siis pedagoogika nõukogu koosolek harjutuskooli õpilaste hindamiseks ha kell 5 õhtul algas jõulupuu harjutuskoolile. Ma pidasin lühikese jõulukõne ja ruttasin kohe rongile, mis kell 5, 51 p. l. Tallinnast välja sõitis. Neljapäeva hommikul sõitsin ühes Hildaga Tallinna. Peatusime Hilda venna Eduardi juures. Ostsime igasugu jõulukraami: kompvekke, suitsetatud kalu, silmu, väikesele Viktorile igatsetud raudteerongi jne; muist jõuluasju ja kingitusi oli juba ennemalt ostetud. Hildale ostsin 75 krooni eest kristallvaasi hõbesanga ja hõbeäärtega. Ka tellisime Keila õpetajamajale elektrivalgustuse sisseseade; elektrit hakkame saama Keila mõisa elektrijaamast Keila jõelt – postid on juba pandud ja traat tõmmatakse homme. Kell 12 päeval oli pedagoogiumis jällegi koosolek – seminari ja pedagoogiumi õpilaste töö ja elu hindamiseks. Kell 6 õhtul oli jõulupuu neile vanematele õpilastele ja õpetajatele; jällegi pidasin jõulukõne. Tundi kolm olin Hildaga sellel jõulupuul; kuna kõik igavavõitu oli, tulime sealt enne lõppu ära, sõime Eduardi perekonnas õhtut ja magasime täna, reede hommiku kella ¾ 7ni. Kell 9 hommikul olime juba kodus. Lapsed tulid keskpäeva aegu koolist ja mõlemad – väike Hilda ja Ellinor tõid võrdlemisi päris head tunnistused. Kell 4 algas Keila koolilaste jõulupuu, Hilda läks kõige kolme lapsega sinna. Vahepeal tuli meile Tallinnast elektrivalgustuse seadja. Nüüd võib loota, et pühadeks meil elektrivalgus tubades on.

Keilas, 22. detsembril 1929

Jälle on paar päeva maa natuke külmetanud. Oli sellepärast täna ka hulgake inimesi kirikus. Üks kirikuline tõi mulle tapetud hane, tasuks, nagu ta ütles, tema ema matmise eest. Saab nõnda jõuludeks hanepraadi.

Eila õhtul pidasin Keila mõisas, põllutöökooli jõulupuul vaimuliku kõne. Algusega venitatiseal enam kui tund aega, oodates üht ja teist inimest jõulupuule. Et mul laupäeva õhtul aega vähe oli, siis tulin otsekohe pärast oma kõne ära. Keila mõisa hobustega viidi ja toodi mind. Mõisaomanik Alfred Kalm elab nüüd juba mõned aastad linnas, mõisas elab aga tema vend Ferdinand Kalm ja mõisavalitseja Lepiksaar – need lasevad nüüd mõisaomaniku korraldusel oma elektriliini pikendada kuni minuni. Keila mõis on Keilas ainuke mõis, mille suurem osa maad alles endise omaniku käes, mõisasüda koguni omanduseks tagasi saadud; mõisal on 50 lehma veel. Muidu hakkavad mõisad enam – vähem kaduma; harva mõnes mõisas on veel endised omanikud elamas. Ennesõjaaegne olukord on peaaegu täielikult kadumas: uhket Balti mõisnikku ei ole enam olemas; osalt on eestlased nende asemele asunud nagu Keila mõisas, osalt on maad asunikkudele välja antud ehk endine mõisnik ise asunikuks muutunud.

***

Loomaarst Bohl oma prouaga sõitsid täna oma uuele kohale Püssi. Harju maavalitsuse mehed ei olnud temaga rahul – vast koguni ilma põhjuseta – ja nad sundisid Bohl´i uut kohta otsima. Kahju on, et Bohl´id ära pidid minema: nende juures oli alati väga hea olla. Mõlemad oskasid väga hästi oma külalisi vastu võtta ja südamlikud olla. Tarvis on neid küll Püssi ükskord vaatama minna. Tõesti, meil Keilas ei ole teisi, kelle juure ma nii hea meelega alati oleksin läinud, kui just Charles Bohl´i juure. Saab näha, kes tuleb Bohl´i asemele loomaarstiks Keila.

***

Viktor maalis ladina suurte tähtedega järgmise kirja:

„ARMAS JÕULUVANA! MA TAHAN ETIDILE PÄÄD! SADA RONKI, AUTOT IA PILTIRAMATUT! PALIU TERVISEIT VIKTOR RAHA KOTI.“ Aadress on: „HÄRA IÕULUVANA. TALLINN.“

Poisil on suured tahtmised: ta tahab saada omale nukule, nimega Edith, uut pead, sest senisel on nina katki, raudteerongi ja muid asju, lõppeks veel rahakottigi, sest väike Hilda ja Ellinor said omale rahakotid – Hilda andis selle hea meelega, et nad koolist head tunnistused tõid, neile jõulukingituseks arvatud rahakotid reedel kätte; nüüd tahaks poiss ka rahakotti. Muidugi kõiki soove jõuluvana ei suuda täita, aga Edith saab vististi pea ja raudteerong vast vuriseb ka tuba mööda.

***

Jacobsenid saatsid täna õhtuks meile Rakverest oma perekonnapildi, mis juba raamitud on.

Keilas, 23. detsembril 1929

Täna saadi ometi nõnda kaugele, et elektrivalgus sai juba 4 tuppa; homme saab ta ülejäänud tubadesse ja kööki, vannituppa ja koridoridesse saab ta pärast pühi. Kõik ootasid suure ärevusega esimest valgust. Iseäranis lapsed olid nagu meelest ära: igaüks katsus aga kustutada ja uuesti põlema panna. Viktor ei ulata veel ilma toolita igale poole ligi.

Keilas, 25. detsembril 1929

Jõulupühad. Lillekesed aias on külmanud, sest eila oli - 7°R. Kahju lillekestest, mida lootsin veel tuppa tuua jõuluõhtuks! Eila õhtul hakkas ka lund riputama; tänagi on võrdlemisi külm ja lumekibemeid tuleb juure. Eila õhtul oli kirikus kaunis palju rahvast, täna aga tuule ja külma pärast, mis peaaegu palja maa juures tundub rohkem, vähe inimesi. Ei ole päikest, ei ole enam sooja – igav on.

Eila õhtupoolikul sõitis siia, õieti õhtul Haapsalu rongiga, Bernhard Leib oma kasupoja Felix´iga. Hilda käis ühes minuga kirikus ja siis tulime kõik üheskoos koju, sest jumalateenistus, mis kell 5 algas, lõppes umbes rongituleku ajaks. Jõuluvana me ei teinud. Viktorile kirjutasin ma jõuluvana kirja, milles jõuluvana kiidab Viktori lugemaõppimise eest ja kirjakirjutamise eest ja ütleb, et ta selle eest talle rongi ja nukupea saadab, lubades tuleval aastal, kus loodetavasti jälle saanitee on, veel häid asju tuua, kui poiss ei kiskle Hilda ja Ellinoriga ja oma vanemate sõna kuulab. Viktoril oli raudteerongi peale nii hea meel, et ta mängis rongiga kuni kella 11ni, kus teda kästi magama minna. Magama minnes pani ta oma rongi ilusasti kasti ja hommikul oli rong jällegi esimene asi. Hilda ja Ellinor said veel kingituseks kindad ja raamatuid. Et eila külm oli, siis lapsed kirikusse ei saanud, kus nad muidu iga aasta on käinud jõuluõhtutel. Leibi käest sai Viktor ühe keerleva karupoja, missugusel mänguasjal palju punast küljes oli ja sellepärast Viktor ta oma raudteerongi jaamaülemaks nimetas.

Keilas, 26. detsembril 1929

Kange tuule pärast ei olnud täna kirikus mitte palju rahvast. Ametitalitusi oli ka vähe – kirikus 1 laps ristida ja 1paar laulatada. Õhtupoolikul korraldasin hädalisi kantselei asju, vabaks saades alles ½ 8 õhtul. Homme pean Kulnasse ristima sõitma. Nõnda ei saagi mina õieti pühi tunda nagu alati oma ametiajal.

Eila hommikul sõitis siia ka minu ämm. Muid võõraid meil peale tema ja Leib´ide kahel esimesel jõulupühal ei ole olnud. Hilda pidas eila oma sünnipäeva, ilma et võõraid oleks kutsunud. Tema vend Eduard pidi Tallinnast tulema ühes oma perekonnaga, kuid ta jalg jäi haigeks. Sõime sellepärast eila väikeses ringis mulle kingitud hane.

Viktor mängib nüüd päevad otsa oma rongiga.

Keilas, 27. detsembril 1929

Oli sula ja tee oli libe. Ma käisin vankriga Kulna (=Lihola) külas ristimas, kuid oleks võinud ka vast saaniga läbi saada. Sadas vahetevahel uduvihma.

Pühad on läbi. Leib sõitis täna õhtul Nõmmele, jättes oma vennapoja Felixi, kes vaenelaps on ja Tallinnas Saksa algkoolis käib, siia. Ma ei oodanud pühadeks midagi, ei oleneist saanud ka peaaegu mitte midagi ja sellepärast ei ole ka ma pettunud; on olnud hinges enam – vähem argipäine meeleolu, ilma ühegi iseäralise tõusuta – tunnen, just nagu oleks mul puhkust tarvis, nagu oleksin ma enese ületöötamisega liig ära väsitanud. Ainus asi, mis mulle vast suuremat vaheldust oleks toonud ja mida ma ootasin pühadeks, oleks olnud Hilda venna Eduardi küllatulek – ma ei tea ise, mispärast ma seda ootasin - , kuid ka see ootus nurjus, kuna Eduardi jalg haigeks oli jäänud. Puhkamise peale ei ole aga suurt mõtelda, sest iga päev leidub ikka mõnda tegemist: homme tuleb kirikus laulatada, ülehomme jumalateenistus pidada ja pärast Keila palvemajas vennaste koguduse noorte osakonna jõulupuul olla ja kõneleda, siis pean Vana-aasta õhtu ja Uue aasta jutluseid valmistama, 2. jaanuaril Ohtusse haige juure sõitma, 3. jaanuaril kirikunõukogu koosolekul olema, 4. jaanuaril jälle jutlust valmistama, 5. ja 6. jaanuaril jumalateenistusi pidama, 7. jaanuaril ja 8. jaanuaril Tallinnas tundides olema – seega ei ole selle aja sees, kus teised inimesed enam-vähem pühade meeleolus puhata saavad, minul ühtki vaba päeva. Peale ülalnimetatud töö on mul veel kantseleitöö, mis väga palju aega nõuab: olen tänavu ligi 1700 kirja ja tunnistust kirjutanud ametiasjus!

Keila, 30. detsembril 1929

Laupäeva õhtul (28. detsembril) oli kirikus laulatus ja sealt läksin Keila jaama Hilda venna Eduardi vastu, kes üksinda meile tuli. Tee oli jäätusest õige libe, mitu korda komistasin, aga pikali ei kukkunud. Oleme nüüd pühi pidanud veel tagantjärele.

Eila oli pärast jumalateenistust Keila palvemajas vennaste koguduse noorte osakonna jõulupuu, kus viibisin umbes 2 ½ tundi. Kõnelesin seal lühidalt, sest Tallinna vendi oli tulnud ka sellele jõulupuule ja need tahtsid pikalt ja laialt rääkida jõulurõõmuks igavesest hukatusest, kuid kahjuks rääkisid nad nii kahvatult, et vist küll ükski seda hukatust kartma ei hakkanud ja paremat igatsema hakata ei oskanud. Noorte osakonna omad ettekanded (laul, mäng, deklamatsioonid) olid paremad, kuid tahaksid küll silumist paljugi saada.

Täna võtsin enesele päris vaba päeva.

Keilas, 31. detsembril 1929

Oli vihmane päev, seepärast inimesi 250 ümber (ainult!) armulaual, kõige vähem arv, mis mul Keilas Vana aasta õhtul kunagi olnud. Kell 4 alustasin jumalateenistuse ja lõpetasin juba ¾ 7 õhtul. Lumi, mis õige õhukese korraga maad kattis, kaob jällegi.

Hilda vend Eduard sõitis täna Tallinna, lubades mõni päev võimalikul korral tagasi tulla.


Aasta on jällegi möödumas. Oli ilus suvi, mis kasvatas hästi vilja, ometi põllumehed meil Eestis oma saagiga rahule ei jäänud, sest vilja on küll palju, kuid müügivõimalusi vähe ja hinnad madalad. Mulle oli aineliselt seegi aasta võrdlemisi päris hea aasta. Üldiselt ei olnud sel aastal minu jaoks viga ühtigi.