1930. aasta jaanuar

Keilas, 1. jaanuaril 1930

Ei saanud aega aiast lilli otsima minna, sest pärast jumalateenistust ja matust tulin küll koju lõunale- sõime oma kasvatatud pardi praadi-, kuid pärast lõunat pidin jällegi Keila alevisse minema üht vanameest puusärki panema. Öösel sain halvasti magada. Õhtul kella 10 paiku tuli üks noormees, kes enese aru peast ära oli joonud, meie maja juure ja hakkas kõvasti iseeneses rääkima. Meie küsisime, mis talle tarvis läheks. Mees, kelle aru õige segamini oli, arvas, et ta Keila mõisas olevat ja kartis, et jõkke kukkuvat; ta tahtvat, nagu ta ütles Paldiski maanteele saada ja Hallikotile minna. Paldiski maantee siinsamas kirikumõisa ligidal ja Hallikoti ei ole ka kaugel. Juhatasime noorele joodikule küll teed ja kinnitasime, et ta kirikumõisas on, kuid ta ei saanud mitte ühestki asjast aru ja hakkas manguma, et teda tuppa lastaks. Tuppa me teda ei lasknud. Umbes 2 tundi hüüdis ta siis, ühtepuhku maja ümber kõndides : „Ole nüüd hea mees ja lase mind sisse! Juhata mulle teed !“ Ka sulastemaja juures janditanud ta nõndasamati, seal juhatatud talle küll ka teed, aga siis tulnud ta jälle meie maja juurde kisendama. Meie ei lasknud meest, kes ennast nimetas 25. aastaseks Eduard Kresmanniks, küll mitte sisse, ometi hakkas mul hale meel tast: inimene, kes alkoholi ei kannata, joob enese täis rumalast peast, nüüd tammub vihmaga leotatud mudasel maapinnal, vihma käes külmetab enese , vast surebki nõnda ja ma ei lase teda sisse. Aga see oli küll asjata kartus, sest ilm oli võrdlemisi soe, kui poisil aru jälle pähe tuli, siis kadus ta siit ära. Jah, alkohol on rumala inimese käes küll hullustamise abinõuks. Öö oli küll väga pime ja elektrivalgus meelitas  joodiku siia, kuid alkohol käis küll kõigest üle ja tegi inimese nii pimedaks, et ta enam midagi ei teadnud ja siis nagu vanal ajal Soodoma mehed asjata ööpimeduses ust otsis, arvates vahetevahel, nagu oleks ta Keila mõisas, siis tuttavate juures, kodus jne. Ei tea , mis mees praegu omast jandist ise ka arvab, vast sai see asjaolu, et ta vihmase ilma käes väljas külma ja väsimust tundis ja teda tuppa sooja ei lastud, talle heaks kasvatavaks teguriks , nõnda et ta edaspidi ennast enam täis ei joo. Aga mina igatahes sain väga vähe magada.

Lund on veel siin ja seal natuke näha , kuid ilm ei ole sugugi talve nägu.

Lapsed korraldasid täna teatri, näidates udupilte. Vanematele inimestele olid nad ilusasti toolid pannud, nad müüsid ka sissepeasu piletisi. Homme peavad lapsed juba jälle kooli minema.

Keilas, 2. jaanuaril 1930

Lund on üksnes veel kraavides. Teel on mõnes kohas veel natuke jääd. Kui Ohtus haige juures käisin, tõin lastele tee äärest ühe väikese kuusekese - võivad veel jõulupuud teha, kuigi kool neil juba täna algas. Leibi vennapoja saatsime ka täna Nõmmele, kuigi linnas koolid alles 7. jaanuaril algavad.

Keilas, 3. jaanuaril 1930

Kirikunõukogu koosolekul olin kella 10st hommikul kuni kella 5ni õhtul. Oli aruande eelkokkuseadmine 1929.a. kohta, 1930.a. eelarve kokkuseadmine ja ühe kolmandiku valimisele tulevate liikmekandidaatide üleseadmine. Õnneks on tänavune 1929. aasta peaaegu ilma puudujäägita lõppenud, igatahes on kõik palgad makstud. Olen ka mina oma palga 2200 krooni + 720 krooni puuderaha kätte saanud. Andku Jumal, et ma ka edaspidi saaksin oma palga kätte ja suudaksin ikka oma ametit pidada. 1929.a. kestes on Keila koguduse kassal olnud ligi 10 000 krooni (=1 miljon marka) sissetulekuid.

Keilas, 4. jaanuaril 1930

Eila oli natuke talveilma nägu, sadas natuke lundki, nõnda et maa oli valge. Täna on +4 ½ ° R, ilus päikesepaiste , maa nagu kevadil või sügisel ilma lumeta. Käisin kuue väel aias ja tõin sealt veel mõned õitsvad lilled. Palja kuuega ei hakkanud mul mitte külm. Nii kaugele, kui minu silmad siit ulatavad nägema, ei paista kusagil lumejälgegi.

Keilas, 5. jaanuaril 1930

Olevat olnud keskpäeval +8°R, igatahes hakkas mul õige soe, kui kirikust sügisepalitu ja kübaraga koju tulin. Jõgisul käisin haige juures. Minu vanker on praegu katki: paar ratast lagunenud ja üks teljeots murdunud. Seepärast tuldi Jõgisult mulle järele ja toodi ka koju tagasi. Ühes ainsas kohas oli tee peal veel jäätunud, muidu oli igalpool sügisene pori. Et Keila kihelkonna teedel põhi alt aga ei kao, siis sai peaaegu kogu tee sõita. Oli seal Jõgisul vähjatõbine naine. Täna oli ta juba rääkimise võime kaotanud, aga mõistus oli tal täiesti selge. Ma andsin talle armulauda, kuid oli pärast näha , et ta rahutu oli ja veel midagi tahtis. Keegi ei saanud aru, mis ta tahab. Kätega andis ta mõnesugust märku. Viimaks saadi aru: surija tahtis, et minule pidi ka süüa antama, kui ta selle sai selgeks teha, jäi ta rahule. Terve eluaeg oli ta mure ikka olnud see, et võõras tema juures ka süüa saaks ja see mure ei lasknud teda ka nüüd, kus ta küll surmavoodis viibib, mitte lahti. Seepärast viibisin seal ka 1 ½  tundi. Kokku kulus Jõgisu sõidu peale - 7 kilomeetrit sinna - aega kella ½ 3-6 p.l.

Jõgisult koju jõudes läksin Hildaga Keila: Keila algkooliõpetaja, proua Väli oli meid oma poole kutsunud kohvile. Proua Väli mees on riigi tööstuskooli õpetaja ja sõidab seega Keila ja Tallinna vahet, on usuliselt huvitatud abielupaar. Meie kutsusime nad tulevaks pühapäevaks meile. Jõime Välide juures kohvi, veini ja sõime torti ja kompvekke. Olime seal paar tundi või natuke enamgi.

Keilas, 7. jaanuaril 1930

Eila õhtul kella  ½ 5 sõitsime Keilast Tallinna – Hilda ja mina. Hilda venna Eduardi noorem tütar – 5 ½  aastane Niina õpib balletti ja esines eila Litviinova balleti õpilaste õhtul Saksa teatris. See esinemine oli igatahes väga huvitav: rahvas naeris hea meele pärast, kui väikest tantsijat nägi, ja applodeeris juba tantsu ajal, kutsus tantsija uuesti välja. Väike Niina tantsis mõlemad korrad täiesti ilma kartuseta. Ainult alguses näis laps natuke kohmetavat, et kas näitelavalt mitte ära joosta, sest talle oli öeldud, et kui käsi plaksutatakse, siis kummardus tuleb teha ja näitelavalt ära tulla - muidugi tantsu lõpul oodati käteplaksutust, aga see tuli juba alguses ja viis väikese tantsija segadusse, et kas nüüd ei tuleks juba kummarduda ja lavalt lahkuda; kuid segadusest saadi üle ja käidi muusika juhatust mööda; nõnda läks kõik hästi korda.

Magasime ööd Eduardi juures ja hommikul läksin varsi seminari, kus mul 4 tundi oli. Enne kodusõitu sõime veel Eduardi juures lõunat, mis jälle väga hea maitses. Üldse on meid seal alati väga hästi vastu võetud. Olid mõned aastad minu elus, kus ma peaaegu kellegagi ei tahtnud läbi käia, ma ka Eduardi perekonnast eemale hoidusin ja nõnda üksilduse poole kaldusin. Niisugusel ajal kaebas Hilda, kes alati on katsunud minu tahtmise kohaselt elada, et tal igav ja raske on; ma ei mõistnud teda siis hästi. Nüüd saan ma Hildast aru ja tunnen, et palju parem on läbi käia teistega, iseäranis just ka sugulastega, kelle elulaad meie omaga enam-vähem ühesugune - ei saa nõnda seltskonnas liikudes elumurede raskuste alla seisma jääda ega muremõtetega hoopis rappa minna. Seda korda on kõige raskemad mõtted mul juba pikemat aega igaviku pärast. Sestsaadik, kus mu papa on hakanud vananema ja aasta aastalt tema surma oodata on, olen ühtepuhku seatud küsimuse ette: „ Mis on surm ? Kuidas on elu pärast surma?“ See on küsimus, mille peale ka ristiusuline ilmavaade minu tahtmise kohaselt küllalt selget vastust ei anna. Korra oli mul ükskõikne, kas ma elan või suren, kuid praegu on niisugune tunne südames, nagu ei tahaks ma mitte surra, tahaksin elada – omale perekonnale, aga tahaksin elujõudu ja julgust asetada ka teiste südametesse. Ma usun, et mul ka vaenlasi on, kuigi need ennast liiga teravalt enam viimasel ajal ei ole avaldanud; aga ka vaenlastele ei soovi ma mitte kurja.

Keilas, 8 jaanuaril 1930

Sõin ka täna linnas lõunat Hilda venna Eduardi juures. Kodus õhtul sain papalt kirja: „ Armsad lapsed!  Jaan tõi selle maiuspaki, mis teie saatsite, meile linnast kodu. Seekord oli ka Naanu Viktor, Alide ja väike Endel Mooril külas käimas, siis tirisime selle maiuspaki lahti ja olime kõik, Moori ja Naanu lapsed, selle maiuspaki kallal pühi pidamas. Suur tänu teile selle kingituse eest: teine pakk oli alles poole peal ja teine tuli nüüd jälle.

Teie, lapsed, tulite meid vanakesi rõõmustama: istute ise kelgu peal ja soovite meile rõõmsaid jõulupühi. Hilda, Ellinor ja Viktor, igaüks olete oma käega pildi peale kirjutanud oma nime. Väike Viktor, ole tubli poiss, õpi hoolega, siis teen sulle jälle väikese korvi!

See kord oleme kõik terved ja soovime teile, lapsed, head õnnerikast uut aastat. Terviseid teile kõigile! Teie isa. Moonil, Kolmekuninga päeval 1930.“

Hilda saatis nimelt jõuludeks minu vanematele ühe paki, kus sees olid tema enese küpsetatud piparkoogid ja teised koogid, kompvekke, pähklaid. Kelk, millest papa kirjutab, oli jõulupühade trükitud kaartil, jõulukaarti saatsid lapsed ja igaüks neist, ka Viktor, kirjutas oma nime ise alla. Vanad inimesed rõõmustavad nagu lapsedki iga vähema asja pärast, mis neile heast südamest antakse.

Hilda mamma , kes pühade ajal meil oli, oli eila hommikul Tallinna  Nõmmele sõitnud.

Keilas, 11. jaanuaril 1930

Tallinna seminaris või peadgoogiumis peavad lõpetajad, s.o. need, kes kevadil saavad õpetaja ameti kandidaadi tunnistused, peale proovitundide andmise ka veel hommikutel kõnelema. Mina rääkisin sügisel direktoriga läbi ja õpetasin ka hommikupalve pidamist. Hommikupalveid, mida õpilased ennem kunagi ei pidanud, on nüüd üsna rohkesti hakatud pidama. Täna sõitsid ootamatult kaks preilikest koguni siia. Et minu käest mõnda ainet või juhatust selleks saada, mida nad muidugi saidki.

½ 9 hommikul jõudsid nad Keila jaama ja sõitsid ¼ 2p.l. älle tagasi. Andsime neile hommikusöögi, lasime töö valmis teha ja aeg oligi neil rongi peale minna.

Käisin täna paar korda aias. Maa on hästi tahe. Vaatlesin n.n. talvesibulaid aias: nad on uuesti kasvama hakkanud ja õienupud juba välja ajanud. Täna oli küll kõigest paar kraadi sooja.

Keilas, 12. jaanuaril 1930 

Täna oli 0°R ümber ja maa natuke külmetanud. Oli hea ilm kalossideta minna kirikusse. Õhtupoolikul olid meil võõrad. Välide abielupaar ja Greenbergid. Ajasime juttu, peaasjalikult usuasjadest ja koolitööst, kuulasime raadiot ja sõime õhtust. Kell ½ 10 õhtul lahkusid võõrad. Pärast seda kirjutasin veel raamatusse täna maetud surnud ja täna toodud ristimisteated.

Keilas, 13. jaanuaril 1930

Oli üsna ilus päikesepaiste ja ma käisin Viktoriga Kumna pargis jalutamas. Tõime ilusaid urvadega pajuoksi. Maa oli natuke külmetanud, sellepärast ka hästi tahe. Seisval õhukesel veel oli mõnes kohas õhuke jääkord peal, muidu on vesi ilma jääta. Sooja oli +2°R. Mina isiklikult ei tahakski talve tulekut, aga ega ta tulemata ikkagi ei jää. Vaesed inimesed, kellel ahjukütet nüüd vähe tarvis läheb, kiidavad tänavust aega : „ Küll on kallis (= hea ) aeg!“ Aga kellel loomad on ja heinad pehme pinnaga heinamaal on, need on üsna hädas: ei saa kuidagi heinu hobusega vedada, vea kas või enese järel. Läinud aasta käre talv ajas põletispuude hinnad kalliks ja on nad tänavuse halva tee pärast praegugi kallid - 1000 sendi ümber kasepuu koorem. Vast koguneb neid tänavuse pehme talve pärast, kus puid vähem tarvis, nõnda palju, et nad tulevaks aastaks jällegi odavamaks lähevad.

Keilas, 17. jaanuaril 1930

Kolmapäeval oli Hilda minuga linnas kaasas ja meie sõime jällegi lõunat tema venna Eduardi juures. Eila õhtul olime aastase vaheaja järel jällegi Keilas advokaat Manferd Fiskari juures õhtusöögil. Kella 11 paiku öösel jõudsime koju tagasi. Oli ilus kuuvalge öö. Natuke külmetas. Täna hommikul oli hall maas. Hommikul oli väga ilus päikesepaiste, pärast läks uduseks. Käisin Viktoriga Kumna pargi jalutamas. Oli võrdlemisi kuiv, sest maa on õige kergelt ikka ka külmetanud täna, kuigi +1 R on. Eila oli maapind alles porisevõitu, külmetanud ei olnud mitte sugugi.

Keilas, 18. jaanuaril 1930

Oli üsna vaikne laupäev: üksnes kolm inimest käiski meil koguduse asjus. Nõnda sain rahulikult jutlust valmistada, mille viimasel ajal olen jälle mõnikord laupäeva peale jätnud, kuna ma muidu olen katsunud jutluse juba varakult nädala sees valmis kirjutada.

Väike Hilda täna koolis ei olnud, sest eila tuli talle väike palavik kurgu- ja peavaluga, mispärast lasime teda täna päev otsa voodis olla, talle sidrunit süüa andes kurgu puhastamiseks.

„Eesti Kirikus“ hakkas ilmuma minu jutuke „Vaata, mina teen kõik uueks!“ Jutu tegelase kujuks võtsin ma ühe mehe Oudovamaalt Tschortovo asunduse ligidalt, kes hobusevargast ümber muutus ausaks palvevennaks. Oma jutu üksikasjad võtsin aga siit ja sealt elunähetest.