RAHAAUK

Jaan otsis juba paar aastat rahaauku.

Igaüks teab mis on rahaauk. Vanal ajal, kui sõda maale ulatus, peideti raha maa sisse: pandi mõne poti või pajakese sisse, kaeti päält kinni ja maeti maha. Sõda käis maast üle, raha jäi alles, aga inimesed, kes raha olid peitnud, said ise surma – kas tapeti nad või suretas neid katk. Mõnikord juhtus sedagi, et inimene ise ka enam ei leidnud seda kohta, kuhu ta raha mattis. Siis jäi raha leidjat ootama.

Jaani isatalu maa päält oli korra, nii umbes saja aasta eest, ka leitud üks rahaauk. Sellest räägiti sääl ümberkaudu nüüd juba sada aastat peaaegu iga päev, mõni päev isegi kaks-kolm korda. Teola peremeest-perenaist läinud Pingu tallu varrudele. Nad läksid silmnäolt kõige otsemat teed. Naanu ojast läbi minnes võtsid nad jalad lahti. Oja teisel kaldal panid nad jalad jällegi kinni. Ööseks jäi Teola rahvas varrudemaija, ja nägid sääl meest ja naine üht ja sedasama imelist und: tuleb nende juure nimelt üks hall mehike ja ütleb:

„Säälsamas, kus teie ojast läbi tulles jalgu kinni panite, on minu raha. Ma korjasin sõja ajal suure hulga hõbedat ja matsin enne oma surma maha – tahtsin seda varandust teie jaoks hoida. Nüüd võtke ta!“

Mees ütles naisele hommikul:

„Ma nägin imelist und!“

Naine aimas ja küsis:

„Kas rahaaugust või?“

Siis kadusid nad varrudelt. Künka sees, mille pääl nad enne olid istunud, oligi väike katel rahaga. Palju hõberaha ja ehteid oli. Päris tassida andis see kahele inimesele. Varsti ostsid nad endile väikese mõisa.

See oli alles jutt, mida sada aastat jutustades ei peetud igavaks.

Kümneaastane Jaan mõtles:

„Peaks saama ka mõne niisuguse rahaaugu kätte!! Küll ma teaksin, mis teeksin…“

Mõisat Jaan ei tahtnud osta – sellega arvas palju muresid tulevat. Jaan armastas väga juturaamatuid ja otsustas rahaaugu rahaga linnast raamatukauplusest kõik ilusad raamatud ära osta, puha kuldköites. Ühe ilusa raamaturiiuli tahtis ta ka teha lasta, raamatud sinna pääle mahutada, siis ise neid lugeda ja mõnele teiselegi inimesele anda, kes Jaani vastu hää oleks ja raamatuid ka hästi puhtasti oleks hoidnud. Kui siis raha oleks veel üle oleks jäänud, tahtis Jaan enesele muretseda jalgratta, isale-emale ka üht ja teist, õde ja vendi ei tahtnud ta ka unustada ja ühele vanale eidele, kes tööd enam ei jõudnud, tahtis ta ka midagi kinkida. Küll jaan juba raha oleks osanud tarvitada, kui ta aga seda leiaks!

Jaan otsis hoolega rahaauku. Karjamaal oli liivamägi, vanaaegne kindlus või linn, nagu teda muistsel ajal nimetati. Seal ikka mõni rahapada maa sees pidi magama. Aga kus kohal?

Jaan võttis karja juure labida kaasa ja kaevas. Ta ei leidnud aga muud kui hulgakese süsi ja mõne saviriista tükikese. Raha ei olnud kuski. Jaan aga kaevas ja kaevas. Vaevalt leidus mäe pääl veel mõni kohake, kus Jaan labidaga ei oleks tuhninud. Ometi oli see kõik tühi töö.

Jaani vaimusilmade ees virvendasid küll iluköites raamatud, aga pärissilmad neid ikkagi veel näha ei saanud.

Ei olnud aga rahaauku mäe sees, siis pidi ta metsas ikkagi olema. Jaan otsis metsa alt ja kaevas peaaegu iga suurema kuuse juurte vahelt. Kõik oli asjatu.

Koduseile rääkis poiss oma kavatsustest. Need naersid ja ütlesid, et rahaauk ei olevat mõni harakapesa, mida kergesti võivat leida metsas kuuse otsas.

Oli sääl sulane Jüri. See naeratas korra kavalalt ja ütles Jaanile:

„Käisin hiljuti meie kuusikus. Sääl leidsin küll iseäralise kivi. Just nagu mõne rahapaja kaane. Ma tahtsin teda ligemalt vaadelda, aga peremees hüüdis mind ja ma pidin ruttu säält ära minema. Nüüd olen otsinud seda kivi, aga mitte ei leia…“

Kuulis Jaan seda juttu, uskus sulase kõnet, otsis pool päeva metsaalust mööda rahaaugu-kivi. Leidis viimaks selle. Oli teine punakas pehmet võitu liivakivi. Jaan hakkas seda lähemalt silmitsema.

Korraga leidis ta säält päälkirja: „Siin selle kivi all on rahaaugu!..“

Kiiresti jooksis ta koju ja hüüdis Jürilegi, kes parajasti kodus oli:

„Rahaauk on käes! Kirigi oli kivi pääl!“

Jaan kutsus oma õe Hilda, 12-aastase plika, kaasa, võttis labida ja ruttas kuusikusse. Hilda pidi raha oma põllega koju kandma.

Nad leidsid peagi õige koha üles. Jaan hakkas kaevama.

Korraga kuulsid lapsed kuusikust ühe kuuse otsast kurja häält:

„Kuidas sa julgesid minu rahakatelt hakata kaevama! Oota sa aga, ma su kaela pahupidi käänan!“

Lapsed jätsid labida kus see ja teine ja katsusid, et aga kodu poole said. Kui nad õue joosid, kuulsid nad juba kuusiku äärest sedasama kurja häält:

„Vaadake ometi ka tagasi! Kas näete kivi mu käes? Nüüd te enam ei tea, kus rahaauk asub!“

Kuri hääl muutus järkjärgult Jüri hääleks. Jüri oli Jaanile nalja tahtnud teha, seepärast kivile kirju pääle kritseldanud, ise sel ajal puu otsa roninud, kui lapsed kaevamas olid, ja kurja häält teinud.

Jaan oli väga pettunud. Raha, mis tema arvates juba päris ligidal pidi olema, oli jällegi õige tumedasse kaugusesse taganenud.

Ometi meelitas poissi see mõte ikka veel kangesti, et ükskord ikkagi võiks rahaaugu leida. Jaan käis sagedasti ka sel kohal, kus saja aasta eest pidi rahapada leitud olema. Iga küngast katsus ta järele, kas sääl sees midagi vahest peidus ei ole. Talle oli öeldud, et rahapada siis iseäraliselt tümisevat, kui mõne kaikaga künka pihta lüüakse. Katsus Jaan kõik võimalikult asjad ära – ei rahapajast jälgegi.

Oli õige soe päev juunikuu lõpus.

Jaan oli karjas. Juba keskhommiku paiku olid parmud ja kärbsed kurjasti hakanud lehmade kallale tungima. Lehmad ei saanud muud kui pistsid suure valuga sinnasamasse kuusikusse, kus Jaan selle päälkirjaga kivi oli leidnud. Putukad olid just nagu kurja ilma kuulutajaiks. Ilus ilm kestis lõunani. Siis hakkas aga pilvitama. Lõuna poolt hakkas tõusma sinine pilv. Müristas. Esialgu oli äike veel kaugel. Jaan kartis müristamist ja soovis kõigest hingest, et pilv oleks vajunud mujale. Pilv tõusis aga järjekindlalt kõrgemale. Juba sähvatasid välgud. Müristamine läks kõvemaks.

Korraga kuulis Jaan mürinat peaaegu juba pää kohal. Nüüd ei julgenud ta enam karja jääda. Ta jättis loomad üksinda ja jooksis koju. Karjakoer Tuks jooksis poisile järele. Loomad võisid küll ka ülevaatuseta jääda, sest karjamaa oli aiaga ümbritsetud.

Oli ka hää, et Jaan koju jooksis. Vaevalt sai ta tuppa, kui kange kohina ja mühinaga oli pilv tõesti pää kohta jõudnud, ja vihma hakkas sadama nagu oavarrest. Korra sadas rahetki vastu akent nõnda, et aknaklaas põrises. Pikne paukus kõrvulukustavalt. Jaan ei suutnud enam hirmu pärast teisiti olla kui läks oma voodi ja tõmbas teki üle pää. Nõnda jäi ta seni, kuni vihm lakkas sadamast ja piksemürin veeris üsna kaugele.

Siis alles tulid _Jaanile loomad meele. Ta ruttas neid nüüd vaatama.

Jaan läks kõige lühemat maad, mis viis üle oja säältsamast, kus saja aasta eest rahakatel oli leitud.

Jaan nägi peagi, et loomad üsna vaikselt karjamaal sõid. Seepärast sai Jaan ühe künka pääle tähelepanelikuks. Vihmavett oli selle künka ümber kogunenud üsna rohkesti. Jaan nägi ühte augukest, mis künka alla viis ja kust vesi alla valgus. Jaan kükitas maha, et seda iseäralist augukest paremini silmitseda, ja nüüd kuulis ta veel imelist surinat. Mis see küll pidi tähendama.

Jaan imestus, siis hüüdis ta korraga:

„Käes! Siin ei ole muud midagi kui rahaauk. Muld on natuke alla vajunud ja augu tekitanud. Nüüd jookseb vesi august alla, otse rahakatlasse. Rahad liiguvad veejooksmisest ja sellest see surin tulebki. Ruttu kodust labidas tuua!“…

Et rahaaugu küngast jälle kergesti üles leida hulga teiste küngaste keskel, pani Jaan oma karjavitsa püsti maa sisse ja jooksis siis koju.

Jälle kutsus ta Hilda enesega kaasa. Sel oli ju põlleke. Labidas õlal jooksis Jaan ühes Hildaga oja ääre tagasi.

Kaks labidatäit saigi Jaan kaevada, kui Hilda hirmukiljatusega jooksis eemale. Künka seest kargas välja hall hiir ja põgenes eemale, nii kuidas ta jalad teda aga kanda suutsid! Jaan lõikas siiski veel ühe labidatäie. Siis leidis ta kolm-neli karvadeta hiirepojakest.

Hiirepesa oli künka sees. Surin tuli üksnes sellest, et vesi jooksis hiireauku mööda, mis viis ümber künka kuhugi madalamale paigale.

Seda pikaks veninud pettunud nägu, mis Jaanil nüüd oli!..

Jaan otsustas, et iialgi enam ei tee tühja tööd rahaauku otsides. See ei peaks küll iialgi võimalik olema, et rahaaugu rahaga enesele saaksid midagi ilusat, millest paremat nagu ei oskakski enam ette kujutada! Ilus raamaturiiul muutus järjest hallimaks ja iluköites raamatud kaotasid Jaani hinges oma sära. Neid vähemalt niipea saada ei olnud Jaanil ühtki lootust.

Jaan läks oma loomade juure, Hildaga saatis ta labida koju.

Õhtu eel kõndis Jaan mööda maanteed, mis viis karjamaalt läbi ja koduõuest mööda.

Üks hästi riietatud mees läks mööda teed, ilus kepp käes. Jaan vaatas talle järele. Korraga tundis ta, et oli paljajalu astunud pääle ühele asjale, mis tundus kõva ja pehme ühtlasi. Maas oli rahatasku.

Jaan teadis, mis sellega tuli teha. Ta jooksis võõrale järele ja hüüdis:

„Pidage natuke! Kas Te ehk kaotasite midagi?“ Võõras ehmus, katsus oma taskut. Jah, taskurätikut võttes oli ta ei-tea kuidas oma rahatasku välja tõmmanud. Nüüd sai ta selle Jaani käest kätte.

Häämeele pärast andis võõras Jaanile 2 krooni. Selle rahaga ei võinud Jaan enesele küll saada raamaturiiulit ilusate raamatutega, kuid ühe õige hää ja ilusa raamatu sai endale siiski.


__________________________________________________________

Ado Köögardalil jutuke „Rahaauk“ ilmus 1931. aastal ajakirjas „Laste Rõõm“ Nr 6.