1929. aasta aprill

Keilas, 2. aprillil 1929

Ülestõusmise pühad on kõik külmaga, mis ulatus ligi -5ºR. põllud on enamasti paljad; siin ja seal on siiski veel lund, ja kus sula ilmaga vesi jooksis, seal on praegu jäätanud. Lapsed käisid heinamaal uisutamas.

Täna on viimane Ülestõusmise püha ja ma sõidan Hildaga Tallinna: viin Hilda teatrisse.

Tööd mul eila väga palju ei olnud: pidasin jumalateenistuse, matsin ühe surnu, käies ka haua juures, registreerisin kodus ühe paari ja laulatasin kell 7 õhtul kirikus teise paari, mis vallamajas oli registreeritud. Õhtul, elektritule valgel on kirikus nüüd õige ilus. Tarvis on nüüd kirikusse ka ahjud ehitada lasta, et külmal ajal seal natuke soojem tunduks. Ma olen ahjude ehitamise mõtet igalpool juba kihutama hakanud. Kui mul elu ja tervist on, siis omandab Keila kirik minu ajal hoopis ilusama näo, kui tal enne oli.

Keilas, 19. aprillil 1929

Täna olin Keila rahukohtuniku juures tunnistajana ühe Vääna mehe pärast, kes 3.veebruaril s. a. kirikus korda rikkus joobnud olekus. Nimelt registreerisin ma nimetatud päeval Keila kiriku käärkambris perekonnaseisuametnikuna ühe pruutpaari abielu. Tunnistajaks oli pruutpaari poolt üles antud Otto Aali, Mihkli poeg Vääna Vaila külast. Vaila küla, kust ka pruutpaar oli, on kõige pahema kuulsusega küla Keila kihelkonnas. Oli ka Otto Aali niivõrt alkoholi mõju all, et ma teda tunnistajaks ei võinud võtta. See aga mehele ei meeldinud ja ta nimetas minu teguviisi vanaks reshiimiks, lubades ära õpetaja Tallmeisteri kogudusse minna. Veel seal asja vahele ennast segades, katkestas ta minu kannatuse ja ma nõudsin mehe lahkumist. Aali otsekohe ei lahkunud, siis seadis ennast minekuks, pani mütsi käärkambris pähe ja jäi nõnda seal seisma. Ma nõudsin, et ta mütsi ära võtaks ametiruumis, mis peale Aali vastas, et väljas palju gripihaigust olevat ja sellepärast ilma mütsita olla ei võivat. Siis lahkus ta natukeseks ajaks käärkambrist, tuli aga uuesti jälle tagasi. Ma palusin Otto Aali abikaasat, kes ka käärkambris oli, et ta mehe heaga ära viiks ja kirikusse, kus otsekohe selle pruutpaari laulatus pidi tulema, mitte ei laskes, kuid naine vastas, et tema „joonud inimesega“ midagi ei saavat teha. Kõigi minu hoiatuste peale vaatamata ilmus Otto Aali ikkagi kirikusse. Laulatuse ajal nägin teda altari ligidal pingil istuvat, vahetevahel püsti seisvat, korra tuigerdavat ja korraga kukkus ta ühes madala pika pingiga põrandale. Enne seda kuulsin, kui peigmehelt „jah“ sõna nõudsin, kuidas keegi, keda ma arvasin sellekssamaks Aaliks ja kes seda ka oli tema enese tunnistuse järele, ütles ka „jah“. Kui Aali pingiga pikali kukkus, katkes minu kannatus ja ma palusin laulatuse lõppedes kirikumeest, et see politsei tooks. Kirikumees läks, kuid nüüd sai ka Aali kaineks ja kadus kiriku juurest. Politsei oli aga siiski hiljem, olgugi et Aalit ei näinud, protokolli kokku seadnud, kirikumehe üle kuulanud ja Otto Aali ka. Aali oli tunnistanud, et ta „jah“ ütelnud, pikali pingiga kukkunud, kuid joobnud ei ole olnud, üksnes vähe viinastanud. Siis oli politsei ka mind käinud taga otsimas, kuid mina olin Tallinnas. Ma palusin pärast, et politseiametniku jalavaeva vähendada, protokoll minu kätte saata ja ma kirjutasin siis ise oma seletuse, juure lisades, et minu arvates korrarikkumine kirikus, mille eest karistus oleks kuni 3 kuud aresti, mitte ei olnud pahatahtlik, vaid tingitud üksnes isiku joobnud olekust. Täna oli siis asi kell 11 hommikul kohtus. Aali tunnistas, et minu tunnistus õige olevat, kuid tema ei olevat siiski joobnud olnud, vaid üksnes gripihaige. Oma naiselegi seletanud ta sedasama! Rahukohtunik mõistis Aali 20 krooni trahvi ja 5 krooni kohtukulu maksma ehk maksujõuetusel 7 päevaks aresti. Mul ei ole küll head meelt, et see mees karistatud sai, kuid ometigi ei või sarnast asja kirikus ka lubada. Kui ühele saab aga lubatud, siis teevad teised varsti järele ja kord läheb siis hoopis kaduma.

Keilas, 22. aprillil 1929

Paar päeva on olnud õige külmad, kuni -5ºR. täna hommikul on ilus päikesepaiste , kuid lumi on maas; ei ole küll paks lumekord, aga siiski on maa igalpool valge. Keila koolilapsed olevat küll läinud nädalas kooli toonud sinililli; ma läksin ka oma lastega endisele kirikumõisa karjamaale neid otsima, aga ei leidnud. Laupäevast saadik on nad, kus nad ka leidusid, jälle lume all. Võib olla, leidnud oleks reedel, kus m alastega käisin, sinililli ehk rehemäel, kuid sinna ei või meie enam minna, sest rehemägi on saanud asuniku õueks, kellele kirikumõisast anti normaaltalu ja kes enese kätte sai ka kirikumõisa rehe, kuhu ta elama asus ise ja oma loomadega, korraldades rehe ühe otsa hädapärast eluruumiks. Selle asunikuga meil palju kokkupuutumist ei ole. Teine meie ligidal olev asunik on endine leerimaja koht, selle käes on kõigest paar tiinu või vähemgi maad; selle koha pidaja, keegi Torenthal, kes juba ammugi on asunud omal kohal ja üldse kirikumõisa piirides, käib meil nüüd sagedasti päevapalgalisena töös: hagu teisele korrale kandmas, puid lõhkumas, loomalautasid kohendamas, aiatöid tegemas jne. Üldse teeb ta niisuguseid töid enam-vähem , mis ennemalt rendi arvel ära tehti, mis aga nüüd, kus kirikumõisast sai maade vähendamise teel kirikutalu, meie kulul sünnib. Küll tõsteti maade vähendamisel minu palka 60 000 senti aastas, kuid see summa ei vasta siiski kaugeltki kaotusele. Teisest küljest on küll juhuslikud sissetulekud näidanud tõusu, nõnda et nüüd, kus ma ikka veel olen suutnud ka Tallinnas õpetajakohta seminaris pidada, meie üsna lahedasti oleme võinud ära elada.

Keilas, 29. aprillil 1929

Pea iga päev on viimasel ajal lund sadanud, üks päev oli hommikul nii sügav lumi maas, et keegi koguni saaniga sõitis. Täna oli ilus päikesepaisteline ilm lõunast peale. Olin tükk aega aias, kus veel leidub mõnes kohas lund, enam jagu aga juba on tahenenud. Väike Viktor oli minuga kaasas. Nägime esimese liblika ja püüdsime ta kinni korraks – oli ilus kollane liblikas. Lapsed tõid juba eila karjamaalt sinililli. Vaatamata lumesadude ja öiste külmade peale hakkab kevad ikkagi läbi tingima. Varsi saame omast aiast lootuse järele reediseid, sest Hilda lasi tänavu ühe lava teha. Keila jõest on jää ka ära kadunud, olgugi teha päris suurt vett ei ole olnud. Metsades on veelgi lund: nägin seda eila, kus ma Lohusalu Merevahel ristimas käisin. Küll oli eila tee halb. Ma sõitsin oma „vana vankriga“, s. o. vankriga, mille sain uuena 1922. a. ja mille ma Keilas olen läbi sõitnud; see on ilma esimeste vedrudeta ja raputab tugevasti; nõnda et minu istmekoht eila peaaegu katki, igatahes natukene paistetanud oli. Möödunud suvel ostsin oma naisevenna Paul Kuusik´u pruugitud vankri, mis remonditult nüüd peaaegu uueks saab ja mida praegu värvitakse. Kui elupäevi jätkub, siis kulutan muidugi ka selle ära. Hobuse ostsin juba Kanepis; see kipub ka juba vanaks jääma; eila ta sõitis küll igatahes hästi.