1930. aasta august

Keilas, 1. augustil 1930

Täna hommikul jõudsime koju Viljandimaa teekonnalt, kuhu asusime 24. juulil. Oli ilus suvehommik. Kella 4 paiku tõusime siin üles, et Viljandireisi alustada. Pidime sõitma Paldiski rongiga, mis juba kell 7 hommikul Tallinna jõuab, kuna Viljandi rong Tallinna Sadamajaamast juba kell ½ 9 läheb. Kodust läksin jala Keila jaama, sest muidu ei oleks inimesed ja pakid kõik ära mahtunud meie vankrisse. Surnuaialt läksin läbi ja peatusin väikese Hilda haua ees, nagu tahtes ütelda:

  “Väike Hilda, nüüd sõidame jälle Viljandimaale, kus sulle alati hea tundus, aga juba peama ilma sinuta sõitma!“

Sõit Viljandisse möödus ilma iseäraldusteta. Viljandi jaama jõudsime paar minutit enne kella ½ 6 õhtul - sõitsime sega rongiga, mis igas jaamas väga kaua peatus. Viljandi jaamas oli minu vend Viktor vastas. Ta oli tulnud kahe vankriga. Ühe vankriga sõitsime jaamast linna, kuhu tal teine vanker oli jäetud, ladusime muist asju teisele vankrile, millega Viktor ka oma poja ristsete kraami viis, ja sõitsime siis Naanule. Mina ühes Hilda, Ellinori ja Viktoriga olin Viktori vedruvankril, vend Viktor ise oli teisel vankril. Naanul tehti parajasti ristsete õlut, mis õige hea sai. Naanul oli seekord juba mitmendat päeva ka minu mamma, kuna papa alles laupäeva õhtupoolikul Moorilt sinna tuli. Kui Ellinor papale andis kompvekikarbi, ütles papa meile pärast:

  “Silmad läksid vesiseks: mineval aastal oli ju väike Hilda see, kes mulle kompvekikarbiga vastu tuli. Selles karbis on praegugi veel komvekke, aga väikest Hildat ei ole enam!“

Väikest Hildat tuletasid mulle meele aga ka õige mitmed-mitmed kohad Naanul, kus väike Hilda hea meelega viibis: Naanu oja, mäed, metsatukad, karjamaa, ait, õu, aed jne. Öökorteris olime muidugi jälle aidas, kus meile kaks voodit oli valmis seatud: ühes voodis magasin Hildaga, teises voodis magas Ellinor Viktoriga. Naanule jõudsime neljapäeval. Laupäevast kolmapäeva õhtuni oli Naanul ka minu venna Jaani poeg Heino, kes minu lastega mängis ja suplemas käis. Reedel käisin vähki püüdmas, saades 50 vähja. Laupäeval sadas, alles õhtu eel läks ilm kuivaks. Kuival ajal lõigati rukist.

Pühapäeva õhtupoolikuks olid kutsutud Viktori poja Velli ristselised. Nad olid kella 4ks kutsutud, tilkusid aga vähehaaval kuni hilja õhtuni. Kuna külalistel paar korda ka süüa anti ja paar laudkonda sai, siis läks aeg nii kaugele, et alles pärast päikese veeru sai ristima. Ristisin mina. Kõnelesin 1. Korintuse kirja 13. peatüki 13 salmi alusel. Võõraid oli rohkesti, naabreid ja sugulasi. Sugulasi enam-vähem tundsin kõiki veel, aga naabrid on nii mõnedki endile just nagu võõra välimuse omandanud, nõnda, et aastate järele nüüd neid peaaegu võimatu oli tunda. Sugulastest olid Naanul: minu papa vend Tõnis, dr. Eduardi Köögardali isa, ühes naise ja tütre Salmega, kes praegu Tartu üliõpilane on, muidugi oli ka minu vend Jaan oma Emmaga, mamma vend Mihkel Tiss oma naisega; peale nende veel mõned minu kaugemad sugulased. Naabritest oli minu ristiisa Tõnis Parik Puuri talust, peale tema veel hulk teisi. Minu õde Hilda oma 4 lapse ja mehega oli iseenesest mõistetavalt varrudel; mees oli liig palju alkoholi saanud, õieti kannatab seda liig vähe ja tüütas teisi, vihastades sellepärast ka mind. Mamma vend Mihkel oskas hästi palju kuradisi tarvitada ja sellepärast mulle ka iseäranis meeldida ei võinud; need kuradid tulid ka vististi üleliigse alkoholi tarvitamise tagajärjel. Üks viinaarmastaja naaber olevat ka kesköö paiku aida trepile selili magama heitnud, aga see kedagi ei ole tülitanud. Muidu purjus inimesi ei olnud. Viktor oli muretsenud küll rohkesti viina, veini ja õlut.

Vahetevahel käisin Naanul ka seeni korjamas, mida paar korda süüa saime. Oli sealpool vihma palju rohkem sadanud kui meil siin ja sellepärast ka seened kasvama hakanud. Seente korjamise lõbu vähendas see teadmine, et peaaegu igalpool oli usse nähtud, kus minu poisikesepõlve ajal neid kunagi ei leidunud; ma ise nägin Rootsi talu Kõrgelmäel, kus iga aasta lastega olin julge rahuga, paljajalu, maasikaid korjanud ja maganud, ussi, kes küll kiiresti minu eest põgenes.

Kolmapäeval käisime Mooril. Jaan tuli õhtupoolikul meiega kaasa Naanule ja püüdis meile 50 vähja. Need olid enamasti üsna ilusad ja suured vähjad ja eila, neljapäeva hommikupoolikul Naanult tagasi sõitma hakates, võtsime muist neist rongi pealegi kaasa. Viljandi jaama tõi meid minu papa, Viktori vankriga. Viljandi teel hakkas müristama ja natuke sadamagi, nõnda et meeleolu kõige parem ei võinud ollagi. Kell 1 lõunal sõitis rong Viljandist välja ja jõudis ¼ 8 õhtul Tallinna Sadama jaama. Autoga sõitsime Hilda venna Eduardi juure, kus ööd olime.

Keilas, 6. augustil 1930

Praegu on enam-vähem vaikne aeg - mõned teevad veel heina, teised koristavad vilja -, sellepärast ei ole mul mitte väga palju tööd olnud ja ma olen võinud ise ka marju korjata ja muidu ümber vaadata. Ilmad on ka enam-vähem ilusad ja alati soojad olnud, täna sajab hoovihma, nõnda, et tarvis ei ole kurke kasta, mis pauguti juba õige närtsinud ilmega olid palava päikese käes. Hilda müüs laupäeval 400 kurki natuke enam kui 10 krooni eest, meie ise sööme juba värskeid hapukurke. Oleme teinud 4 suurt pudelit punasesõstra veini - omale ja Hilda venna Eduardile. Sõstraid saime aiast kaugelt üle saja toobi, aga ei müünud neid: muist sai veiniks, muist limonaadi ekstraktiks j.n.e. Saime ise, sai Hilda mamma ja Eduard. Tikerbeerid on küpsed: sööme neid ja muist teeme veiniks. Veini joome küll ise vähe, aga eks meie külalised, kes seda ihaldavad, joo ka meie veini ära: suur tarvitaja on olnud iseäranis Hilda vend Paul, ennemalt ka loomaarst Bohl, kui ta alles Keilas elas.

Pühapäeval matsin ühe 16. aastase noormehe, kes Keila jõkke Humalas uppunud oli. Keila jõgi on tänavu õige mitu ohvrit nõudnud. Jõgi on salalik: mõnes kohas ei ulatu vesi Keila jões põlvinigi, sealsamas on aga haud, kus vett 2-3 sülla sügavuselt. Ellinor räägib, kuidas läinud suvel supelusel Medea ühte hauda sattunud ja väike Hilda kohe talle appi ujunud!

Väike Hilda ei lähe meelest. Hilda oli eila õhtul tema peale mõtlema hakanud ja ta ei ole öösel kaua uinuda võinud kahjumeele pärast. Tundub ühtepuhku, et väike Hilda puudub. Korjasime hiljuti põldmarju ja Ellinor keetis nad omale sahvtiks; oli purki tarvis, kuhu seda sahvti mahutada. Läinud aastal oli selle sahvti keetja väike Hilda ja said ostetud väikesed purgid.

Ellinor küsis:

“Mamma, kuhu sa panid need purgid? Hilda andis nad sinu kätte, kui nad tühjaks said!“… Purgid olid aga väikese Hilda haual olnud ja kojutoomisel katki läinud. Tulid uued purgid osta.

Pühapäeva õhtupoolikul käisin Kääsalu Pihelgal ristimas. Oli ilus õhtupoolik. Mind lasti tulema alles päikese veeru paiku. Tuli meele, kuidas nii mõnegi korra väikese Hildaga sõitsin sedasama teed mööda - seeni ja marju korjamas käies või muidu mõne teise asja pärast sõites. Kui väike Hilda alles väike oli, jäi ta mõnikord enne koju jõudmist sülle magama, ehk ma katsusin teda ärkvel hoida, mõnda naljalugu talle jutustades. Ühe niisuguse sõidu lugu olen kirjeldamud ka omas jutustuses “Seenil“ .

Keilas, 11. augustil 1930

Väikese Hilda hauale on toodud viimastel päivil jällegi pottidega astrisi ja üks roosa Hortensia. Toojad on teadmata. Heal lapsel on igatahes palju meeletuletajaid.

Käisin neljapäeval, 7.aug., Humalas ühe haige juures, kes mulle rääkis, kuna ta haigeks jäänud: “See oli öösel enne seda, kui Teie tütar maeti. Ma tundsin suurt valu ristluudes. Ma oleksin pidanud küll koju jääma, aga ma läksin kirikusse: tahtin olla õpetajatütre matustel. Kirikus hakkas mul õige halb…“

Pidasin eila Karjakülas surnuaiapüha. Rahvast oli õige rohkesti. Rahvas armastab surnuaiapüha iseäranis. Olen neid tänavu sellepärast pidanud ka igas võimalikus kohas: Keilas, Ohtus, Rannamõisas, Korvil, Karjakülas. Kui elu ja tervist on, peaksin neid edaspidigi suvel kõigil surnuaedadel. Karjakülast sõitsin veoautoga kiriku juure; matsin 2 surnut. Üks surnu oli August Einbuss, kes vahetevahel tublisti viina võttis ja siis toores oskas olla, 1923. a. mulle ”Õnnist ja hoia“ laulis ja nüüd kurgutiisikusse suri. Et mees tuletõrjuja oli, siis maeti ta muusikaga. Minu vastu oli mees hiljem üsna viisakas. Keilast sõitsin otsekohe Ohtu surnuaiale, kus matsin Kaarel Lipmanni, kes 1925. aastal joobnud peaga Keila kirikumõisas “paljaks rööviti“. Lipmann leiti surnult maas - ta oli südamehalvatusse surnud adra kandmisel. Tema matusel oli hulk rahvast, sest mees oli oma naabritega väga hästi läbi saanud. Nõnda kaovad inimesed: nad just nagu nopitakse üks teise järele meie elust välja, ja ükski ei tea, kunas just järg tema kätte tuleb.

Kumnast toodi kevadil lastele koer, kelle nimeks väikese Hilda soovil pandi küll Tiksi, aga tast sai halb koer, kes ühtepuhku hammustas, sulgloome taga ajas jne. Kui meie Viljandimaal olime, oli see koer ära hävitatud. Lastel tast kahju ei olnud. Aga mul siiski natuke on: ma ei näe ühegi elu hävitamist hea meelega. Hirmus on aga praegune looduse seisukord, kus üks hävitab, koguni sunnitud on hävitama teist, et ise elada saaks.

                                                                                  ***

Leidsin veel ühe väikese Hilda kirjaliku töö, õieti kaks katkendit, kus ta kirjeldab oma Viljandimaal käimist:

                                                                                     I.

                                                                           Kirjalik töö.

Olin vanaisa ja vanaema juures võõrsil. Oli varane ilus suvehommik. Ärkasin hommikul hästi vara üles, hakkas igav, sest et kõik talurahvas oli heinal. Mõtlesin karjatüdruku juure karja minna, aga kus ta on? Läksin väravast välja, ojast läbi ja vaatasin kuusikus ringi. Järsku, mis see on? midagi külma läheb üle jalgade, vaatan, uss oli. Olin valjusti kiljatanud. Karjakoer Muri hakkas haukuma ligidal mägedes. Varsti olin minagi mägedes Linda juures. Seal oli päris hea olla, et päike ei põletanudki palju puude varjus. Seal oli 24 looma, kümme lehma ja kaksteist lammast. Lehmadel olid kellad kaelas, ja lambad hoidsid ikka rohkem kokku, kurja peale polnud neil kuskile minna. Linda tahtis mulle lõokese pesa näidata. See oli mäe all soos ühe kõrgema koha peal. Seal olid munad sees. Tagasi minnes olid loomad kõik koos. Järsku kuulsime hüüdu, loomad arvasid, et tarvis koju minna ja hakkasid kodu kipuma. Mind hüüti, et pean koju minema, kuid eksisin. Vanaema käskis mul karja jääda ja Lindal üht kirja viima minna. Natuke aega olin karjas ilma suuremate vahejuhtumisteta. Loomad aga ei tahtnud sugugi enam paigal olla. Ajasin nad alla soosse. Täditütar tuli ka ja oli lõbusam olla. Tema võttis lambad oma kaitse alla, ja mina võtsin jälle lehmad. Varsti käskis vanaema karja koju ajada. Teel kodu poole olin oma jala traadi otsa katki astunud.Peale lõunat ma ei tohtinud enam karja minna. Jalg oli haige. Seega lõppes minu karjapäev esimene ja vist ka viimane päris pahasti.

See, mida väike Hilda ussist räägib, on küll luuletatud; muu asi on enam-vähem nõnda, nagu tõepoolest oli. Muri asemel oli ka Krants.

                                                                                    II.

                                                                           Karjase elu.

Karjase elu on suvel kaunis hea, sellevastu sügisel on vihmaste ilmadega väga paha.

Ühel ilusal hommikul äratas mind vanaema vara üles. Ma tahtsin karjasega karja minna. Läksime Linda ja Krantsiga lauta. Linda oli karjatüdruk. Aitasin loomad ilusasti laudast välja ajada. Aga kui silla juure saime, hakkasid loomad hirmsasti jooksma, ja jooksid kohe karjamaale. See karjamaa oli põldude keskel. Ühelt poolt läks aga aiaga ümbrit setud teerada karjamaale. Loomad sõid alguses rahulikult, aga kui kõht täis sai, olid nad väga rahutud. Nad kippusid kangesti vilja. Viimaks ajasime loomad koju.”

Kui tänavu Viljandimaal olime, ei olnud väikest Hildat enam olemas, karjatüdruk ei olnud ka mitte enam Linda ja karjakoerast Krantsist öeldi, et ta vanaks on saanud ja sügisel, kui uus koer Pobi kasvab, Krants ära tapetakse. Krants oli igatahes tark koer, kes meid alati ära tundis, nagu teades, et meiegi Naanult võrsunud oleme.

                                                                                    ***

Täna on vihmasevõitu päev. Muidu on ilmad ikka enam-vähem ilusad ja soojad olnud. Lapsed on võinud ühes Medeaga peaaegu igapäev suplemas käia. Ka eila, kui ma kella 5 paiku Ohtust koju jõudsin, tulid nad üle heinamaa kiviteele mulle vastuja ma lasin neid hobusega koju sõita, ise jala minnes. Hilda ei ole tänavu vist rohkem kui üksainus kord Võsul vees käinud, sest ta kardab närvipõletiku tagasitulekut; ka ei ole Hildal palju aega olnud, sest ta tahab hoolega teha oma koduseid töid ja remondiasi, mis ikka alles kestab, nõuabtalt ka palju aega. Mina ise ei ole tänavu õieti ka vist mitte kordagi ujunud, olen vaid vähki püüdes vees olnud ja ennast leotanud. Sooja suvega oleks küll pidanud rohkem suplemas käima, aga ometi on asjaolud nõnda kujunenud, et mitte ei ole saanud.

Keilas, 13. augustil 1930

Esmaspäeva õhtust saadik on meil Paul Kuusik oma proua Vendelaga. Kuna Paul palju nalja teeb, on lastel naeru palju. Ka praegu, kell ¼ 11 õhtul, on lapsed üleval ja ei taha veel magama minna. Paul mängib klaverit praegu, lapsed, Hilda ja pr. Vendela mängivad kaarte. Oleme praegu petrooleumilambi valgusel, sest meiepoolsete tubade elektri sisseseaded on nähtavasti rikkes, kuna köögis ja neis tubades aia pool, kus remont käimas, elekter põleb. Täna oli elektri sisseseade pärast väike ärevus: õhtupoolikul käis mitu müristamise pilve meist üle ja korraga tuli ühest lambiasemest plaksti! tuli välja! Ma olin üsna ligidal sellele kohale, aga ma palju ei ehmatanudki. Lapsed, peale Medea ka palju ei ehmatanud; Hilda ei olnud parajasti toas. Hommikupoolikul oli päris ilus ilm, käisin koguni üksinda korra pähklametsaski. Pähklad on juba valmis, aga neid tänavu palju ei ole.

Praegu on väljas kaunis kange tuul, aga kuu paistab.

Üleeila õhtul istusime hilja üleval. Tõusis uus pilv, mis tõi enesega kaasa müristamist, vihma ja tuult nii palju, et päris õudne oli. Aga see on alati iseäralik: niisugust õudset ilma saab peetud heas mälestuses, just nagu tahaks teda veel läbi elada, kui see võimalik oleks.

Ilmad on püsinud enam-vähem sadustena. Paul tahtis kengesti , et meie temaga oleksime Paldiskisse sõitnud, aga võimata oli see, kuna ju sagedasti sajab hoovihma. Hea on see, et ilm mitte väga jahe ei ole, vaid ennem soe on.

Aias on juba valminud ploome. Põllul niidetakse kaera. Odrapõld on puutumata alles, kuid järg on peagi ka selle käes. Suvi lõpeb. Kui Viljandimaalt tagasi tulime, olime kärbestega hädas, sest neid oli üliväga palju siginenud sooja suvega; nüüd on need juba hoopis kadumas. Sääski ei ole tänavu peaaegu näinudki: kevad ei olnud nende siginemiseks soodus. Täna lõppevad meie eluruumide remonttööd. Et nad pikale venisid, siis tüütasid nad meid päris ära. Muist kraami on meil remondi ajal alumisel korral, kus ju ka paar eluruumi. Praegu teeb ka õmbleja all tööd ja öösel magab muist meie rahvastki seal. Lapsed on omale all ühe toa päris mugavalt mängimiseks sisse seadnud; nad tapeetisid ka oma nukumängutube. Lastel on hea: nad mängivad, söövad tikerbeere, ploome, õunu ja mõnda juurvilja; üksnes natuke peavad nad saksa keeles tööd tegema, Ellinor ja Medea ka klaverit mängima; muidu muresid neil ei ole, vast see ainus mure, et kunas see ilm ükskord ometi jälle ilusaks läheks, nõnda, et suplema võiks minna, kus pühapäevast saadik enam ei ole käidud. Ellinor on iga hea asja pärast väga rõõmus ja kargab rõõmu pärast sagedasti. Viktor on tagasihoidlikum. Väike Hilda hoidis oma rõõmusid ja muresid enam iseeneses, kuigi ta väga elavalt mängida oskas, nimetades Viktori “maakonnaarst Alfred Bubi“. Väike Hilda pilkas mõnikord Ellinori ja Viktori, aga see tuli kõik heast südamest, muidu hoolitses ta oma vähemate eest päris emalikult, need nüüd käivad sagedasti väikese Hilda haual ja tuletavad meele, mis ta kunagi neile ütelnud.

Keilas, 15. augustil 1930

Üleeila õhtul istusime hilja ülevel. Tõusis uus pilv, mis tõi enesega kaasa müristamist, vihma ja tuult nii palju, et päris õudne oli. Aga see on alati eriti iseäralik: niisugust õudset ilma saab peetud heas mälestuses, just nagu tahaks teda veel läbi elada, kui see võimalik oleks.
ilmad on püsinud enam-vähem sadustena. Paul tahtis kangesti, et meie temaga oleksime Paldiskisse sõitnud, aga võimata oli see, kuna sagedasti sajab ju hoovihma. Hea on see, et ilm mitte väga jahe ei ole, vaid ennem soe on.

Aias on juba valminud ploome. Põllul niidetakse kaera. Odrapõld on puutumata alles, kuid järg on peagi ka selle käes. Suvi lõppeb. Kui Viljandimaalt tagasi tulime, olime kärbestega hädas, sest neid oli üliväga palju siginenud suvega; nüüd on need juba hoopis kadumas. Sääski ei ole tänavu peaaegu näinudki: kevad ei olnud nende siginemiseks soodus.

Täna lõpevad meie eluruumide remonttööd. Et nad pikale venisid, siis tüütasid nad meid päris ära. Muist kraami on meil remondi ajal alumisel korral, kus ju ka paar eluruumi. Praegu teeb ka õmbleja all tööd ja öösel magab muist meie rahvastki seal. Lapsed on omale all ühe toa päris mugavalt mängimiseks sisse seadnud; nad tapeetisid ka oma nukumängutube. Lastel on hea: nad mängivad, söövad tikerbeere, ploome, õunu, ja mõnda juurevilja; üksnes natuke peavad nad saksa keeles tööd tegema, Ellinor ja Medea ka klaverit mängima; muid muresid neil ei ole; vast see on ainus mure, et kunas see ilm ükskord ometi jälle ilusaks läheks, nõnda et suplema võiks minna, kus pühapäevast saadik enam ei ole käidud. Ellinor on iga hea asja pärast väga rõõmus ja kargab rõõmu pärast sagedasti. Viktor on tagasihoidlikum. Väike Hilda hoidis oma rõõmusid ja muresid enam iseeneses, kuigi ta väga elavalt mängida oskas, nimetades Viktori "maakonnaarst Alfred Bubi". Väike Hilda pilkas mõnikord Ellinori ja Viktori, aga see tuli kõik heast südamest; muidu hoolitses ta oma vähemate eest päris emalikult; need nüüd käivad sagedasti väikese Hilda haual ja tuletavad meele, mis ta kunagi neile ütelnud.

Keilas, 16. augustil 1930

Paul oma abikaasaga sõitis ära neljapäeva õhtupoolikul. Eila, reedi õhtupoolikul tuli ootamata siia minu onupoeg Eduard. Kaasas oli tal seekord Tallinna Keskahaigemaja kirurg dr. Järvekülg, kes Viljandist pärit on. Järvekülg oli otsekohe jõe ääre läinud. Eduard korjas Viktoriga vihmausse - tema kaevas, Viktor korjas. Siis korjasime kalakotti natuke tikerbeer ja õunu, jätsime Viktori koju ja läksime jõele. Olime seal tundi kolm. Võõrad püüdsid spinningute ja undadega, aga ei saanud ühtki suurt kala, mina püüdsin väikese õngega 8 väikest viidikat. Aga ära väsisime tublisti, kui videvikus koju jõudsime. Võõrad jäid täna ööseks meile ja sõitsid täna hommikul jälle Tallinna oma ametisse. Õhtul näitasin oma ülesvõtteid ja ajasime ka õhtusöögil juttu. Nõnda käib meil sagedasti võõraid. Tallinn on ju lähedal ja Keila raudteejaamast oleme kergesti kättasaadavad.

Keilas, 18. augustil 1930

Pidasin eila jällegi Rannamõisas jumalateenistust. Pärast jumalateenistust pühitsesin köster Dunkeli hauamärgi, ilusa risti, mis olevat 400 krooni maksma läinud, suurem hulk sellest summast on vabatahteliste annetusena juba kokku tulnud. Rahvast oli haua ümber niisama palju kui kirikuski. Pärast sõin Dunkeli perekonnas lõunat. Perekond loodab veel talveks koolimajja jääda tohtivat. Lõuna oli niisama hea kui Dunkeli eluajalgi. Dunkeli lastele viisin seekord õunu, ma olen neile igakord ikka midagi viia katsunud - lastel ju ikka hea meel, kui nad midagi saavad.

Ilm oli sõiduajal pilves, tibas vahetevahel vihmagi, tuul oli kange. Kui koju jõudsime, tuli tormiga suur hoog vihma. Hilda ütles: “Päris hää oli, et sa just parajal ajal koju jõudsid. Kuidas sa küll selle vihma käes oleksid olnud?”…

Minu onupoeg Eduard oli lõuna paiku jällegi Keila sõitnud, jõe ääre läinud ja ühe poolenaelase purika spinninguga kinni püüdnud. See sai õhtusöögiks ära praetud. Eduard oli lootnud, et minuga õhtupoolikul veel jõe ääre saab minna, aga vihmasadu laskis meid üksnes mõneks minutiks videviku eel aeda õunte järele minna. Eduard sõitis ¾ 10 õhtul jälle Tallinna. Laupäeva õhtupoolikul oli ütlemata ilus, soe ja päikesepaisteline. Ellinor, Viktor ja Medea käisid suplemas. Mina korjasin üksinda ja natuke aega Viktoriga koos põldmarju, saades neid jällegi umbes 1 ½ toosi. Kolm korda on Hilda ja üks kord Ellinor neid moosiks keetnud, nõnda et meil tänavu põldmarja sahvti õige rohkesti on. Mõtlen põldmarju korjates alati väikese Hilda peale, kes neid marju alati hea meelega sõi. Minu teised perekonnaliikmed söövad kõik hea meelega tomaate, mis meil aias juba punaseks läinud, väike Hilda neid ei tahtnud katsudagi. Baromeeter on eilsest saadik ligi 10 punkti tõusnud, vast hakkab ilm jälle ilusamaks minema.

Keilas, 19. augustil 1930

Ilm läks tõesti jälle ilusaks. Sellepärast tulid meile eila Keila alevist õhtupoolikul ka võõrad, nimelt üliõpilane Väli oma prouaga. Sõime aias marju ja õunu, ajasime juttu, pärast vaatlesime minu päevapilte ja sõime õhtust. Välid näivad väga südamlikud inimesed olevat. Õhtusöögiks oli meil soolatud siig, keedetud munad, tomaadid, hapud kurgid, hapu koorega mustrõigas, värske leib ja või, laupäeval küpsetatud sai, tee suhkru ja põldmarjamoosiga. Kõik see maitses eila õhtul meile kõigile. Tomaate süüakse küll vähe: ühest õunast jätkub vast kahele inimesele - peetakse teda meil alles maiustoiduks, aga see vähegi toidab hästi. Meil on tänavu nagu iga aastagi umbes 20 tomaaditaime, sellest jatkub peaaegu jõuludeni. Omas lapsepõlves ma ei teadnudki, mis tomaat on, nüüd söön teda hea meelega. Naanul ei ole siiamaani veel tomaati kasvatatud. Meie sööme tomaate võileiva peal, mõnikord tomaadile natuke soola ja pipart peale raputades.

On nii soe ilm, et kurkide korjamisel - saime neid 750 tükki - higi otsaesiselt päris sorinal tilkus. Läksin pärast Viktoriga jõe ääre, püüdsin seal kaunis jahedas ja üsna sügavas vees 6 vähja. Kurgid müüsime jälle ära - 2 senti tükk. Oleme neid tänavu juba üle 2000 tüki müünud. Vähjad keedeti lõunaks ära.

Keilas, 20. augustil 1930

Eila õhtupoolikul võtsin väikese liivi, mille tegi minu onupoeg, ja läksin sellega vähki püüdma. Kilukarbi lõin teiba otsa ja sellega müttasin kalda alt. Kuna Medea, Ellinor ja Viktor suplesid, püüdsin mina 25 vähja. Vähjad keedeti õhtul ära, neist jatkus Hildale ja lastele, Medea ühes arvatud, nii palju, et kõigil himu sai täis ja veel hommikukski jäi. Mina ise küll ei söönud sugugi - rahuldun ka iga teise toiduga.

Eila õhtupoolikul tuli meile jällegi külaline - Madise õpetaja O. Etzold, kes täna hommikupoolikul jälle koju sõitis. Ta oli jalgrattaga. Saatsin teda nüüd alles Viktoriga, keda Etzold natuke maad jalgrattaga sõidutas. Viktori unistuseks on ka jalgratta saamine. Alles hiljuti ütles ta Hildale: “Mamma, osta meile ka jalgrattas!“ Jõulude paiku olevat lapsed harutanudki seda, mis mamma neile kingib ja kas mitte mõni jalgratas ei oleks alla tuppa ära peidetud. - Etzoldi tütre ristimine on 31. augustil, aga meie seekord Madisele minna ei saa, kuna mul on ametitalitused.

Umbes kella 10 hommikul kuni kella 5ni õhtupoolikul, pidades küll lõunasöögi vaheaega, istusin ma kantseleitöös. Kantselei võtab hulk aega käest ära, vähemalt küll 2 nädalitööpäeva. Kantseleitöö väsitab väga, teeb just nagu uimaseks. Täna ka hakkas pea valutama. Läksin sellepärast ühte veneaegsesse kaitsekraavi meie põldudeleja korjasin jällegi umbes 1 ½  toopi põldmarju sahvti jaoks. Hilda ütles, et põldmarja sahvt väga maitsev olevat, üksnes häda see on aga, et meil väga palju, mitu-mitukümmend purki igasugu marjade moosi on keedetud: mets-ja aiamaasikad, soomurakad, vabarnad, mustad sõstrad, punased sõstrad, kirsid, põldmarjad. Siis tulevad veel igasugu teised keedised: mustikad, tikerbeerid, õunad, ploomid, pohlad jne. Meil on kaugelt üle 100 purgi. Sissekeetmisel on Hilda õige palju vaeva näinud, aga ka vanamamma ja teenija on teda aidanud.

Keilas, 21. augustil 1930

“Laste Rõõmu“ No. 7 oli minu jutt “Pardipüük”, No. 8 “Õunavargil“. Nõnda on neid nüüd iga aasta ilmunud ja ma kirjutan neid nüüdki veel.

Hommikul kella 6 paiku oli kange müristamisevihm. Müristas vahetpidamata ja üsna kõvasti, nõnda et voodis olles enam ei olnud hea tunne - kartsin, et jälle sisse lööb.

Täna pean Tallinna sõitma. Pedagoogiumis on pedagoogika nõukogu koosolek kell 5 p.l. Sõidan lõunase Haapsalu rongiga. Ei tahaks küll üldse sõitagi, sest kodus on praegu palju parem olla kui linna kivihunnikute vahel. Kuna aga seal ka eeloleva aasta töökava harutatakse, pean ikkagi koosolekule minema. Kuna viimane rong Tallinnast siiapoole tuleb kella ¾ 6 paiku, koosolek kella 5 asemel harilikult alles ½ 6 algab, siis pean ööseks linna jääma.

Keila, 22. augustil 1930

Kevadise esialgse kava järele pidi mul pedagoogiumis eeloleval õppeaastal olema 10 tundi, nimelt 7 tundi usuõpetust ja 3 tundi kõlblusõpetust. Sotsiaal - ja haridudminister J. Hünerson kaotas nüüd järsku kõlblusõpetuse ära, mis üksnes paar aastat saigi püsida meie algkoolides, ühendades teda usuõpetusega, ehk nagu meie direktor Kuks tähendas, pidavat nüüdsest peale usuõpetust nõnda antama, et ta enam “kõlvatu” ei oleks. Et kõlblusõpetus kaotati, jäin mina kolmest tunnist ilma. Nüüd on mul 7 tundi. Kuna aunilt siis on õigus perekonnaabiraha ja arstiabi riigi kulul saada, kui tuned on 50% normist (pedagoogiumis 10 tundi), siis on minu aineline kaotus tuntav. Jääb mul edaspidi saamata perekonnaabiraha 2 lapse pealt a 8 krooni kuus ja arstidele tuleb edaspidi omast käest maksta, tuned on ka vähem, kui mul kunagi enne 4 aasta sees olnud on, ka ei võeta käesolevat õppeaastat teenistusevanuse arvamisel arvesse. Edaspidi hakkan palka saama kuus 54 krooni 25 senti, millest raudteesõidu peale umbes 10 krooni või natuke enam ära kulub. Paldiski keskooli direktor Kansmann sai Nõmme uue keskooli direktoriks ja pakkus küll mulle hiljuti usuõpetuse tunde Nõmme keskoolis, aga mitme asjaolu pärast ei tahtnud ma Nõmmel käima hakata. Ka tunnen enese olevat väga väsinud, nõnda et eeloleval õppeaastal ei tahagi uusi tunde juure võtta.

Tallinnas olin Hilda venna Eduardi juures öömajal. Koosolek seminaris kestis kella 5 – 8ni. Muul ajal olin Eduardiga koos. Täna hommikul kell 7.50 sõitsin Tallinnast tagasi. Olen väsinud, kuna ma öösel vähe magasin, vaatamata selle peale, et Eduard mulle sooja vee vanni tegi. Et väsinud pärast raske on vaimselt tööd teha, käisin Viktoriga korra põldmarju korjamas, mida sain jälle umbes 1 ½ toopi.

Keilas, 25. augustil 1930

Laupäeval ja eila, pühapäeval, oli meil jällegi külalisi. Laupäeva õhtupoolikul tuli meile minu ämm, kes paar nädalit juba jälle Hiiul oli olnud. Autoga sõitsid õhtul siia kaks Eduardi ja Bernhard Leib (Leibil on ju oma auto). Eila pidasin Keila Noortepüha ja jutlustama sõitsin Aleksander Sternfeldt. Noortepühale oli ta kutsunud ka kaks preilit, kes Tallinna Jaani koguduse noorte tegelased on. Nõnda sai eila lõunalaualiste hulk õige suureks. Sternfeldt oma preilidega sõitis kella ½ 5 paiku ära. Mina läksin mõlema Eduardiga jõe ääre. Minu onupoeg püüdis undadega purikaid, saades neid 2, umbes naelalised. Mina hakasin ühes teise Eduardiga vähki püüdma. Püüdsime väikese liiviga, millele minu onupeog ühe pika teiba külga pani. Raudreha tarvitasime mütana. Vesi oli jões suur, umbes kallaste ääreni. Vähjad olid rohu sisse tulnud. Eduard pani liivi sisse, mina müttasin. Nõnda püüdsime umbes tundi 2 või 3. Saak oli päris hea - umbes 80 vähja, küll väikese võitu, aga nad maitsesid õhtul head; muist jäi tänasekski. Purikad sõime ilma Eduardideta täna lõunal. Eduardid sõitsid õhtul kella ¾ 11se. rongiga Tallinna. Leib nendega ühes. Minu ämm sõitis täna hommikul Nõmme Hiiule. Täna kella ½ 5se. rongiga pärast lõunat sõitis meilt ka Medea ära. Nõnda oleme päris omakeskis: mina, Hilda, Ellinor, Viktor ja teenija.

Kui eila jõe ääres olime, kogunes köstri heinamaale lepavõsastikku palju muste räästaid; nad jäid-mitu sada lindu sinna öömajale. Mäletan, et ka läinud aastal neid seal nägime - suur hulk linde, suur kisa. Siis pani neid ka väike Hilda tähele. Püüdsime läinud aastal paar korda öösetel nattadega vähki. Korra oli minuga Hilda, mõlemad mu tütred, proua Vendela Kuusik, Medea. Igalühel olid omad püügiriistad ja igaüks katsus rohkem vähki leida. Seekord saime ka nii umbes 50 vähja ümber. Ma läksin väikese Hilda ja Ellinoriga paari päeva pärast uuesti. Saime aga siis üksnes mõned ainsad vähjad, sest ma ei olnud kodus tähelegi pannud, et konnaliha nattadelt eelmine kord juba ära oli söödud. Otsisime siis jõe ääres konne ja leidsime neid vaevaga paar tükki, aga siis ei olnud nülgimiseks nuga ja väike Hilda läks üksinda jõe äärest koju nuga tooma. Mina otsisin Ellinoriga vahepeal konne ja meie läksime väikesel Hildale vastu. Väike Hilda oli juba julge laps ega kartnud pimedas üksinda käia; ta tuli noaga tüki aja pärast tagasi, aga vähki meie siiski kuigi palju ei saanud. Vist seesama kord oligi hulk muste räästaid lepikus öömajal. Meie teenija Paula ja õmbleja olid Keilas käinud ja tulid jõe ääre vaatama, mis meie teeme, läksime kõik otsekohe juba ära koju oma paari vähjaga. See kõik tuli mulle meele, kui Eduardiga pühapäeval vähki püüdsin. Ma olin Eduardi juba läinud suvel vähki püüdma kutsunud, aga ta ei saanus tulla, selle asemel oli Paul Kuusik meil ja tema proua meiega vähil. Väike Hilda sai öösel vähki püüda üksnes need kaks korda oma elus. Kui väike Hilda väike oli, siis oli ta väga kartlik laps. Korra pühapäeva hommikul, kui meie alles kas esimest või teist aastat Keilas olime, oli väike Hilda hommikul oma voodisse magama jäänud, mina olin kirikusse ja Hilda kuhugile välja läinud, kuidas Ellinoriga lugu oli, ma ei tea. Väike Hilda oli ärganud, enese üksinda leidnud olevat, hakanud kartma, jooksnud - suveaeg oli - särgiväel aeda ja nutnud suure häälega. Üks kirikuline oli aeda tulnud ja väikese Hilda tuppa tagasi toonud. Sellele oli väike Hilda ütelnud: “Mina olen väga kartlik laps!“ Nüüd oli aga väike Hilda juba selles eas, kus ta enam ei kartnud.

Täna käisin Ellinori ja Viktoriga Kumna pargis seenil. Tuletasime jällegi meele väikest Hildat. Viktor tuletas meele minu juttu “Seenil “, kus räägitakse ka väikesest Hildast, Ellinorist ja siiruviirulisest kaseseenest. Täna leidsime neid siiruviirulisi seeni õige mitu, üldse saime hea hulk seeni, nõnda et õhtusöögiks oli seene toit. Ennematel aastatel käisin kolme lapsega seeni korjamas. Sagedasti magasid mu kolm last üheskoos, kahes üksteise lähedale lükatud raudvoodis. Nüüd suvel oli väikese Hilda asemel nõnda Medea. Täna õhtul juba lähevad Ellinor ja Viktor kahekesi lastetuppa magama. Enamasti on siiamaani viimasel ajal Viktor Hilda kõrval maganud. Ma annaks kõik oma varandused käest ära, kui ma väikese Hilda veel tagasi saaksin!

Korjasime täna hommikupoolikul kurkisid. Saime neid 1165 tükki. Hilda müüs terve selle saagi Keila restoraanile ära a 2 senti tükk. Kurgilehed on alles ilusad ja väikseid kurke küll kasvamas, nõnda et oma jaoks loodame nädali lõpul kurke saad –t alveks soolamiseks.

Olen mures Hilda pärast, kelle tervis viimastel päevadel jällegi hea ei ole olnud. Peaks ta ometi ilusasti terveks saama!

Eilane noortepüha läks hästi korda. Rahvast oli kirik päris täis, ligi 1000 laululehte läks ära. Kuna mina ametitalitusi pidasin, oli Sternfeldt oma preilidega nooret koosolekul leerimajas. Noori oli üle 100 koos olnud ja neil olnud hea tahtmine kiriku ümber koonduda. Sternfeldt ütles: “Ei oleks uskunud, et Keilas nii palju usulist elavust olemas on!“

Keilas, 26. augustil 1930

Sadune päev. Vihm hakkab liiga tegema ja ei lase enam hästi tööd teha. Hilda tahtis homme minu ja lastega seenile sõita, aga ei tea, kas see meil võimalik on, sest ilm võib halb tulla, ja Hilda ise on praegu nii haige, et ta voodist välja tullagi ei taha. Muidu sõidaksime homme raudteel Kloogale. Läinud aastal käis Hilda seal mitu korda seenil, korra käis ta koguni väikese Hilda ja Ellinoriga; teenija Paula Lõoke oli tal ka kaasas. Hilda tõi Kloogalt hulk seeni. Küll oleks mul hea meel, kui homme Hilda oleks terve ja ka ilm ilus!

Keilas, 27. augustil 1930

Ilm läks küll ilusaks, aga Hilda tervis ei ole veel hea. Öösel Hilda hoigas seesmiste valude käes, nüüd päeval on ta küll nähtavasti parem, katsub voodist välja tulla ja üht-teist tehagi, kuid tervis on siiski halb. Kloogasõidust ei võinud seekord juttugi olla. Kui Hilda paraneb, siis sõidaksime reedel vast Türisalusse, kuhu mind täna haige juure kutsuti. Käin lastega sagedasti aias, kus õieti juba kõik on valminud, isegi suured kreegid. Praegu võime süüa kõiki aiamarju ja õunu korraga, sest mõned punasesõstrapõõsad jätsime noppimata ja tikerbeere on küllalt veel. Tikerbeerid, punased sõstrad, ploomid, kreegid, õunad - kõik ühe korraga! Varsi saavad ploomid läbi. Tuul raputab õunu maha. Aed saab järjest tühjemaks. Isegi mõned peenrad on juba tühjad: sibulad võtsin esmaspäeval Viktoriga üles, herned on juba ennemalt ära korjatud. Väljal aetakse otra kokku. Varsi on kõik lage - suvi läbi - sügis käes. Kurvaks teeb meeleolu, kui näed, kuidas kasvamine läbi saab. Kogunevad küll toidutagavarad eelolevaks külmaks ajaks ja need tagavarad saavad tänavu võrdlemisi ilusad ja head, aga ometi tahaks parema meelega näha kasvamist: on ju rõõm vaadata, kuidas aias üks või teine asi just nagu üle öö on suuremaks sirgunud. Homme tuleb mul Tallinna sõita - pedagoogiumi harjutuskooli õppetöö algusaktusel tuleb mul palve pidada. Palve kestab vast kõige rohkem veerand tundi, aga minul kulub sellepärast ära aega kella ½ 8 hommikul kuni ¾ 5ni. õhtul, sest rongiühendus on ju sarnane, et kella 7.50 homm. ja kella 3 p.l. vahel ühtki rongi Keila ei sõida. Nõnda pean suure ajaraiskamisega leppima.

Põldmarju saaks veel vast küllalt korjata, aga ei taha neid enam korjata, sest sahvti on meil nii kui nii juba liig palju keedetud. Meil käib küll harilikult palju võõraid, aga muidu on meie algline pere palju vähem, kui ta muidu viimastel aastatel on olnud. Oleks tarvis nüüd seeni korjata, sest neid sööme meie kõik üsna hea meelega. Esmaspäeval Kumna pargist korjatud seeni oleme juba kolm korda söönud; täna lõunakski olid seened kartulitega ja mannasupp.

Pühapäeva õhtul olime mures Viktori pärast, kes kaks korda oli oksendanud - kartsime mõne raske haiguse tulemist. Minu onupoeg vaatas küll poisi läbi ja arvas, et ta üksnes midagi niisugust söönud oli, mis südame peale hakkas, ja nõnda oligi: poiss oli esmaspäeval terve täiesti. Hilda vend Eduard kõlistas meile eila hommikul ja küsis Viktori tervise järele. Hilda oli sellepärast väga liigutatud ja hüüdis: “Oh armas vend, et sa minu laste eest ka nii palju hoolitsed!” Peaks nüüd Hilda ise ka hästi terveks saama! Läinud öösel oli mul väga raske kuulda, kuidas Hilda hoigas: ma ei suuda ilma seesmise tugeva valuta teise valu pealt vaadata või kuulda.

Keilas, 28. augustil 1930

Eila õhtupoolikul sõitis minu onupoeg Eduard autoga, mis Kloogale kellegi suvitaja kraami järele läks, siia ja meie läksime jõe ääre. Saak oli seekord väike - üks poolenaelaline purikas. Õhtul vaatas Eduard Hilda haigust ja arvas, et väga võimalikult on Hildal pimesoolika põletik: igatahes arvas ta tarviliku olevat, et Hilda Tallinna mõne spetsialisti juure sõidaks. Sõitsimegi täna kolmekesi Tallinna. Mina käisin pedagoogiumis hommikupalvet pidamas, olin natuke aega Eduardi bakterioloogia laboratooriumis, käisin Eduardiga koos Leibi seebivabrikus, siis kauplustes, peatusin teise Eduardi juures ja sõitsin ühes oma onupojaga, keda nimetatakse meil harilikult väikeseks Eduardiks, koju. Hilda jäi veel Tallinna, sest ta pidi alles pärast lõunat arstiga kokku saama. Oleks hea, kui Hildal ühtki tõsisemat häda ei oleks - annaks Jumal!

Olen praegu üksinda terves majas, sest teenija sõitis ühes lastega sepale vankri rattavitsa parandama, mis meie kiviteel katki on põrunud, väike Eduard aga läks metsa liivi jaoks sarapuid tooma, sest liiv tahab parandamist, väike Eduard on aga meister iga asja peale.

Kella 7 paiku õhtul telefoneerisin Tallinna ja küsisin Hilda tervise järele. Eduard oli üksinda omas kodus ja ütles, et arsti arvamise järele pimesoolika põletikku ei olevat, vaid neerud olevat haiged; iseäralikku halba ei olevat.

Käisin veel lastega väikest Eduardi jõe ääres vaatamas. Sel ei olnud täna kalaõnne, igatahes ei saanud ta midagi koju tuua. Aga õhtu nautimine tasus kõik. Oli suurepäraline selge, vaikne õhtu. Päike paistis taevas, kus ei olnud ühtki pilve. Keila jõgi on peaaegu kallasteni vett täis. Kaldal kasvavad lepad heitsid ilusaid varje vette. Kalad karglesid vees. Näis suur rahu valitsevat looduses. Peegelsiledal veepinnal ujusid üksnes vahutükid, mis Keila tammist vee langemisel tekkisid. Mustad räästad tulid jällegi jõekaldale köstri heinamaale lepikusse öökorterisse. Kala ei saanud. Aga õhtu oli nii ütlemata ilus, et tükk aega pärast päikese veeru veel jõe ääre jäime. Viktor ja Ellinor hullasid jõe kaldal. Viktor mängis mõni kord ka üksinda - jooksis ja tegi niisuguseid liigutusi, nagu sõidaks ta jalgrattaga, sest jalgratas on ju poisi unistus. Kõigil oli kahju , päike ruttu veeres; oleks teda hea meelega tahtnud veel kinni hoida. Aga seal hakkas varsti juba ka pimedaks minema ja meie pidime tahes või tahtmata koju tulema. Vaatasime baromeetrit; see näitas 770. Nõnda on loota järgmiseks päevaks ilusat ilma. Seda oleks ka väga tarvis, sest vili tahab koristamist, kus see veel tegemata, ehk jälle rõugud kuivamist. Meil on igatahes vili kõik koristatud, üksnes ristikheina hädal on veel niitmata, kartulid ja juurvili võtmata. Homme tuleb mul Türisalusse haige juure sõita, sellepärast on ka ilusat ilma tarvis. Võtaksin, kui see võimalik on, Hilda ja mõlemad lapsed kaasa ja korjaksime seal metsa all seeni, kui neid on kasvanud, kuulaksime vast ka metsa ja mere kohinat ja maitseksime ilusat ilma. Sagedasti on küll nõnda, et õige särava õhtupäikese järele tuleb järgmisel päeval hoopis vihmane ilm, aga barometer, mis kõrgel seisab ja tõusu näitab, laseb ilusat lima oodata.

                                                                                ***

Tallinna pedagoogiumis pidasin täna hommikupalve niisugusel kujul:

Kõige pealt lasksin laulda kaks esimest salmi laulust “Oh vaga Jumal, kes”. Siis ütlesin: “ Meie loeme Taaveti 90. laulu 12. salmist: “Õpeta meid meie päivi üles arvama, et meie tarkust südamesse saame”. Aamen”. Pidasin siis järgmise lühikese kõne: “Armsad lapsed! Nõnda palus juba umbes 3000 aasta eest üks mees, kes oli suur oma rahva hulgas. Ta tundis seda, kuidas päevad ruttu mööduvad, ja igatses neid kasutada selleks, et tarkust südamesse saada… Ilus suvi on lõpukorral. Oli palju päikesepaistelisi päivi koolivaheajal. Üks päev oli teistest ilusam ja nõnda kadusid nad kiiresti käes. Täna algab jällegi koolitöö. Hulk päivi on ees kuni tuleva suve alguseni. Meie ei tea neid ette arvata, missugused nad tulevad. Kellel on elupäivi, see saab ka ükskord kogu selle aasta päivi näha. Üht asja aga teame juba küll ette ära: kõik meie päevad lähevad nagu lennates mööda. Hästi kasutab neid päivi üksnes see, kes on oma südamesse tarkust kogunud selle aja kestes. Koolis õppides kogub inimene enesele, nagu harilikult öeldakse, tarkust kõige pealt pähe. Kellel on hea pea, selle töö on kerge. Kellel ei ole hea pea, see tehku aga hoolega tööd, siis saab temagi väga hästi edasi, ei tarvitse sugugi teistest maha jääda. Igatahes ei tule neid päivi, mis koolitööks määratud, mitte kasuta ära veeta, vaid tuleb hoole ja usinusega teadmisi omandada, vaimuvarandusi koguda eeloleva elu jaoks. Saagu iga õpilase pea, s.o. tema mõistus täidetud mitmesuguse tarkusega. Siis on elu ükskord kergem, sest kuidas on olnud külv, nõnda tuleb ka lõikus. - Püha kirja sõna kõneles meile siiski, et meie peame kõige pealt ka just südamesse tarkust otsima. Kes on aga tark südame poolest? See saab targaks südame poolest, kes kõige etteotsa seab Jumala, armsa taevase Isa. Meie tahame kõik seda teha, et Jumala kätte kõik omad asjad, oma elu usaldame. Jumala nimel algame meie täna oma koolitööd. Jumal õnnistagu meid kõiki, et meie õieti oma päivi üles arvame, mõistlikult ja õieti oma tööd teeme. Jumal tehku targaks meie süda, et meie kõik teeme, mis meie kohus on teha, Jumala nimele kiituseks ja meie ligimestele kasuks ja rõõmuks. Iga õpilase kohus on täna hoolega tõotada: “Teen oma tööd nõnda, et rõõmu valmistan oma õpetajatele, oma vanematele ja kõigile, kellega kokku puutun. Selleks aidaku mind Jumal, kõige hea andja!” Aamen.

Palugem! Armas taevane Isa! Sinu lapsed algavad oma koolitööd. Ole nendega ja aita neid! Lase kõik hästi korda minna. Kingi kõigile kõige suuremat hea töö usinust ja hoolsust. Õnnista ka meie õpetajaid ja juhatajaid, õpilaste vanemaid ja kasvatajaid, et kõik suudaksid head tööd suure eduga teha Jeesuse nimel, kes ütles, et ilma temata ükski hea töö korda ei lähe, ja kelle nimel meie palume: Meie isa, kes sa oled taevas j.n.e.”

Lõppeks lasksin laulda laulust “Oh võtkem Jumalat“ teise salmi. Laulu saatis klaveril õpetaja Helila.

Pärast vaimulikku talitust astus etteotsa direktor Kuks ja kõneles algkooliõpilastele, kuidas nad koolis peavad olema korralikud, sõbralikud, puhtad ja selle eest hoolitsema, et koolimaja oleks kaunis ja puhas. Siis lauldi hümni “Mu isamaa, mu õnn ja rõõm“. Pärast seda saadeti algkooliõpilased klasside kaupa, kaks õpilast kõrvuti, reas klassidesse, kus neil üht ja teist teatati eelplevate tundide ja õpperaamatute kohta ja lasti nad siis koju. Noored õpetajad, kes aasta olid praktika peal olnud ja nüüd üheks nädaliks pedagoogiumi kogunesid, et kutsetunnistust kätte saada, sel päeval veel tööle hakata ei tarvitsenud, aga nad olid aktusel, nõndasama ka hulk lastevanemaid ja isegi mõnedki neist, kes kevadil algkooli lõpetasid ja nüüd edasi õppima on läinud keskkoolidesse, olid kooli tulnud.

Keilas, 29. augustil 1930

Hildal olevat maokatarr ja arvatavasti ka neerud haiged, mispärast talle kästud umbes üheks nädaliks voodisse heita, ainult kergeid toitusid süüa ja mõnesugust rohtu ja teed juua. Hilda sõitis täna hommikul Tallinnast koju. Türisalusse haige juure sõitsin ma seepärast üksnes Ellinori ja Viktoriga; Hilda jäi voodisse. Õieti sõitsin ma Türisalu Liivale Pirmade juure, jätsin hobuse ja lapsed sinna ja läksin ise jala kaks versta edasi haige juure, kes oli üks keskealine naine, Pirma perenaise vennanaine, elas ühes saunas, haigus oli emakoja vähk. Kui haige juurest Liivale tagasi jõudsin, sõin Pirmade juures lõunat ja läksin lastega, Pirma Ilse ja Einike, mõlemad minu ristitud, kaasas-seeni korjama. Korjasime mere ligiduses. Seeni oli üsna rohkesti. Ma korjasin üksnes buraviki taolisi seeni, millest väga head salatiseened saavad vürtsi, pipra ja äädikaga, iseäranis silmude kõrval maitsevad need seened väga head. Sagedasti oli nõnda, et lapsed korjasid seeni kandsid nad minu juure kokku, mina istusin maas ja puhastasin seeni. Metsavaikus tundus väga hea mulle. Puude latvus kohises kerge tuul. Väga soe oli. Päike paistis väga ilusalt. Vahetevahel oli kuulda lindude häälitsusi. Vaikne kohin kuuldus ka merelt. Korra vaatlesid lapsed suure huviga kirjut rähni, kes kõrgel männa tüve vastu koputas. Sambla peal põlvitada ehk istuda oli väga hea. Kange joogijanu hakkas vaevama, sõin siis mõne paluka. Ellinor sõi ka mustikaid, Viktor neid korjata ei viitsinud. Korjasin võrdlemisi üsna suure korvi kuhjaga seeni täis. Hakkasime siis mere äärt mööda tasahiljukesi Pirmade poole tagasi minema. Mereliiv oli sile ja kandis vee ääres hästi peale. Adru ja muude merekasvude lõhn tungis ninna ja mõjus iseäraliselt hästi ja rahustavalt minu peale. Muidugi ei võinud kõige selle hea juures, mis seenilolek mulle andis, minu mure ometi mitte ununeda. Oli ju esimene asi, mis mulle Liivale jõudes öeldi, see: “Väikest Hildat ei ole enam kaasas!” Pirma lapsed nimetasid Ellinori õige mitu korda eksides Hildaks. Tuli mulle meele mõnigi kord, kus väikese Hildaga Türisalus olen käinud - neid korde ei ole ju mitte kaks ehk kolm, vaid, neid on õige mitu-mitu. Lapsed jäid tänase päevaga ka väga rahule. Kanarbikuõied ja marjadega pihlakaoksad käes sõitis Ellinor koju. Pihlakad on tänavu tõesti toredad, sest nad vajuvad koguni longu oma marjakoorma all. Joa mõisast Türisalu poole sõites on tore vaadelda pihlakaid marjadepuna ehtes, ja seal on pihlakaid metsa all küll sadandeid. Kahju, et Hilda pidi kodus voodis olema ja ei saanud seeni korjata: meie oleksime tema abil küll kolm korda rohkem seeni saanud ja metsarahu oleks vististi ka tema peale rahustavalt mõjunud. Niisugust sooja ja päikesepaistelist ilma same küll harva näha, nagu just täna oli. - Kodust sõitsime hommikul välja kella 10 ajal ja jõudsime tagasi umbes ¼ 9 õhtul, kus juba videvik käes oli ja Viktor kippus uniseks jääma. Praegu on ¾ 10 õhtul ja ma lähen nüüd juba kohe magama, sest paar ööd ei ole enam päris korralikult magada saanud, üks öö linnasõidu pärast ja teine öö, nüüd just möödunud ööl sellepärast, et eila õhtul väikese Eduardiga liivi parandasime, õieti uue vitskere valmistasime, nõnda kella ½ 12ni. üleval olime ja ma täna hommikul selle eest pidin hoolitsema, et Eduard õigel ajal Keila jaamas oleks olnud. Peaks Hilda tõesti nädali ajaga, nagu arst oli lootnud, terveks saama, siis sõidaksin tuleval nädalil mõnel ilusal päeval uuesti Türisalusse ühes Hilda ja lastega.

Keilas, 30. augustil 1930

Täna sõitsid meile jällegi kolm külalist: kaks Eduardi ja proua Niina. On hea, kui külalisi tuleb just nüüd, kus Hilda haige on - see lahutab teda, kui just oma sugulased tulevad. Külalised tulid lõuna paiku rongiga, sõid lõuna ära ja hakkasid ametitesse: mõlemad Eduardid läksid jõe ääre, proua Niina hakkas Hilda eest hoolitsema. Mina käisin kirikus üht paari laulatamas ja õiendasin teisi koguduse asju kuni päikeseveeruni. Nüüd õhtul seavad mõlemad Eduardid liivi valmis, et homme vähki püüda. Lapsed on vannis ja mina lähen varsti ka.