1929. aasta september

Keilas, 14. septembril 1929

Päevad on jällegi möödunud kiiresti, kiiresti. 27. augustist saadik käin jällegi tundisid andmas Tallinna pedagoogiumis. Tänavu on mul 10 tundi nädalis ja ma annan nad kahe päevaga ära, nimelt teisipäev ja kolmapäev. Seega saan 5 päeva järjestikku ennast enam-vähem pühendada Keila kogudusele.

Läinud laupäevast tänaseni oli mul õige raske. Läinud laupäeval 7. septembril oli haruldane torm ja vihmasadu; olevat vihmaga koos lundki sadanud. Ma sõitsin selle tormiga Vitti vanu inimesi armulauale võtma. Kodust välja jõudes maanteele oli tuul nii vali, et tahtis vankri põlle ära kiskuda; sadu lõikas teravasti silmi, nõnda et hobune tahtis tagasi pöörda. Oli kätel märjast väga külm, kui ükskord Vitti jõudsin, kuhu siit saab ligi 20 versta. Vitis oli küll arvatud, et ma niisuguse tormiga vast ei tule; siiski oli Pundelepa talutuba rahvast täis ja 7 vanakest armulaual. Pärast jumalateenistust kaeti mulle ka söögilaud; anti lambaliha kartulitega, mune, kohvi. Sain sooja ja sõin kõhu täis ja jõudsin üsna õnnelikult koju, olles kodust ära kella 2-10ni pärast lõunat. Hilda ja lapsed olid rõõmsad, et ma jälle koju jõudsin.

Pühapäeval pidasin jumalateenistuse Keila kirikus. Pärast lõunat kell 4 sõitis piiskop J. Kukk ühes proua ja kahe pojaga – Jaagu ja Naataniga meile. Kella 5 paiku pühitses piiskop minu kaastegevusel Keila uue koolimaja nurgakivi. Nurgakivisse sai mälestuskiri Keila praegusest seisukorrast; mälestuskirja kava olin mina valmistanud. Trükitud mälestuskirjale sai hulk allkirju. Kõige pealt kirjutas alla piiskop ja siis mina. Mälestuskiri sai vask toru sisse, mis õhukindlalt tinutati; ühes mälestuskirjaga said torusse pühapäevased eestikeelsed ajalehed ja saksakeelne „Reval Bote“, ka üks laupäevane eestikeelne ajaleht; peale selle said sinna Eesti praegused metallrahad: 1. margaline (=1 sent), 3. margaline, 5. margaline ja 10. margaline ja 25. sendine. Nurgakivi panek sündis üsna ilusa ilmaga. Laulukoor ja pasunakoor aitasid kaasa. Keilas on hädasti koolimaja tarvis ja tervitatakse seepärast ehitust ka südamest. Kõige enam vaeva selleks, et laenu muretseda valitsuselt ja ehitust käima panna, nägi postkontori ülem, kes ühtlasi on ka Keila alevivanem, Joh. Berggrünfeldt.

Piiskopi perekond oli meil terve esmaspäeva kuni kella 9ni õhtul.

Teisipäev ja kesknädal olin koolis. Mõlemal päeval olin seal juba kell 8 hommikul, pidades hommikupalvet. Kolmapäeval alustasin juba metoodika loenguid; pärast seda oli veel pedagoogika nõukogu koosolek ja ma jõudsin koju alles ¾ 10 õhtul.

Neljapäeva õhtul kell 7 olin Hildaga piiskopi kolmanda poja – Aadami ristimisel. Peale meie olid seal Tallinna õpetajad Paul Kuusik, Arthur Sommer ja Alexander Sternfeldt ühes prouadega, Keila mõisaomanik Kalm ühes proua ja tütrega, dr. Greenberg prouaga, kuulus „protestant“ Iisaku õpetaja Kuljus prouaga, prof. Rahamägi prouaga ja veel mõned teised. Ristis Rahamägi. Pärast ristimist joodi terviseveini ja söödi kulme toitusid: oli kaetud üks laud, kust igaüks võttis omale taldrikule, mida soovis, ja asus siis mõne laua ääre mõnes nurgas oma tahtmist mööda. Joogiks oli solosekt. Oli päris mõnus olla. Kell sai juba 2 hommikul, kui Sternfeldti korteris magama saime. Kell 7 40 reedi hommikul sõitsime koju.

Eila korjasin vabarnaid ja kurke aias. Mõlemaid sain veel üsna küllalt. Põllul on kurgilehed osalt kergest öökülmast juba rikutud, aias veel mitte. Kurke on tänavu vähe kasvanud, kuid meie saime neid umbes 30 krooni eest müüagi.

Täna olin ma – täna on laupäev – jällegi Tallinnas. Pedagoogiumis või senises seminaris oli kümnes aastapäev ja õpetaja J. Kaljuvee (seni Kalkun) 60. a. sünnipäeva mälestamine. Ma pidasin sellekohasel aktusel vaimuliku kõne. Kella ½ 5ks olin jällegi kodus. Nõnda on päevad möödunud.

Suvi oli tänavu võrdlemisi päikeserikas ja ta kasvatas kõik hästi. Et päikest palju oli, ka polnud liig suurt palavust, siis tundus suvi nagu pikem olevat, kui ta oli läinud aastal, kus ei olnud ei päikest ega soojust ja sellepärast aeg käest kadus ootamisel, et millal kord need paremad päevad tulevad. Tänavu said minu lapsed kõik kolmekesi augustikuu lõpuni igapäev supelda, mõnikord koguni paar korda päevas.

Keilas, 30. septembril 1929

21. septembril kell ½ 7 õhtul pidasin jumalateenistuse Tallinna Toomkirikus Pauluse kogudusele. Olin Keilast ära kella 5-10ni õhtul. Toomkirikus oli ka B. Leib, kes ühes oma vennapoja Felixiga meile tuli. Enne seda õhtupoolikul oli meile sõitnud Hilda vend Eduard oma naise ja kahe tütrega. Külalised sõitsid järgmisel päeval, pühapäeval, jälle meilt ära. Mina ja Hilda ühes lastega olime Eduardi juures kolmapäeval, 25. septembril. Viktor oli neljandat korda omas elus Tallinnas. Väike Hilda ja Ellinor käisid ka oma suvist mänguseltsilist Medea Taube´t vaatamas.

Eila olin Harku vallamajas Harku põllumeeste rohelist lippu õnnistamas. Keila muusikakooriga koos sõitsin ühel Keila veoautol veerandtunniga Harkusse. Lipu õnnistamisel oli ka Riigikogu esimees Einbund, kelle auto mind Harkust kella 7ks koju tõi. Kodust läksin ühes Hildaga Keila alevisse dr. Greenberg´i tütre sünnipäevale – Greenbergid elavad nüüd juba aasta otsa jälle Keila alevis, kuna arstikorter Kumna mõisas praegu tühi on; üksnes loomaarst Bohl elab veel Kumna mõisas; ämmaproua Ihlberg oli esimene, kes juba mitme aasta eest Kumnast ära kolis. Greenbergide juures olid eila ka Bohl´id, siis veel proua Laur ja proua Väli – mõlemad pr. Greenbergi suured sõbrad.

Täna läksid mu tütred jällegi Keila algkooli.

Ilusad, soojad ilmad on olnud. Täna oli ligi +14°R. Mõnigi asi kasvab veel hästi. Meil on aias, osa õunu alles maha võtmata. Kõrvitsad kasvavad alles. Koguni ilusaid lillekapsapäid on veel aias. Peakapsad on väga ilusad. Oleme sagedasti veel käinud Kumna pargis seenil: mina, Hilda ja lapsed. Maa on kuiv, maanteed koguni tolmavad. Nii ilusat sügist ei mäleta enam viimasel ajal olnud olevat. Olen käinud paar korda viimase nädali kestel spinninguga ka jõe ääres, aga kalaõnne ei ole olnud. Heinamaa jõe ääres on nii kuiv, nagu oleks alles päris suveaeg.