Mööbel tuli külla

„Mööbel tuli külla“ toob esile seni varjus püsinud peatüki Eesti mööbliajaloost. Näitusel eksponeeritud 19. ja 20. sajandi vahetuse talumööbel materialiseerib siia jõudnud rahvusvaheliste kunstistiilide (juugend, ampiir, barokk, rokokoo, biidermeier ja historitsism jt*) mõjutused talurahva seas, tuues ühtlasi esile nende käsitöö- ja jäljendusoskused ja ilumeele.

Ajaloolised arengud

1860. aastatel loobusid eramõisad teorendist ja Eestis sai võimalikuks talude päriseksostmine. Seni mõisniku suva järgi ümberasustatav talupoeg sai võimaluse püsiva kinnisvara ostmiseks, mis lõi omakorda eeldused keskklassi tekkeks. Uued pärisomanikud ehitasid rehemajadesse uued elamiskambrid või rajasid eraldi elumajad. Nende muudatustega kaasnes soov oma kodu kaunistada. Kui varem võis pimedast ja suitsusest rehetoast leida üksnes hädapärast nagu kirstud, järid, pingid, magamislavad ja lauad, siis uued, korstnate, põrandate ja klaasakendega puhastoad vajasid juba esinduslikumat sisustust. Seda hakati tellima kas mõisas või linna töökojas ametit õppinud külatislerilt, kes tellimustööna ka mõisatesse mööblit valmistas. Puidunikerdust ja aaderdamist tegid sealjuures eraldi meistrid.

Rehetuppa tisleritööpink

“See talu tormise mere kaldal, otse piiri märkava rannariba traataia veeres, sööbis hinge ja sundis mõtlema möödunud aegadest teisiti, kui neist räägiti. Mõisatallis pekstud mustjalad (Betti Alveri termin), tahmased jne tikkisid valgeid tanusid ja kandsid hõbeehteid, maalisid vankreid ja kudusid saanitekke. Rehetoas polnud laudpõrandat, sest polnud saekaatreid, aga tool oli naisele tehtud ja nikerdatud kõigi oskustega. Oli tunda nende oskuste lähtepunkti, ampiiri, valitsenud kujundusstiili hõngu. Maailma mõjutuste hõngu tajusin ka Ruhnus, kus leidus omatehtud klapptoole, mis rääkisid Pariisi pargikohvikutest 19. sajandi lõpus. Tundes mööbliajalugu, tekivad talupojamööblit vaadates tahtmatult seosed suurte stiilidega.”

Leila Pärtelpoeg, “Pööningul”. 

Eesti taluarhitektuuri uurija Karl Tihase leiab, et kuigi talurahvas ei saavutanud erilist arengut interjööri osas, siis sama ei saa väita mööbli puhul. Uute tööriistade (saag) ja töövõtetega (vineerimine, treimine) valmisid taluperemeeste maitse ja mõõdu järgi kummutid, kapid ja toolid. Jõukamad talud said koguni lubada peegleid, sohvasid ja kirjutuslaudasid.

Mööbli kaunistamisel võeti eeskuju kohalikust mõisa- ja kirikumööblist, mis kohandati lihtsustatud vormi. Seetõttu pole säilinud talumööbel homogeenne, vaid pigem eklektiline, omades stilistilisi ja kohati ka piirkondlikke erisusi. Korduvad ja iseloomulikud motiivid lubavad vihjata tinglikele kategooriatele nagu „talugootika“, „taluampiir“ või „talubiidermeier“. Eesti talumööbel käis kaasas Euroopa moejoontega. Pärast mõisate likvideerimist ja baltisakslaste lahkumist jõudis imetletud ja matkitud mõisamööbel ka originaalkujul talupidamistesse.

Isetegemise traditsioon hakkas 20. sajandil linna- ja vabrikumööbli laialdase kasutuselevõtu tõttu kaduma. Tänaseks on esivanemate „kirvejäljega“ talumööbel aga taaskord au sees.

Eksponaatidest

Näitusel eksponeeritakse mööbliesemeid konservaator Enn Tedre ja Pille Suurna (Retk OÜ) erakogust ning Harjuma Muuseumi ajaloolisest kogust. 

* Väike stiilispikker. Kunstistiilid Eestis: 

Gootika - 13.-16. sajand.

Renessanss - 13.-16. sajand.

Barokk ja rokokoo - 17.saj lõpp – 18.sajand.

Klassitsism, ampiir, barokk - 18. saj lõpp – 19. sajandi algus.

Historitsism - 1830 – 20.sajandi algus.

Juugend. 20.saj algus – 1920-1930ndad.

 

Näituse autor: Enn Tedre

Kuraator:: Liis Serk

Kujundaja: Epp Salulaid

Näituse meeskond: Pille Suurna, Annika Tiko, German Lebedev, Mall Siniveer, Taavi Koppel, Külli Kõrs, Gea Mossin


Täname: Rahvusarhiiv, Saaremaa Muuseum, Eesti Rahva Muuseum, Eesti Ajaloomuuseum, Rahvusarhiiv, Jaanus Idla, Rein Nettan, Ahti Koitmäe

Näitust toetavad: Eesti Kultuurkapital, EVM Maaarhitektuuri keskus, Kurgja talumuuseum