1930. aasta detsember

Keilas, 1. detsembril 1930.

Sternfeldti väike tütar Maria jäi haigeks, oli paar päeva meil haige, suu katki, kurk punane, ise nuttis. Täna hommikul sõitis õpetaja Sternfeldt autoga oma perekonnale järele ja viis selle ära. Linnas peaksid ikka ka osavamad arstid olema, kui arsti tarvis läheks. Nüüd on meil majas jällegi enam-vähem vaikne, sest meie lapsed müravad ainult ühes võõraste lastega. Neil päivil, kus Sternfeldti lapsed meil olid, oli meil kõik pahupidi. Mind laste müra küll ei ärita.

Olen enese ära külmetanud: on nohu ja köha. Eila oli halb ilm: sadas vihma, nõnda et maa lainetas. Leerilastega kokku ei olnud eila sadat inimestki laual. Põllumeestele pidasin eila Rahvamajas jumalateenistuse, kuid mulle tundus see jumalateenistus, mille olin sunnitud pidama näitlevalt, peaaegu jandina: põllumeeste kogud on endile küll võtnud märgiks välise vagaduse, kuid seespidi ei ole nad vististi mitte usuinimesed. Võõrastavalt tundus mulle asjaolu, et rahvas all saalis vist kaasa ei laulnudki, või oli orkester nii tugev, et ma laulmist ei kuulnudki. Jäägu see põllumeeste jumalateenistus küll viimaseks: kui nad tahavad Jumalat tänada, siis tulgu nad kirikusse. Põllumeeste peatuusad ise puudusid, kui ma enam-vähem õigel ajal pritsimajas jumalateenistust pidasin: nad näitasid riigikogu esimehele K. Einbundile sel ajal Keila koolimaja ruume!- Oli hea tunne, kui kella 4 paiku pärast lõunat koju jõudsin ja kanalihasuppi ja kanapraadi võisin süüa.

Keilas, 4. detsembril 1930.

Ei saa käesoleval nädalil peaaegu sugugi hinge tagasi tõmmata. Esmaspäeval valmistasin vabal ajal koolitunde. Teisipäeva hommikust kolmapäeva õhtuni olin muidugi Tallinnas. Pühapäeval olin ennast vihma käes külmetanud, sellepärast kohises kõrvus, kui teisipäeval tunde andsin. Ööseks jäin Tallinna. Eduardiga läksin sauna, kus Rooma ( kuivas ) saunas kaua aega lamasime ja higistasime. Nõnda sai tervis paremaks. Õhtul oli hea isu: sõime Eduardiga igasugu toitusid hapude puravikkudega ja jõime Eduardi tehtud veini, mis tõesti suurepäraselt maitseb. Rooma saun ja hea õhtusöök lasksid küll hästi hinge tagasi tõmmata, nõnda et eila, kolmapäeval koolis palju kergem tundus olevat. Täna aga pidin lõuna ajal jällegi Tallinna sõitma. Olen nimelt suvisel kirikupäeval valitud revisjoni komisjoni liikmeks, mis peab konsistooriumi ja kiriku keskkassa arvepidamist revideerima; nüüd oli selle komisjoni esimene istung. Kirikutegelased on aga kentsakad: ma pidin Keilast sõitma Tallinna ja konsistooriumi punase kattega laua ääres istuma, et 10 minutit koos olla ja tööjaotust vastu võtta, mis juba ette näis kindlasti otsustatud olevat! Töötegemisest enesest ei olnud veel juttugi. Konsistooriumist ruttasin Eduardi korterisse, et sinna võid viia ja Hildaga kokku saada, kes minuga kaasa sõitis täna ja nüüd ööseks linna jäi. Eduardi juures sõin suure rutuga veel lõunat ja sõitsin juba ¾ 4 p.l. Tallinnast välja. Umbes 4 1/2 tundi olin kodust ära olnud. Homme hommikul tuleb mul rongiga Vasalemma sõita, pühapäeval hobusega Rannamõisa. Kui ma alles koolis käisin, kujutasin ma oma eelolevat ametit küll õige mitmesugusel viisil ette, mitte aga nõnda, et üks töö teist taga ajab, ma kahte ametit korraga pean pidama ja aeg nii kiiresti kaob, et aastad just nagu lendavad. Kui tööd on, siis on küll muidugi ka leiba. Jumalale tänu, et ta leiba meile seni ei ole keelnud!

Keilas, 8.detsembril 1930.

Reedel, 5. detsembril olin hommikupoolikul Maerus vanu ja haigeid armulauale võtmas. Sõitsin selleks rongiga Vasalemma, kus mul hobusega vastas oldi ja versta kolm maanteed mööda sõidutati. Hea on, et Keilas raudteed palju ja tarvis ei ole igalepoole üksnes hobusega sõita. Olgugi et Keila maanteed on kõva põhjaga, nõnda, et iialgi vankriratas ei vaju rummuni porisse, siiski on teed sügisel ikkagi rooplised ja vanker raputab; ka on hobusel raske märjal teel sõita. Eila Rannamõisa sõites sain raputamist küllalt tunda. Sügisene aeg kestab edasi. Lumi kadus nõnda, et teda üksnes veel kraavipõhjades leidus. Täna sadas jälle sula maa peale natuke lund, nõnda et maa halli karva omandas. Niisked, udused ja poolpimedad päevad ei tundu sugugi head olevat. Hea on, et tööd alati rohkesti olnud, -nõnda ei saa hilissügisese meeleeolu kätte pikemaks sattuda. 

Viktoriga tõin laupäeval hommikupoolikul, kus natuke vaba aega oli, Kumna pargist ühe kuusekese. Nõnda võivad lapsed jälle jõulupuud teha, seekord juba ilma väikese Hildata, kes läinud aastal leppis kõige halvema kuusega. Kui Viktoriga Kumna pargis olime, oli meil kaas hundikoera kutsikas, nimega Piraat, kelle saime väikese Hilda sõbrannalt Hedvig Hermannilt. Sealt tahtis juba väike Hilda koera tuua, aga millegipärast jäi ta siis toomata. Vahepeal, pärast väikese Hilda surma oli meil Kumnast toodud must Fiksi, aga see ei meeldinud kellegile ja talitati kõrvale. Nüüd siis tõi Ellinor Piraadi siia, see näib üsna tark koer olevat.


Keila, 10. detsembril 1930.

Kui teisipäeva hommikul Tallinna sõitsin, ei tahtnud millegipärast sugugi mitte koolitööle minna, ja ma mõtlesin , et ennast siiski olen juba üle 4 aasta selleks sundinud. Oli just nagu aimndus, et mõni koolinõunik tundi tuleb pealt kuulama. Nõnda oligi. Linna koolinõunik Grüntal, kes läinud aastal ka pedagoogiumis tunde andis, ja endine haridusnõunik, praegune Vigala õpetaja F. Jürgenson, olid parajasti usuõpetuse revideerimiskäigul ja kuulasid kaks tundi minu õpetamist Lenderi gümnaasiumis pealt. Revidendid ei ole iialgi armsad ja minu tunde siiamaani 4 1/2 aasta kestes veel ei olnud revideeritud peale paari korra, kus vast direktor Kuks ehk jälle proua Lender pealt kuulasid. Ometi valitsesin enese üle täielikult ja peagi olin ma nõnda “ omas vees “, nagu ei oleks revideerijaid olnudki. Lenderi lõpuklassi õpilased olid kahjuks aga nõnda kartlikud, et nad sagedasti rumalusi vastasid. Eelviimases klassis vastasid õpilased ometi üsna hästi. Ühes revidentidega lahkusin Lenderi koolist ja läksin pedagoogiumi, revideerijad läksid Vestholmi gümnaasiumi. Õhtul sõitsin Keila ja sõin kodus lõunat kell 6 õhtul, sest kodus pidin enne veel inimesi vastu võtma. Pedagoogiumis tulin loengult 10 minutit enne lõppu ära , et varem koju jõuda. Piinlik oleks olnud ja oleks seda, iga kord Eduardi juures söömas käia, kui linnas olen. Täna ometi sõin jällegi seal lõunat ja öeldi mulle , et mind ka eila väga oodatud, Hildat ka, kes lubas linna sõita, aga seekord ometi ei sõitnud. Öösel olin hästi maganud, ärkasin alles kell 6 hommikul üles. Läksin täna hommikul julgesti kooli, kindel olles, et seekord koolinõunikku tulemas ei ole, olin niisuguseid mehi oodanud aasta aastalt, päev päevalt. Ma ei tea küll, kui osav õpetaja ma olen, kuid üks asi on küll minu juures hea, et ma nimelt oma tundide ainet kõige suurema hoolega ette valmistan.

                                                                                  ***

Praost K. Thomson kirjutab mulle Hagerist 8. detsembril 1930:

  “ Armas Köögardal.

Täna tuli mulle konsistooriumist käsk Halleri allkirjaga, kõigile Lääne-Harju kogudustele “ südame peale” panna, et nad keskkassa maksu enne 31. XII. ära saadaksid.

Ma ei julge seda omagi kogudusele südame peale panna, sest ta süda on ilma selleta keskkassa peale täis. Jätaksin selle ametlise kirja nende jõulusoovide hulka, mis täitmist ei leia, ja seesuguseid jõulusoove on ju alati palju. Kuid üks märkus konsistooriumi kirjas sunnib mind Sulle kirjutama, nimelt see: “ kuni 1. dets. ei ole Teie praostkonnas veel midagi maksnud Rannamõisa kogudus”. Nii palju kui mul teada, maksab Rannamõisa kogudus liikmemaksu Keila ja ei ole tal kogudusekassat. Kuid ma lugesin kirikupäeva protokollist, et Sul enesel nüüd kõrge amet keskkassas on, oled vist na poolpresidenti, eks Sa pane siis Rannamõisa koguduse asi ise Hallerile “ südame peale “. Terv. Su abikaasale ja Sulle        K. Thomson.”

Keilas, 12. detsembril 1930.

Eila matusetalitust pidamas käies, ostsin Pikkovi lihakauplusest seakarbonaadi, mida sain 96 sendi eest rohkem kui üks kilogramm. Hinnad on tunduvalt alla läinud. Küsisin kaupluses: “ Kuidas äri läheb ka? “ Vastati: “ Ah, mis ta läheb ! Nii vaikne on, nagu kunagi ei ole olnud. Inimestel ei ole raha. Tuleb juhtumisi ette, kus inimene paneb 25 senti letile ja palub selle eest liha anda, mis ise arvame. Nii otsas on mõnel inimesel raha! On palju inimesi, kes tööd tahaksid saada, aga tööd ei ole. Ehitustöödele tuleb alati palju pakkumisi, aga tööd ei ole kõigile kaugeltki mitte anda, nagu oleks ilmas kõik juba valmis ehitatud. Kitsikus on paljudele inimestele nii suur, et ootavad jälle sõda. Sõda tapaks siis hulk inimesi maha ja järelejääjatel oleks siis kergem elada…”

See kõnelus sundis mind järele mõtlema. Kui nüüd lähemas tulevikus meile sõda tuleks kaela, siis see küll üksnes kommunistlise revolutsiooni levitamise otstarbel. Aga kas siis tuleks inimestel tõesti parem põli? 25 sendi eest saab meil ikkagi veel ka liha osta, kuna pehme loomaliha nael meil maksab umbes 35 senti. Mis aga ütelda selle maa elust, kus kommunistline revolutsioon võidul ja maa pindala umbes 1/6 maakerast ? Oli hiljuti “Päevalehes “ ühe eestlase kiri Vladivastokist, kus öeldakse, et tööd teevad kõik, aga süüa ei saa keegi, sest päevapalk mõnesuguse toidulagaga maal põllutööl oli 2 rubla, võinael maksis aga 7 rubla 50 kop., liha 2 rubla, seapekk 9 rubla, seatailiha 4 rubla nael, munakümme 2 rubla 50 kop. ! Tõsi, seal maal antakse toiduaineid ka normeeritud hinnaga, kuid niisuguse lagaga keegi elada ei suuda. Meil võib küll olla mõnes kohas ajutine tööpuudus, ometi nälga ei ole keegi veel surnud; ka on töötute eest siiski suurel määral hoolitsetud. Ja toiduained on meil võrdlemisi hästi odavad: võikilo I sordi eksport- 220 senti, s.o vähemalt 7 korda odavam kui Vladivastokis. Meil on ikkagi veel hea elada. Kahju üksnes, et paljud inimesed endile ei oska aru anda, et praeguse riigikorra kadumisega elu igatahes palju-palju raskemaks läheks. Juba mõte niisuguse võimaluse peale rikub mõnigi kord meeleolu. Olen isegi unes näinud, nagu oleks sõda käimas, mis meie iseseisvust katsub hävitada, ühtlasi hävitada igasugu senist õiguslist korda.

Keilas, 13. detsembril 1930.

Külmad ilmad on. Eila ja täna käisin Ellinoril koolis vastas ja pidin oma palitu karakulkrae üleval hoidma, sest puhus tuul väga vingelt. Keila jõel on paiguti juba jääd. Kuna väikesed jäätükid Keila tammist alla ujusid, siis takistas see eila õhtul korralikku elektrisaamist Keila mõisa veskist. Kella 8-9 paiku kustus elekter hoopis ära ja talle ei saadud enne hinge sisse ajada, kui alles täna õhtupoolikul. Kuna petrooleumilambid sugugi enam armsatena ei tundu, meie ka lootsime , et elekter peagi jälle põlema hakkab, siis istusime õhtul jõuluküünla valgusel ja mängisime kaaret, mida vahetevahel teeme ( korra õpetasime üht mängu isegi piiskopile, kes aga kaartimängus isegi väga osav on ). Mõni nimetab küll karate vanakuradi piibliks ja mõne inimese jaoks võib ta seda ka olla, meile küll mitte , sest saadame karate mängides mõnikord aega mööda, kus tööd enam ei jõua teha. -Elektriga oleme nõnda ära harjunud, et eila õhtul, kus teda ei olnud, päris õudne tundus. Meie teenija oli eila Tallinnas oma asju õiendamas ja mina ja Hilda pidime õhtul veel loome talitama: sigadele sööki viima, hobusele heinu ja juua andma. Lapsed olid sell ajal toas, ja siis algaski elektrijant: korra olid lapsed tükk aega pimedas istunud; Viktor aga kardab pimedust ja oli nutnud. Hea meel oli poisil, kui meie ükskord tuppa tagasi tulime. Hilda hakkas teed keetma ja mõlemad lapsed ronisid saalis minu põlve peale ega kartnud siis enam. Öösel magasime kõik ühes toas, kuna muidu Ellinor üksinda magab. Hommikul kell 7 jõudis teenija koju, elekter veel ei põlenud. Hilda tõusis üles, lasi teenija sisse, pikutas veel natuke ja viis siis Ellinori kooli. Ellinori saab alati saadetud, enamasti jala : ta ei jõua oma raamatuid ise hästi kanda. Viktor, kes üksinda ei armasta olla, pärib iga õhtu, kas mõni meist järgmisel päeval vast Tallinna või kuhugile mujale kodust ära ei lähe. Kui ta kuuleb, et keegi ei lähe, on tal väga hea meel.

Peaks nüüd varsti ka lumi maha tulema, et saaniga võimalik sõita oleks. Vankriga mööda kihelkonda kolistada on sügisesel ajal väga vastumeelt. Hea on, et tänavu niisuguseid sõitusid vähem on olnud, kui ennemalt.

Ootame jõulupühi. Ma tean, nad ei too mulle midagi muud kui palju tööd, siiski ootan neid. Juba see on mulle suureks meelelahutuseks, et ma siis kolm nädalit ei tarvitse koolitunde andmas käia, kuigi mul kirikus ja jõulupuudel tuleb küll hästi palju korde vaimulikku talitust pidada. Mõnikord on hea meel ka sellest, kui mõni hea inimene jõuluajal meile tuleb ja mu lastele midagi kaasa toob, mille pärast need rõõmustavad. Halb on kirikuõpetaja elus see, et tal ühtki pühapäev ei ole puhkepäevaks. Äripäevil ei ole ka iialgi seda , et rahulikult võiks puhata: inimesi käib igapäev ja ei ole hea, kui nad asjata peavad käima, kuna nad õpetajat kodust ei leia. Nõnda tunnen vähemalt mina ennast alati olevat teenistuskohustuste surve all.

Keila, 18. detsembril 1930.

Pühapäeval, 14. detsembril võtsin ligi 200 inimest kirikus armulauale. Ametitalitusi kirikus ei olnud. Kell 4 pärast lõunat, mille kodus sõin, ristisin Keila alevis ühe lapse. Laps oli Keila ühispanga kirjutaja oma. Pärast ristimist paluti jääda pidulauda, mis oli kaetud pangaruumis, kuna sealt panga asjad olid tagumisse tuppa eest ära kantud. Pank asub Keila meiereis. Pidulaud oli hästi kaetud: peale külmade söögi, veini, viina ja õlle oli koguni hanepraad. Ma jõudsin sealt, kus ma juttu ajasin peaasjalikult A. Alteri ja Keila meierei Antoniga, kella 10 paiku õhtul koju. Mind taheti koju tuua meierei veoautoga. Autot pidi juhtima Keila vallasekretär Vasko. Meierei oma autojuht oli aga autoga nii hoolimatult ümber käinud, et auto küll suure vaevaga käima saadi, kuid keset Keila alevit korraga seisma jäi ja enam käima ei hakkanudki. Auto oligi jäänud ööseks ühe maja õue, kuna mina jala koju tulin. Alter, kelle eestvedamisel auto käima pandi, tahtis mind küll veel Tarvitajate Ühisuse veoautoga koju viia, jooksis ka ühisusse, aga ei leidnud selle autojuhti kodust. Olgugi, et pidulaual päris hea oli olla, siiski jäin selle autojuhi pärast umbes 2 tundi kojujõudmisega hiljaks, hiljemaks, kui ma jala, otsekohe soovitud ajal minema hakates oleksin jõudnud.

Esmaspäeval pidin muidugi jälle tunde valmistama, teisipäeval ja kesknädalil tunde andma. Kesknädali hommikul, eila, sõitsin terve oma perekonnaga Tallinna, sest Hilda tahtis Ellinorile ja Viktorile talvekübaraid ja muid tarbeasju osta ja neile ka jõuluaknaid näidata. Korteris olime jällegi Hilda venna Eduardi juures, kellega- “väike” Eduard oli ka kaasas - ma “Basseini” käisin. Saunas olime kella 7-9 vahel . Lamasime seal tükk aega Rooma saunas, kus põhjalikult higistasime, käisime siis dushi all, lasime endid pesta ja masseerida ( väike Eduard seda teha ei lasknud ja ujus sel ajal basseinis), võtsime jällegi dushi. Ma käisin ka basseinis, kuid ujuma ei hakkanud. Õhtusöögil jõin 4 klaasi teed: saun oli minu kuivaks teinud! Hildal oli vahepeal väike ärevus olnud: Eduardi naispere toakoer oli Viktorit jalast hammustanud, kui lapsed olid korstnapühkijat mänginud. Haav ei olnud küll suur, ometi oli poisi jalg täna hommikul kange, siiski suutis Viktor vaksalisse käia. Ma sõitsin nimelt lastega hommikul koju, sest Ellinor pidi kell 9 jällegi koolis olema. Hilda jäi veel jõuluostusid tegema ja sõitis täna õhtuse Paldiski rongiga kella 5-ks. Keila. Kui koju jõudsime, olid meie toad nii jahedad, et magamistoas kõigest + 7 R oli: teenija ei olnud eila ahjusid kütnud, sest ta oli aidanud kööki lubajat.

Keilas, 22. detsembril 1930.

Tuli reedel ja laupäeval lund, nõnda, et laupäeval peaaegu juba saaniga sõita oleks saanud, kuid juba laupäeva õhtuks oli kange sula käes ja eila sadas vihma. Muidugi ei ole lumest enam jälgegi. Maapind on sula, nõnda, et pori tahab kalossid jalast kiskuda.

Olin reede lõunast saadik kuni pühapäeva hommikuni Tallinnas. Reede õhtul kell ¾ 5 pidasin Lenderi gümnaasiumis jõulupuukõne, kell ½ 6 pedagoogiumi harjutuskoolis, laupäeva õhtul kell 7 pidas minu juhatusel pedagoogiumi õpilaste ja õpetajate jõulupuul jõulukõne üks pedagoogiumi õpilane. Hilda oli laupäeva hommikust saadik ka linnas. Ostsime jõulukraami. Hildale kingituseks ostsin hõbe kohviserviisi: kohvikannu, koorekannu ja suhkrutoosi 140 krooni eest. Eduardi juures, kus meie korteris olime, sai Hilda kokku ka oma mamma ja venna Karlaga.

Eila oli kirikus pärast jumalateenistust üksnes matusetalitus. Kell ½ 6 õhtul pidasin jõulukõne Keila uues algkoolimajas ja vaatasime Hildaga koolilaste ettekandeid. Ka Ellinor oli tegev: ta võtab proua Regastiku juures klaveritunde ja pidi nüüd mängima. Ellinor mängis oma tüki ilma veata ja mulle näis, et temale kõigist ettekandjatest kõige rohkem käsi plaksutati. Küll oli meil aga raske jõulupuule minna! Läksime jala. Maa oli porine, vihma hakkas sadama, koolimaja ligemal olid suured veelombid. Poriste säärte ja saabastega jõudsin kooli , ühes Ellinoriga käisin koolijuhataja Brehmi korteris ennast harjamas. Tagasi tulles oli parem: vihm jäi üle. Olime kõik kolm aga hästi väsinud, kui kella 9 paiku õhtul koju jõudsime.

Keilas, 23. detsembril 1930.

Minu jõulujutuke, mis “ Laste Sõbra” N 11/12 ilmus, on järgmine:

                                                                         Jõulusoojus.

Väike Hilda käis algkooli viiendas klassis. Õde Elsa õppis neljandas. Vend Alfred oli alles viieaastane ja kodus. Tahtis vennakegi mõnikord kooli kaasa minna, aga ema ei lubanud. Õed olid õhtul kodus. Nad olid mõlemad hoolsad õpilased. Koju jõudes sõid nad kõigepealt lõunat. Siis hakkasid nad otsekohe õppima. Õppisid paar tundi ja juba olidki ülesanded valmis. Nüüd hakati mängima.

Vend Alfred arvas, ta olevat maakonnaarst. Arstis teine siis Hilda ja Elsa nukukesi. Oli mõnikord nukukestel nina natuke katki, pani maakonnaarst ninale paksu korra liimi ja paberitükikesi sinna peale. 

Hilda armastas oma vennakest. Vahetevahel oli vennake küll pahane. Väikese lapsega juhtub see mõnikord ikka. Hilda võttis siis vennakesel käest kinni, viis poisikese oma nukuvoodi juure ja ütles: “ Kas sa ei näe, et minu nukuke on raskesti haige ? Määrisid küll nina liimiga, aga vaata, see tilgub nüüd maha, ja nukuke vaeseke on omas voodis pikali. Maakonnaarst, paranda mu väike lapseke! “ Siis vaatas Alfred väga tõsise, päris kortsus otsaesisega nukukese poole ja kortsude vahele ilmus näole naer, mis nagu päike sulatas pahanduseilme.

Hildake ise oli terve punapõseline. Elsa oli natuke kiduram, ega jõudnud oma raamatupaunagi ise koolist koju kanda. Jälle võttis Hilda Elsa raamatud ühe käe otsa, oma raamatud teise ja kandis nõnda mõlemad kompsud koju.

Öösetel juhtus, et vennake või õeke juua tahtis, isa-ema ei tahetud äratada. Jällegi hüüti poolunise peaga: “ Hilda, juua tahan, juu-uaa ! “

Ei pahandanud väike Hilda, olgugi et ise oma 12 aasta vanuse kohta oli alles väike ja väeti. Krapsti oli ta oma voodist väljas, andis Alfredile juua, ise lausus: “ Joo, Alfred, maakonnaarst ! Muidu jääd viimaks veel haigeks. Kes mu nukukest siis arstib? “

Andis ka Elsale juua ja ütles:

“ Joo, Elsake, joo, siis kasvad minust suuremaks, aitad mindki! “

Alfred, poisike ei osanud ilma oma õeta läbi saadagi. Oli poiss mõnikord sõrme katki lõiganud ja kartis isa-ema pahandamist, et mispärast ta võttis kätte noa, siis ei olnud teist, kellele oma häda tasakesi kaevata, kui väike Hilda, kes sidus haava kinni, puhus peale, vaigistas poissi ja kinnitas omalt pooltki:

“ Ära võta teinekord nuga kätte! Kasva enne aasta kümneseks! Siis näeme, mis saab. “

Oli teisigi hädasid, mis noorematele lastele mõnikord juhtuvad. Väike Hilda pidi neid parandama. Mängimine läks hästi ladusasti, kui väike Hilda oli juures. Ta oskas ka võõraid lapsi hästi juhtida, nõnda et kellelgi ei olnud igav, ükski ei saanud tusaseks. Väike Hilda oli juba nelja-viie aastaselt hästi meele jätnud Joosepi ja tema vendade loo. Ta tundis suurt tõde, mis selle loo lõpus on, kuidas vennad kurja mõtlesid, Jumal aga selle heaks käänas. Ta jutustas Joosepi lugu oma vennakeselegi, kuid lisas alati juure “ Vennad-õed peavad head olema üksteise vastu, sest ega Jumal igakord pea ometi kirja, mis sina teed , heaks tegema ! “ Lapsed said ka peaaegu alati üksteisega hästi läbi. Nad hoidusid nõnda ühtekokku, et sagedasti üheskoos magasidki.

Hakkasid jõulud liginema. Paar nädalat oligi veel aega sinnamaani. Hildat-Elsat olid koolis. Isal oli vaba aega ta kutsus Alfredi kõndima. Nad läksid kuusemetsa alla, kus oli vaikne ja hea. Oli üksnes natuke lund maas. Isa leidis metsa all ilusa väikese kuusekese.

“ Selle viime koju. Mul möödunud aastast veel üks pakk jõuluküünlaid. Nüüd pimedad õhtud-teeme jõulupuud. Siis nagu valgem ja soojem toas.”

Alfredike hakkas isale peale käima: “ Otsi kolm kuuske : mulle üks, Elsale teine, Hildale ka üks kuusk! “

Oligi isa nõus ja lõikas metsast nii umbes 1 ½  jala kõrgust kuusekest. Aga või siis neid kuuski täiesti ühetaolisi saad: üks ikka natuke rääbakam kui teine. Poisike nagu laps kunagi haaras kätte kõige ilusama kuuse ja hakkas isaga kodu poole kõmpima. Oli küll kuusk väike, aga poiss oli ka väike ja nõnda ei pannud ta kuuse varjus tähelegi, kui juhtus kraavi otsa ,mis veel kinni ei olnud külmetanud, ja vajus jalgupidi mutta. Uih! Jalad märjad! Ilm oli külm. Isa võttis kuuse nüüd oma kätte ja kiirustas kojujõudmist. Poisil hakkas ometi üsna külm, nõnda, et ta tuppa jõudes korraga külmavalu pärast nutma hakkas.

Õed olid koolist juba koju jõudnud. Väike Hilda hakkas kohe oma vennakest rahustama: “ Võtan kohe sul jalad lahti. Ära nuta, maakonnaarst! Jalad saavad varsti jälle soojaks.”

Hilda tõstis Alfredi toolile, ise ronis kõrvale teisele toolile. Nõnda sai ta poisi ahjukappi asetada. Et nüüd jalad korraga sooja saades veel rohkem valutama ei oleks hakanud, hõõrus Hilda neid oma kätega. Varsti oli kõik jälle päris hea. Nüüd tuli kuusekeste jagamine. Isa lubas väikest Hildat enesele kõigepealt jõulupuukest valida. Väike Hilda aga ütles: “ Ei , papa! Las Alfred ja Elsa võtavad enne omad ära! “ Alfred kahmas otsekohe kõige ilusama, millepärast ta enne oli kraavi mutta vajunud. Elsa võttis ka ilusa. Väikesele Hildale jäi kõige viletsam kuuseke. Juba hakkas isa häbistama, et Hilda eest kõige paremad kuused ära võeti, aga Hilda ise ütles: “ Las olla pealegi ! Aitab mulle sellestki kuusest. See minu jaoks ilus küll! “

Enesel olid sealjuures ometi kurvad silmad, aga neis hakkasid peagi helkima jõuluküünlad.

Palju rõõmu valmistas see õhtu lastele-pimedal, külmal ajal halja, valgustatud kuuse juures.

Isa nägi laste rõõmu ja ta tõi veel kaks-kolm pakikest küünlaid. Nõnda võisid lapsed senikaua teha oma jõulupuukesi, kuni ükskord päris jõulud kätte jõudsid oma soojuse ja valgusega ja suure ilusa kuusega. Lapsed laulsid: “ Püha öö, õnnistud öö…”

Väikesele Hildale oli ka koolist tulnud sõpru jõulu esimeseks pühaks. Hilda näitas neile oma kingitusi, mis ta oli saanud, ja rõõmustas iseäranis paari hea raamatu pärast. Üks kooliõde tõi Hildale kingituseks portselanist luige. Oli ju Hilda koolis niisama hea nagu koduski, sellepärast oli tal häid sõpru. Hilda oli kooliõe kingituse pärast väga rõõmus.

Isa peast sähvatas korraga läbi rusuv mõte: “ Luigelaul ! ..Viimane elus! “

Nõnda see oligi, kuigi isa ega keegi teine ei olnud ebausklik. Pärast jõulu, enne kevade tulekut jäid kõik kolm last leetritesse. Raskes palavikus olid nad oma asemetel. Ema põetas lapsi murelikult. Ka isa käis haigetoas muresoleva näoga. Korra ütles väike Hilda: “ Papa, ära karda, ega ma veel ei sure veel!..

Ei surnudki. Lapsed said terveks ja Hildat-Elsat käisid juba nädalapäevad jällegi koolis.

Hildal oli sünnipäev nädala sees, kuid seda taheti pidada alles pühapäeval. Laupäeva hommikul läks laps rõõmsalt kooli, sest ema lubas ka kooliõdesid kutsuda sünnipäevale. Puhus väljas vinge tuul märtsikuu lõpupäevil.

“ Mu pea valutab hirmsasti !” ütles Hilda koolist koju jõudes, ise veel ka Elsa raamatuid kandes. Sünnipäev jäi pidamata, sest pühapäeval oli Hilda juba väga raskesti haige. Peapõletik lõpetas ta elu teisipäeva õhtul. Alfredil ja Elsal ei olnud enam head aitajat.

Möödus suvi. Hilja sügisel, jõulukuu saabudes palus Alfred oma isa: “ Papa, jõulud on varsti käes. Ma tahaksin jällegi jõulupuud teha nagu läinud aastal. Läki jällegi metsa, papa, pai, läheme !” Nad läksidki. Isa otsis kaks ühtlast kuusekest ja tahtis jälle koju minna. Poisike, kuueaastane Alfred, ütles aga : “ Papa, otsime veel üks kuusk!”

“ Mis sa nii paljudega teed? Aitab sellest, kui teil kummagil oma kuuseke on !”

“ Ah, papa, sa ei tea ka midagi! Meie tahame ühe kuuse väikese Hilda jaoks ehtida. Kui jõululaps Jeesus küünlasära peale meie juure tuleb, siis toob ta ka Hilda hinge enesega kaasa. Ma olin läinud aastal halb poiss. Hilda soojendas mu jalgu, aga mina võtsin ometi kõige ilusama kuuse omale, ja väike Hilda sai kõige halvema. Nüüd tahame Elsaga kõige ilusama kuuse ehtida Hilda jaoks. Otsime, papa !”

Nad otsisid. Poiss ise leidis sealsamas, kust ta aasta eest jalgupidi mutta oli vajunud, ilusa kuusekese. “ Selle viime Hildale!” ütles Alfred.

Mahedaid varjukesi andis kuuseke kodus oma küünlate säravas ehtes. Alfred arvas leidvat ühes kohas varjude keskel nagu väikese Hilda rõõmust säravaid silmi, kus ei olnud tõesti enam jälgegi möödunud aasta kurvast vaatest. Igatahes tundsid mõlemad lapsed, et nad oma aitaja vastu nüüd tagant järelegi oskasid ometi ka head olla. Sel ajal aga puistas tali väljas-küll vist jõululapsukese käsul-varjavaid lumehelbekesi kuuse oksakeste peale, mida olid kooliõed asetanud väikese Hilda hauale. Jõulusoojusest pidi natuke nõnda sinnagi ulatama…

Keilas, 24. detsembril 1930.

Jõuluõhtu. Olin kirikus, mis oli hästi valgustatud elektri ja jõuluküünlatega. Koguduse noorte koonduse segakoor laulis. Minu lapsed olid ühes meie teenijaga kirikus. Viktor oli laululehte silmitsenud, sealt “ Püha öö” leidnud ja tahtnud, nagu ta ise ütles , laulma hakata, aga laululehe sõnad olnud natuke teisiti kui tema enese õpitud, nõnda et laulda ei ole saanud. Käisime pärast väikese Hilda haual, mis nüüd noorte kuuskedega talveks ümbritsetud. Kodus oli üksnes Hilda, kui koju jõudsime, tuli ta meile vastu nutetud silmadega. Ega minugi meeleolu parem ei ole. Väikese Hilda surmast saadik asub just nagu mõni tume vari, mida ei oska kirjeldada, minu ümber ja tekitab hinges vahetevahel ääretut valu. Tunnen ennast vaese inimesena, kes ei tea, kust ta tulnud, ega tea ka, mis temast saab. Nõnda siis mu jõuluõhtune meeleolu.

Keilas, 25. detsembril 1930.

Hommikupoolikul käisin Hildaga kirikus. Lapsed läksid sel ajal eila õhtul saadud soome kelguga sõitma, sest hommikuks oli lumi maha tulnud. Kui meie kirikust koju tulime, sadas lund nagu kotist. Igatahes ilmusid täna reed ja saanid välja, üksnes kivitee Lutheri juurest kuni Keila sillani on veel paljavõitu. Õhtul olid Hilda sünnipäeva tõttu võõrad: Välide ja Greenbergide paar, Greenbergi Karin oli hommikust saadik meie lastega mängimas, Greenbergid tõid õhtul tulles veel ühe oma sugulase noormehe kaasa. Õhtul sõime muu seas hanepraadi. Kell 10 õhtul lahkusid võõrad, Hilda saatis Välid, kes jala tulid , meie hobusega koju, Greenbergid olid enesele kellegi käest ise juba hobuse laenanud. Viktoril oli õhtul lõbus, sest hra Väli, tehnikumi üliõpilane ja ühtlasi ka kunstitööstuskooli õpetaja, õpetas talle joonistamist, mida poiss üliväga armastab, nõnda et ta päevas mul mitu poognat paberit karrikatuute täis joonistab. Lastel oli täna üldse hea meel, sest hommikul sõitis siia ka vanamamma Nõmmelt. Eila õhtul said nad mitmesuguseid kingitusi, mida Hilda oli ostnud: Ellinorile meeldis kõige rohkem nukk ja Viktorile pasun, kelgu pärast nad rõõmustasid ka väga.


Keilas, 30.detsembril 1930.

Teise püha õhtupoolikust kuni kolmanda püha õhtupoolikuni olid meil Hilda vend Eduard oma perekonnaga ja väike Eduard. Kolmandal pühal käisin Humala Adra külas keskpäeval ristimas. Ristimisesõidu peale kulus ära 4 tundi. Kuna külalised kolmanda püha hommikul alles ½ 11 paiku üles tõusid ja mina kell 11 kodust ära sõitsin, pärast minu kojujõudmist varsti aga nemad juba jaama pidid sõitma, siis ma külalistega palju juttu ajada ei saanudki, sest ka keskmise püha õhtul kulus mul tükk aega ühe lapse ristimise peale Keila alevis. Kui keskmise püha õhtul piirituskuninga Dammi last ristisin, sõitsid Ellinor ja Galja, kasukatesse mässitud, Keila alevit mööda, siis sõitsime koos jällegi koju. Oli selge taevas ja käre külm. Näitasin lastele tähekogusid taeva peal. Kolmanda püha hommikul oli olnud – 21 R !

28.detsember oli tänavu pühapäev. Pidasin kirikus jumalateenistuse ja matusetalituse ära ja läksin kohe vaksalisse. Minu pere tuli ka sinna. Sõitsime Tallinna-Hilda venna Eduardi juure jõulupuule. Sinna oli kutsutud õige mitu Vene noorukest-poisse ja tüdrukuid, need tantsisid pööraselt. Väike Eduard oli ka seal, Vene arst Zitovitsch oli oma perekonnaga. Mul oli väga igav, sest tantsu pealtvaatamine mind ei huvitanud. Ellinoril oli ka väga igav. Viktor mängis Zitovitschi väikese pojaga ja oskas ennast ka muul viisil lõbustada. Koju sõitsime esmaspäeva lõunase rongiga. Täna sõitis meile preili Arro.


Keilas, 31. detsembril 1930.

Oli kaunis külm ilm ja Tallinna poole olevat Paldiski maantee paljas, ometi oli inimesi hea hulk kirikus. Armulaual oli ligi 400 inimest. Hilda oli ka kirikus. Käisime väikese Hilda haual, kirikumees on sellele läbi lume teeraja teinud ja hauaplatsi lumest puhastanud. Kirikust äratulekul soovis nõukogu esimees, et tulev 1931. aasta parem tuleks, kui seda oli praegu lõppev 1930. aasta. Saab näha, mis tuleb. Meile oli see aasta küll ütlemata raske.

Kuulame raadiot. Mängime rahulikult kaarte-Hilda, mina, preili Arro ja Ellinor. Viktor puhastas mulle pähklaid ja joonistab vahetevahel. Vanamamma kuulab vahetevahel raadiot ehk vaatab meie tegevust pealt. Nõnda läheme vastu aastale 1931. Meele tuli väike Hilda, kes läinud aastal minuga kaarte mängis ja palus: “ Papa, mängime natuke veel!” Muidugi ma siis mängisin.