HEINAL

Keskhommikust süües hakkas peremees oma töökava arutama:

„Kena ilmake täna, kuivatab hästi. Nõnda saame Särgla heinamaa ülehomme küll valmis. Mart, mine nüüd Särglasse loogu ümber lööma! Me jääme siia kodumaile, tuleme homme järele!..“

Seda kuuldes hüüdis perepoeg Aadi:

„Isa, luba mind Mardiga kaasa minna!“

Aadi oli 13-aastane poisike ja käis linnas koolis, olles suvevaheajal oma isatalus. Isa ütles:

„Mine päälegi! Võta reha kaasa – aitad Marti. Mis sa sääl muidu ka vedeled!“

Aadi oli rõõmus, et saab sulasega koos Särglasse. Särgla oli kodust kaugel – sai sinna ilusti oma 12 kilomeetrit.

Mart hakkas Särglasse mineku vastu valmistuma. Ta tõi vana mära Miira karjamaalt, jootis seda ja hakkas siis vankri ette rakendama.

Perenaine säädis vahepääl leivakoti ja piimalassi valmis. Leivakotti pandi terve leib, karp keedetud sealiha, teine karp võiga ja veel kolmas ka – soolatud silkudega. Lassi pandi haput piima.

Mart võttis veel üht ja teist kodust kaasa: ühe lambanahkse kasuka, villase vaiba, padja, kirve, rehad ja muid väikesi asju, mida vajati heinateol ja öösel magamiseks.

Kui kõik oli valmis, ronis Mart Aadiga vankrisse ja sõit algas Särgla poole.

Esmalt oli hää – tuli sõita suurel maanteel, mis ilusa suvega oli sile nagu laud. Aga siis tuli oma 5 kilomeetrit sõita mööda heinamaid suure Parika raba ääres. Sääl ei olnud edasisaamine sugugi kerge. Mitmes kohas tuli koguni kraavist läbi sõita. Kraavipõhja oli küll kunagi pandud paar haokubu, aga need olid juba kõdunenud ja ühtlasi olid paljust käimisest ka kraavikaldad mädaks sõtkutud.

Nõnda juhtus korra seegi, et vana Miira, kes vankrit vedas, korraga ei jõudnudki teisele kraavikaldale, vaid vajus tagumiste jalgadega kraavi mutta, rabeles, rabeles, ei suutnud aga esimestegi jalgadega toetuda ja heitis korraga küljeli.

Mart ja Aadi olid küll heinamaadel otsekohe juba hakanud vankri kõrval käima, aga mädas kraavis oli ka kerge koorem vanale märale liig, ja nüüd oli ta mudal pikali.

Aadi oli hirmul, et ei tea, mis nüüd saab. Mart oli silmapilk üle kraavi karanud ja tahtis hobust hakata rakendama lahti, kuid sellele oli natuke muda kõrva tunginud. Muda kõditas kõrva ja mära kargas isegi juba üles, hüppas paar korda nii kitse moodi ja oligi teisel kaldal väljas. Nüüd oldi peagi juba oma heinamaal.

Sääl oli suur heinaküün. Küüni juures võeti hobune rakkest. Leivakott ja piimalass tõsteti vankrist küüni, päikese eest varjule. Päike ju va´ imelik: soojendab ja paitab võikarpi seni, kuni või hakkab sulama, ja hapupiima teeb päike viimaks päris kibehapuks.

Oli juba lõunaaeg, kui poisid jõudsid Särglasse. Pikk tee oli käidud, poiste kõhud olid tühjad.

Miira pandi sinnasamasse küüni lähedusse kaskede ja suurte leppade vilusse sööma. Poisid hakkasid nüüd ka eneste pääle mõtlema. Mart küsis Aadilt:

„Ütle, mis sa tahaksid süüa – kas külma sealiha või praeme ta natuke üle?“

„Meil ei ole ju panni kaasas – oleksime selle pidanud kodust ühes tooma“ vastas Aadi.

„Saame ilma pannita veel maitsvama suutäie!“ ütles Mart. „Korja ruttu natuke kuiva hagu!“

Aadi korjas suure sületäie ja pani haod ühe suure raudkivi ligidale, küünist tükk maad eemale, kus tuul pääle ei käinud ja ennemaltki nähtavasti tuld oli tehtud.

Mart lõikas vahepääl kaks kaseoksa ja tegi neist kepikesed terava otsaga.

„Mis sina sääl teed?“ küsis Aadi.

„Kahvleid. Neil siin küll ka üks teine nimi – varras. Küll näed, läheb tarvis!“

Võttis siis Mart lihakarbi ja säält seest kaks ilusat lihatükki, pistis need varraste otsa ja andis Aadi kätte. Ise kahmas ta käputäie kuivi heinu, säädis haod heinte pääle kivi ääres ja pistis heinad tikutulega põlema.

Otsekohe tõusis suits ja tulelõke ülespoole. Kui tuli juba hästi põles, võttis Mart mõlemad vardad ja hakkas tule kohal liha küpsetama.

Natuke rasva läks küll nõnda kaduma, see tilkus tulle ja põles sääl ära, aga selle eest said lihatükid hästi pruuniks ja juba välimuselt isuäratavaiks.

Ühe varda andis siis Mart Aadile öeldes:

„Säh, võta nüüd oma kahvel!“

Ta lõikas tüki leiba enesele ja Aadile. Süües oli liha nüüd päris suurepärane. Nii maitsvat praadi ei olnud Aadi oma arvates veel millalgi saanud. Janu kustutamiseks joodi lassist haput piima pääle. Mart ütles:

„Nüüd kuluks veel üks hää uinak ära. Aga tead, jätame selle täna päris tegemata. Mul on üks teine nõu. Kui oled tubli poiss ja mind hästi aitad, saame enne õhtut aegsasti heinaloo ümber lüüa. Meil jääb, kui me nüüd otsekohe tööle asume, tükk aega järele ja võime rabasse minna soomurakaid sööma. Need peaksid parajasti just hästi valmis olema…“

Mardi juttu pani Aadi otsekohe tähele. Kui Mart nii hästi oskas liha küpsetada, siis kõneles ta ka murakaist tingimata tõtt. Aadi oli neid marju juba ennemaltki saanud ja nad olid talle hästi maitsnud.

Mõlemad poisid lõid rehaga heinakaari nii suure hooga ümber, et mõttedki mujale ei juhtunud kui üksnes selle pääle, et töö lõpetada.

Ilm oli ka ütlemata ilus. Juulikuu päike paistis sinitaevast. Poisid olid oma päälisriided seljast võtnud ja olid aluspesu väel. Häämeelega oleksid nad olnud ka paljajalu, aga see oli natuke nagu kardetav, sest rabaäärsel heinamaal, kus päälegi oli kase- ja pajupõõsastega künkakesi, oli sagedasti näha nõelusse ja need oleksid võinud paljast jalga hammustada. Kui Aadi ühe põõsa ligidale jõudis, nägi ta, kuidas üks uss just nagu must köis venis põõsa poole. Uss oli ennast päikese paistel nähtavasti soojendamas käinud ja tahtis nüüd põgeneda.

Aadi ei mäletanud pärast enam isegi, kumba ta enne tegi, kas pani reha krapsti ussile pääle või kisendas:

„Mart, uss!..“

„Kuhu ta käi?“ küsis Mart.

„Tule ruttu – uss minu reha all!“

„Hoia kinni, ära lase teda ära minna!“

Ruttu oli Mardil nuga käes ja ta lõikas ühe üsna tugeva kasemalga ja ruttas sellega ussi kallale. Aadi võttis oma reha ussi päält, uss hakkas kiiresti liikuma, sai aga Mardi käest vopsu pihta, jäi uimaseks, nõnda et enam sisisedagi ei suutnud.

Mart tagus ussi pää puruks, tegi siis oma malgaga maa sisse augu, toppis malgaotsaga ussi auku ja pani malga sinna pääle püsti.

„Las nüüd puhkab rahus!“ ütles Mart. „Üks koletis maailmas vähem!“

See ussi materdamine oli ainus asi, mis poiste tööd takistas. Uue hooga pöörsid poisid heinakaari teisele küljele.

Higi tilkus poiste otsaesiselt ojana. Särk läks esmalt selja päält higist märjaks, pärast leidus vaevalt veel mõni koht, mis jäi kuivaks. Poisid ei pannud aga palgehigi tähelegi, sest nende huvides oli rutem oma tööga valmis saada.

Enne kui õhtupäike jõudis heinamaa ja raba vahel kasvava kaunis kõrge kaasiku latvadeni, oli poiste töö tehtud ja heinakaarte teine külg võis juba nüüd õhtu eel veel tublisti kuivada ega tarvitsenud jääda ootama alles järgmise hommiku päikest.

Poisid viisid oma rehad küüni.

Mardi soovitusel aeti särgid natukeseks ajaks seljast ja pandi raudkivile, mille kõrval tuld oli tehtud, kuivama.

Pikuti heinamaast läbi läks suur kraav, mille vesi ühe oja kaudu voolas Võrtsjärve. See kraav, paari aastakümne eest kaevetud, oli päris ojakese taoline. Isegi kalad olid kraavis hakanud elutsema. Oli hauge ja iseäranis lutse. Hauge oli vähem: nad tulid kevadise suurvee ajal Võrtsjärvest ja püüti peagi kinni. Lutsud aga uuristasid endale elamud kraavi muldseisse kallastesse ja tulid säält harva välja. Luts on va´ laisk kala ja tuleb kaldaaugust välja alles siis, kui kallast õige tugevasti õõtsutatakse või jälle vees hiiglamüra tehakse just lutsukoopa juures. Saab lutsu küll ka nõnda kätte, et käsi pistetakse koopasse. Aga koobas on kavalasti ehitatud, kahe sisse-väljakäiguga. Mõnikord ulatub koopa üks osa veest väljagi ja sinna võib mõni teine loomgi jääda peatuma, mõni vesirott või koguni nõeluss. Räägitakse mõndki sellest, kuidas poiss püüdis kalda alt lutsu ja haaras ussist kinni. Eluilmaski ei taha siis see inimene enam oma kätt pista kaldaaukudesse.

Särglas kardeti ka nõelusse ja jäeti lutsud nende koobastesse enamasti hoopis rahule. Nõnda võis neid sigineda sinna üsna rohkesti.

Aadi ja Mart pesid oma higised ihud Särgla kraavis puhtaks.

„Kas tead, Aadi, mis mulle korraga nüüd meele tuli? Homme tuleb su isa ühes teiste heinalistega siia. Nad jõuavad umbes keskhommikuks. Teeme nõnda, et nad juba selleks ajaks saaksid lutsupraadi süüa. Mina pean hommikuks natuke saaduhagu raiuma, sina püüad sel ajal kala…“

„Mina seda küll ei julge, et käega kalda alt hakkaksin urgitsema!“ vastas Aadi.

„Ei ole seda tarviski. Saame teisiti. Homme õpetan, kuidas!“ ütles Mart. „Nüüd aga läki, riietugem ja siis Paprika rappa murakaile!“

Särgid olid vahepääl üsna hästi tahenenud ja poistel tundus nüüd ilma higita pärast supelust-jahutust üsna hää, kui nad rappa läksid murakaid otsima.

Neid marju kasvas rabas seekord üsna rohkesti. Parajasti olid nad ka hästi küpsed – valkjaskollased, magusad, iseäralise hää maitsega marjad.

Poisid sõid neid hää isuga ja korjasid veel mütsidki kuhjaga täis. Aadi tahtis neid isalegi hoida.

Vahepääl hakkas päike juba veerule jõudma. Raba jändrikkude madalate mändide ladvast ei ulatunud ta enam ülegi paistma.

Sääsed, kes siiamaani harva olid marjakorjajaid tülitanud, hakkasid üsna suure hooga pilli ajama ja tungisid suhu ja ninna, kõrvadesse ja tahtsid isegi silma lennata. Poisid läksid rabast välja, sääsed kannul.

Hobune hirnus poistele vastu. Poisid jootsid vana Miirat suures kraavis ja panid ta siis pika köie külge lepikusse, kus Miira võis lepalehtede vastu sääsed oma seljast ära hõõruda.

Poisid ise hakkasid nüüd õhtusööki valmistama.

„Mis me nüüd peaksime sööma?“ harutas Mart kuuldavalt.

„Lõunaks oli meil seapraad varda otsas. Võtame nüüd jällegi varda tarvitusele. Aadi, mis sa arvad suitsusilkudest – kas maitsevad sulle?“

Miks ei pidanud nad maitsma, suule, mis marjasöömisest natuke nagu vesiseks oli saanud. Aadi ei hakanud enam küsimagi, kust Mart suitsusilke võtaks, sest ta uskus, et Mart on kõige pääle meister.

Mart meisterdaski suitsusilke. Ta võttis karbist räimi ja läks nendega kõigepäält kraavi. Sääl pesi ta räimed soolast nii puhtaks kui sai. Leotamiseks ei olnud enam aega.

„Kahju, et mul ennem seda mõtet ei tulnud. Nüüd saavad räimed natuke soolased, aga pole väga viga – eks rüüpame jälle haput piima pääle!“ ütles Mart. „Aadi, too veel natuke lepahagu juure. Ma teen seniks tule üles“.

Ise ta pistis räimed pääd pidi varda otsa – tükki 20. siis võttis ta sületäie heinu ja pani need tuleaseme ligidale maha. Pihutäie heinu säädis ta tuleasemele, haod, mis lõunasest tuletegemisest olid üle jäänud, pani ta heinte pääle ja pistis heintele nüüd tule otsa. Tõusis üles suitsu ja tuld.

Aadi jõudis juba ka lepahagudega sinna. Varsti põles ilus tuli. Nüüd pani Mart suurema hulga pooltooreid heinu tulle. Tõusis valge paks suits.

Mart hoidis nüüd räimevarrast selle suitsu sees. Räimed hakkasid ühtlasi küpsema ja suitsuma. Esmalt tilkus soolvett tulle, pärast said räimed juba üsna kuivaks ja omandasid tumekuldse välimuse suitsust, mida tekitasid lepahaod ja heinad.

Videvik hakkas saabuma. Sääsed kartsid suitsu ja hoidusid eemale.

Eemal paistis udutõus. Õhk oli juba jahedam, nõnda et üsna mõnus tundus istuda tule ääres.

Räimed said paarikümne minutiga hästi ilusaks. Mart andis ühe räime Aadi kätte:

„Katsu, kas on juba paras!“

Aadi katsus. Väga hää maitses räim. Ei olnudki nii väga soolane, nagu Mart enne oli kartnud. Poisid hakkasid sööma. Soojad suitsuräimed võileivaga maitsesid ütlemata hääd.

„Seda ma küll ei võinud arvata, et metsas saab nii hääd toitu valmistada!“ hüüdis Aadi.

Paarkümmend räime kadus nagu vesi saunakerisele.

Haput piima joodi jällegi pääle, rabast kaasatoodud murakaid söödi k aära, ja kõhud said hästi täis.

Poisid istusid veel tükk aega tule ääres, pannes aegajalt hagu tulle. Ilm läks juba üsna pimedaks. Tule valgus langes noortele kaskedele, mis läheduses üksikult kasvasid, ja need paistsid salapärased.

Ümberringi teiste talude heinamaadel paistsid ka tuletõkked ja kuuldi laulmist.

Vana mära puristas küüni ligidal lepikus. Eemalt kuuldus kellukest mõne hobuse laelas, kes heinamaale kammitsasse oli pandud.

Õhtu oli ilus ja ilm tõotas järgmisel päeval hää tulla. Poisid kõnelesid ühest ja teisest tule ääres.

„Nõnda siis ma hommikul enne koduste tulekut raiun veel heinasaadude põhja hagu. Sina aga püüad lutsu!“ ütles Mart Aadile. „Nüüd läki magama. Küünis ei ole heinu. Heidame parem vankrisse! Mahume sinna mõlemad“.

Mart võttis reha ja tõmbas paar sületäit heinu kokku, pani heinad vankrisse, laotas kodust kaasavõetud vaiba heinte pääle ja seadis padja pääaluseks.

Poisid ronisid aluspesu väel nagu koduski oma voodisse, õigemini vankrisse, tõmbasid suure lambanahkse kasuka pääle ja olid nõnda kaitstud jaheda udu eest, mis neidki ähvardas matta.

Ometi udu küüni ligidale, kus vanker oli, ei tulnud ja nõnda võis Aadi selili vankris lamades silmitseda üksikuid heledamini paistvaid tähti suveöö taevas. Oma mõtetes nägi aga Aadi just nagu virvendamas silmade ees rabakünkaid kollaste soomurakatega, tuleaset, kusjuures Mart oma kokakunsti ilmutas, ja tumekuldseid suitsusilke Mardi varda otsas. Poisid olid väsinud ja uinusid peagi.

Kui Aadi ärkas, oli päike juba tõusnud üle kaselatvade. Marti vankris tema kõrval enam ei olnud. Aadi ei olnud kuulnudki, kui Mart varsti pärast päikesetõusu vankrist lahkus ja oma kavatsetud tööle asus.

Aadi hõõrus une silmist, tõusis istukili ja vaatas ümberringi. Ise ta mõtles.

„Isa jõuab teiste töölistega varsti siia. Miks see Mart mind ometi ei äratanud? Nüüd jäävad lutsud püüdmata. Kus see Mart nüüd õige on??

Aadi vaatas ümberringi ja nägi, kuidas Mart parajasti suurest kraavist välja ronis.

Otsekohe silmas Mart Aadit vankris istumas ja ütles:

„Aadi, lutsu püüdma!“

Aadi oli krapsti vankrist väljas ja jooksis kraavi kaldale. Mart oli kraavi teinud tammi mätastest ja vähestest suurematest kividest, mis ta kraavi põhjas oli leidnud. Tammi toeks olid kasepuust teibad löödud kraavi põhja.

Vesi alanes ühtepuhku allpool tammi, kuna ta ülalpool hakkas tõusma.

„Oota veel natuke – varsti on allpool tammi peaaegu päris kuiv!“ ütles Mart.

Aadile oli aga eneselegi juba selge, kuidas nüüd lutsu tuli püüda, sest juba oligi üks luts oma koopasse kuivale jäämas ja rabeles säält välja, kraavi põhja. Aadil oli madalas vees kerge asi lutsu turjast kinni haarda. Oli küll väga libe see luts, nagu lutsud ikka, aga juba oli poolenaelane luts kaldal väljas.

Vesi alanes mõne minutiga nõnda, et juba mitu lutsu oli kraavi põhjas rabelemas.

„Püüa nüüd ruttu, sest varsti hakkab vesi tammist üle voolama – ega siis enam lutsu nii kergesti kätte ei saa!“ kiirustas Mart Aadit. Ise ta hakkas ka püüdma.

Nõnda said poisid võrdlemisi kerge vaevaga 11 lutsu kätte. Suured need küll just ei olnud: enamjagu olid nii umbes veerandnaelased, aga üks kaalus küll kindlasti terve naela. Üheteistkümnenda lutsu järele ronisid poisid kraavist välja, sest vesi lõhkus oma survega nende tammi. Aadi oli püüdnud 7 ja Mart 4 lutsu.

Kaldal tõmbasid poisid lutsude nahad maha, puhastasid kalad ära, pesid kraavis puhtaks ja hakkasid nüüd kodulisi ootama, sest need tõid tingimata ka panni kaasa, millega küpsetati sealiha lõunaks või õhtuks.

„Isa, kas tahad kalapraadi?“ hüüdis Aadi. „Püüdsin sulle lutse. Saame kõik neid süüa niipalju, kui tahame.“

Tüdruk Mari pani lutsud varsti säälsamas tuleasemel panni pääle, lisas natuke võid ja seapekki juure ja sai hää kalapraad.

Värske kala maitses kõigile hästi. Isa lubas enne kojuminekut isegi veel püüda aidata, et ka ema kodus oleks saanud värsket kala. Siis tehti tööd suure hoolega. Heinasaod kerkisid üksteise järele. Üle 50 sao sai sel päeval kokku ja aeti ka küüni.

Aadi tegi ka hoolega tööd. Ainult korra väsides läks ta rabasse ja tõi säält isale mütsitäie murakaid.

Järgmisel öösel magati juba küünis värsketel heintel. Magus heinalõhn tundus ülihää ja uinutas kõik heinalised õige pea.

Veel kulus heinatööks Särglas aeg kuni teise keskpäevani. Siis sai ligi 90 saadu heinu küüni.

Nüüd püüti uuesti kala. Tehti palju tugevam tamm. Kõik heinalised asusid püüdma. Tüdrukud käisid kraavikallast mööda allapoole ja vaatasid, kus mõni luts rabeles. Aadi, Mart ja isa püüdsid kalad kinni. Nüüd saadi juba 32 lutsu ja ema keetis kodus neist sülti.

__________________________________________________________

Ado Köögardalil jutuke „Rahaauk“ ilmus 1931. aastal ajakirjas „Laste Rõõm“ Nr 7.