1929. aasta detsember

Keilas, 1. detsembril 1929

Oli jällegi pime, niiske, uduvihmane päev. Kell ¾ 11 hommikul lasid leerilapsed enne jumalateenistust ennast üles võtta Keila päevapiltniku G. Kulp´i juures; oli valgust nõnda vähe, et igatahes elekter tuli abiks võtta päevavalgusele. Sestsaadik, kui leeri peetakse endises kõrtsimajas, olen leerilastega sealt rongis kirikusse tulnud; täna oli see aga pori pärast võimatu; leerilapsed kogunesid pärast ülesvõtmist sellepärast käärkambrisse, kust siis rongis läksime ümber kiriku torni alt kirikusse. Jumalateenistusel oli kirik elektriga valgustatud; altaril ja kantslis olid krüsanteemid, millest 2 sain omale, 1 sai köster ja ühe kirikumees. Rahvast oli porise tee peale vaatamata kaunis rohkesti kokku tulnud, peaasjalikult mõlemast soost noori, kellest ka hulgake oli armulaual. Oli jälle sellepoolest huvitav pühapäev, nagu neid tänavu iseäralikul viisil mitu juba on olnud, et ei olnud ühtki matust; nädalis neljapäeval, mis pühapäeva kõrval veel ainus ametikandjatele sunduslik matusepäev on, ka ei olnud. Ei olnud täna ka teisi kiriklikke ametitalitusi. Kodus registreerisin küll õhtupoolikul kaks abielupaari. Oma häälega tulin päris hästi läbi; üksnes laulda ma veel ei võinud, aga lauluhääl on ka tagasi tulemas. Hea tunne on, kui tervis jälle hakkab tagasi tulema. Köhast olen jälle peaaegu ka lahti; pikemat aega aga köhisin ma nõnda, et meelemärkus tahtis vahetevahel kaduda.

Keilas, 2. detsembril 1929

Hilda oli täna raske peavalu käes, nagu sagedasti viimasel ajal on juhtunud. Meeleolu ei või siis mul kunagi hea olla, kui mõni minu omadest haige on. Õhtupoolikul hakkas Hilda ometi paranema.

Õhtupoolikul, enne laste koolist koju jõudmist läksin Viktoriga kõndima ja tõin 3 õige väikest jõulukuuske ja seadsime lastetuppa paigale. Küll oli Hildal ja Ellinoril hea meel neid kuusekesi leides! Ruttu ehiti nad ära, pandi küünlad otsa ja mahe jõuluvalgus pimedal hilissügise õhtul täitis lastetuba. Üht jõulukuuske näitasime ka haigele mammale. Laste jõulukuuse rõõmu nähes rõõmustasin vast ise veel rohkemgi. Tulevad meelde lapsepõlve ajad, kus Naanul minu papa mulle metsast jõulukuuske tõi, ehk kuidas ma ise neid tõin ja ehtisin – siis oli alles enam-vähem muretu aeg.

Keilas, 5. detsembril 1929

Üleeila ja eila andsin jällegi Tallinnas tunde! Eila oli Hilda ka linnas ja peatus oma venna Eduardi juures, kus minagi tundidest vabanedes kella ¾ 5 ajal õhtul lõunat sõin.

Ilmad on ikka pimedad, pilves, udused, seenevihmased, sooja 4-5°R.

Keilas, 6. detsembril 1929

Teisipäeval tõin lastele linnast 2 pakki jõuluküünlaid, nüüd on need peaaegu läbi põletatud nende mängujõulukuuskedel; homme laseme osta ühe paki pühapäevaks. Hildal on ka heameel laste rõõmu vaadates, mis neil nende jõulupuude juures on. Juba paar nädalat lastakse neid ka klaveril jõululaule harjutada – nõnda on meil praegusel pimedal ja pilves ajal tubades jõuluvalgus ja jõuluhääled.

Saab oodatud jõulusid suure igatsusega. Küll nad jõuavad peagi, kuid kahjuks nad lähevad mööda väga ruttu ja harilikult on nõnda, et just nagu ei tooks nad kõik seda kätte, mis neist loodeti. Mina muidugi jõulusid enam nõnda maitsta ei saa nagu ennemalt, kui ma veel ametis ei olnud; nüüd pean ju just pühade ajal kõige suuremas tegevuses olema. Aga lapsed saavad küll jõuludest rõõmu: nad on vabad ja võivad rahus maitsta kingitusi, jõulusööke, jõuluvalgust. Mäletan omast lapsepõlvest jõulude tulekut. Juba paar päeva enne jõululaupäeva tehti valmis tanguvorstid. Jõululaupäeva hommikul vara, pimedas, ärkasin üles oma voodis: mamma oli juba ahju küdema pannud, kloppis veel magushapuleiva taignat, pani meie maa nisusaiataigna kerkima. Üks ahjutäis sai magushapuleiba, siis pandi tuli uuesti ahju ja küpsetati saia. Kui saiad ahjust tulid, pandi sealiha ja tanguvorstid küpsema. Oli siis sooja tubades enam kui vaja. Õhtul söödi searibikontide ümbert liha, vorsti, magushapuleiba ja sai. Õlut, mis köögis ja rehetoas papa ja mamma tehtud oli, joodi peale. Harilikult söödi nõnda õhtu hilja, kui Viljandis kirikus ära oli sõidetud. Neid kirikusõite mäletan veel hästi: küünlatevalge kirik, sõit kodupoole pimedas vaikses öös, papa oli kella kinnitanud aisa külge, sedasama olid paljud teisedki teinud. Kodus soojas toas söödi õhtut, lauldi siis jõululaule. Hilja, kesköö paiku, kui jõulupuu oli põlenud juba, heideti magama, kuid tuli jäeti põlema terveks ööks Õnnistegija meeletuletuseks ja hommikul viidi kõigile loomadele matiga leiba – pühad pidid kõigil olema. Tahaks heameelega ükskord veel jõulusid selles lapsepõlve olukorras ilma ühegi mureta, vaba olles kõigest ametitegevusest, läbi elada, aga see on võimata, võimata! Vanemadki on praegu Naanult ära – Mooril Jaani juures. Naanul on noored inimesed – Viktor oma perekonnaga, ja noortel inimestel on omad uued viisid. Kahju on aga kas või pisarateni, et lapsepõlve muretut aega enam muidu ei saa maitsta kui üksnes liigutavates mälestustes.

Keilas, 7. detsembril 1929

Käisin täna ka aias ja tõin sealt veel õitsvaid kollaseid lilli (Studentenblumen, Malven; kui ma alles väike poiss olin, nimetasin neid lilli väikesteks päevalilledeks). Tõesti tänulikud lilled! Nad ei ole ju küll mitte iseäralise ilusa välimusega, on karikakra nägu, kuid nad õitsevad juba aegsasti suvealguses ja õitsevad ikka edasi, kuni lumi nad katab ja käre külm võtab. Et tänavune sügis soe on, siis õitsevad nad ka praegu veel ja kasvatavad uusi õienuppe. Oleks küll huvitav, kui veel jõululaupäeval oleks võimalik aiast õitsevaid lilli tuua! Aga jõululaupäevani on veel 2 ½ nädalit ja selle aja sees võib paljugi muutuda.

***

Saime täna kutse Eduard Köögardal´i pidulikule doktori – promotsioonile ülikooli aulas teisipäeval, 10. detsembril 1929. a. k. 12 p. Väitekirja pealkiri on „Kusihappe tekkimisest mitmekesistest ainetest mikroobide toimel“. Eduard Köögardal on minu onupoeg, vanemad elavad tal Uue – Võidu vallas Orjal (=Parikal). Kui Eduard keskkooli (=Tartu gümnaasiumi) oli astumas ja korra ka gümnaasiumi ajal andsin ma temale tunde. Ta lõpetas arstiteaduskonna, on praegu Tartu ülikooli Bakterioloogia Instituudi vanem assistent ja tuleb varsi Tallinna linnavalitsuse teenistusse bakterioloogina. Kui suvel Naanul olin, oli pühapäeval seal ka Eduardi isa, minu papa vend Tõnis.

***

Meie lastel on täna jälle suur lõbu, sest vannituba sai 2 nädali järele jälle köetud ja soojas vees on neil suur rõõm olla.