1930. aasta juuli

Keilas, 5. juulil 1930

Ellinor pühitses esmaspäeval, 30. juunil oma kümnendat sünnipäeva. Juba pühapäeval tulid ka võõrad: Hilda vend Eduard oma naise ja tütre Galjaga; preili Edith Arro tuli laupäeval, preili Kallion esmaspäeval. Külalised tõid muidugi ka kingitusi Ellinorile: pärlid, trikoo, maiustusi jne. Esmaspäeval tegime Keila ärimehe Buschi veoautoga väljasõidu Joale. Kuna ka vanamamma esmaspäevaks siia sai, siis oli meid Joal 11 inimest lapsi ja vanu. Läksime Joal paremat kallast mööda jõesuuni, istusime seal natuke, pildistasime ja lasime endid lootsikuga üle jõe viia, tegima jälle ühe pildi, läksime siis endist jõesuu kalameest Viliberti otsima, kes enesele maja on ehitanud sinna ligidale mere lähedusse, kus ma korra väikese Hilda ussi eest peastsin - mõtlesin loomulikult kõik aeg väikese Hilda peale, kes enam minuga kaasa käia ei saa ja sügavad liigutused käisid läbi südame. Metsa all sõime, mis Hilda kodust kaasa oli võtnud, mina puhastasin igale sööjale kilu, pärast jõime üle 10 pudeli limonaadi. Sööjad pildistas preili Arro. Sõitsime siis autoga metsa mööda (enne olime jõe paremat kallast mööda Joa mõisa tagasi tulnud) Volkonskite matusepaika vaatama ja sealt edasi Laulasmaa poole. Teel tegime veel ühe ülesvõtte autos istujatest. Laulasmaal käis Hilda Viktoriga proua Sommerit vaatamas. Kell 6 õhtul sõime lõunat, selleks ajaks juhtusid siia ka Fiskarid. Eduard oma perekonnaga ja preili Kallion sõitsid õhtul ära, preili Arro neljapäeva õhtul, preili Kallion tuli eila õhtul tagasi suvepuhkusele. Ellinorile nähtavasti meeldis ta sünnipäev väga.

On olnud kõik aeg ilusad päikesepaistesed ilmad. Vihma oleks küll hädasti tarvis, sest suvevili on kängus. Käisin eila Viktoriga jões (lapsed käivad Medeaga igapäev suplemas). Hakasin vähki püüdma -tahtsin neid Hildale anda, kes parajasti Tallinnas oli. Sain 12 vähja ja 2 lutsu, aga päike põletas osa selga, kuhu trikoo ei ulatunud, nõnda ära, et nahk jällegi maha tuleb. Minul põleb päikese käes selg üldse väga kergesti ära, nõnda et ise esialgu midagi ei märka. Jões oli pealegi väga hea sulistada kuumal ajal. Olen kastnud iga päev ka aiavilja, mis ka üsna hästi on kasvanud, nõnda et eila juba leidsin esimese Muuromi kurgi õie. Oleme söönud juba paari nädali kestes õige mitu oma kasvatatud lavakurki. Esmaspäeval tahan Hildaga mõneks päevaks Virumaale suvitama sõita. Jacobsen kirjutas 3. juulil:

    “Armas härra õpetaja!

Saime täna Teie kirja. Ootame Teid proua abikaasaga väga esmaspäeval, 7.s.k.p. kella ½ 12 ajal Rakveres. Saan jaamas vastas olema. Mingit tüli Teie sõit tegema ei saa, klapib kõik väga hästi. Rääkisin täna Maavalitsusega läbi sõiduki asjus - seda saame, millal tahame ja sõidame kuhu tahame.

Nii siis jääb kindlasti Teie siiasõit 7 s.k.p. peale. Esmaspäeva viidame Rakveres, järgmistel päevadel teeme siis väljasõitusid. Muidugi sõidame ka hra. Bohli vaatama ja vist ka dr. Klemensi - see härra on ka siin ligidal. Südamlikke tervitusi Teile, proua abikaasale ja lastele! Nägemiseni! Teie H. Jacobsen “.

Lastel on küll ilma meieta kodus igav. Iseäranis Viktor on peaaegu alati ahastuses, kui meie kodust ära sõidame, aga parata ei ole midagi. Mäletan, et isegi alati nõnda ahastasin lapsepõlves, kui vanematest pidin lahus olema, kodust võõrsile minna ma ometi ise sugugi ei tahtnud - tundus võõras kohas igav ja vastik olevat: võõrad viisid ei meeldinud sugugi. Mäletan, korra taheti minu meelt võõras kohas nõnda lahutada, et mulle viiulit mängiti, võib olla on sestsaadik mulle viiulihääl vastik - ei kannata seda nutvat tooni. Viiulimäng suurendas veel rohkem minu kojuigatsust. Kui ma Viljandis koolis käisin, juhtus mõnigi kord, et minu papa jala oli. Viljandis ma läksin siis teda poole tee peale saatma ja vaatasin talle kaua, kaua veel järele, nagu kartes, et talle mõni õnnetus juhtub. Nõndasama vaatas ka papa tagasi, kartes vististi sedasama minu kohta. Aga õnnetust mulle ei juhtunud siis. Korra, kui Viljandi linna jõudsin, asus mu ümber kari kaabakaid posikesi. Nad oleksid mu läbi kolkinud, aga nende hulgas juhtus olemaüks poolkaabakline linnakooli õpilane minu omast klassist, see astus kohe vahele ja ütles: “Ärge seda poissi iialgi puutuge – see on hää poiss!“ Ma võisin rahulikult oma korterisse minna ega tarvitsenud iialgi kaabakaid enam karta.

                                                                                ***

Kirikumõisas on praegu remont; saavad värvitud kõik toad ja puhastatud ja tapeeditud kõik need toad, mis 1926. a. jäid puhastamata. Elame sellepärast kitsalt koos. Tuleval nädalil tehakse koguni üks uus ahi. Olgugi, et Hilda enam-vähem kõik kodused asjad ise korraldab ja mul niisuguseid suuri koormaid kanda ei ole, siiski ei tundu remondi ajal kuigi hea olevat.

Keilas, 6. juulil 1930

Tulin kirikust. Oli üks pühapäev, kus peale armulauajumalateenistuse mitte midagi enam teha ei tulnud. Õhtupoolikul tuleb mul küll Tuulas üks laps ristida. Eila õhtul laulatasin Valtu koolipreili, kes oma kooli ligidal oleva talu perepojale mehele läheb ja nõnda siis lõppeks vast taluperenaiseks saab. Enne ilmasõda niisuguseid asju palju ei juhtunud, et haritud inimene harimatale mehele oleks läinud, aga nüüd juhtub seda sagedasti. Ajad ja olud on muutunud, seisusevahed on kadunud.

On täna pilves ilm ja tibab vahetevahel vihmagi, mida igatahes väga tarvis läheb.

Keilas, 12. juulil 1930

Eila õhtupoolikul jõudsime koju teekonnalt, kus meie paljugi näha saime. Sõitsin nimelt Hildaga esmaspäeva, 7. juuli hommikul Jacobseni kutse peale Rakverre. Kell 7.55 hommikul sõitsime Keilast välja ja jõudsime kell ½ 12 päeval Rakvere jaama. Rakveres oli Jacobsenide paar meil castas ja sõitsime autoga Viru-Järva prefektuuri, kus Jacobsenid elavad, Rohuaia tänavale. Kohe anti meile hästi süüa ja juua. Pärast lõunat tellis Jacobsen Viru maavalitsuse auto ja meie sõitsime Pandivere kõrgustikule, Porkuni lossi vaatama. Sõitsime meie, Jacobsenide terve perekond ja härra Jacobseni õetütar, algkooli lõpetanud tütarlaps. Porkuni oa Tamsalu jaamast 7 kilomeetrit, Rakverest üle 20 kilomeetri. On ilus ümbrus. Porkuni lossis asub praegu kurttummade kool ja hoone on hästi remonteeritud ja korras. Kui meie tükk aega olime lossi ümbrust vaadelnud, tuli meie juure koolijuhataja ja näitas meile kõik, mis oli vaatamisvääriline: ta näitas meile lossi sisemust, aedu, viis lossi ümbritseva järve kallastele, näitas hulka metsparte, kes järvel elutsevad, keskaegse lossi varemeid, isegi sauna ja pesukoda. Hilda päris kõige kohta põhjalikku seletust. Porkuni asub ilusas kohas: kõrgustikul, järvega ümbritsetud, ilusad metsatukad, ilusad leinakesed. Ilm oli väga ilus. Olime peaaegu päikeseveeruni Porkunis. Lossis pidid parajasti suvitamas olema kaks kirikuõpetajat: Põltsamaa õpetaja Frey oma närvide rahustamiseks ja Kuusalu õpetaja Kentmann mõnesuguse Saksa kristlikkude naiste ühingu suvikonverentsi juhatajana; ka muusika professor Aavik oma perekonnaga suvitas seal. Suvitajatega meil huvi ei olnud kokku puutuda - imestasime ennem loodusilu. Viimast oli küll üsna rohkesti: olid ka kõik puud, mis kasvasid, just nagu ilusamad harilikkudest – leinakaski juba nimetasin, kuused olid ka toredad. Muidugi tegime ka ülesvõtteid. Teisipäeval, 8. juulil tegime - mina, Hilda ja Jacobsen ühes oma poja Hugoga pikema autoreisi, umbes 201 või 202 kilomeetrit. Öösel oli vihma sadanud ja tolmu kinni löönud. Hommikul oli pilves, aga meie sadu just ei kartnud. Sõitsime. Mööda sõitsime Viru-Nigulast, Aserist, kõige pealt sõitsime Lüganusele loomaarst Bohli vaatama. Sinna sai Rakverest 52 kilomeetrit. Sõitsime umbes 1 ½ tundi, siis jõudsime Püssi asundusse, kus Bohl elab. On endine hobusepostijaam. Bohli korter on ülemisel korral, alla elab lihtrahvas. Eluruumid ei ole kaugeltki nii euroopalikud, kui nad Kumna mõisas olid: krohvitud seinad, laed nähtavasti vihmaveest rikutud, toad väikesed - ühetoaliste korterite kohaselt korraldatud, nõnda et Bohli korteris on 3 kööki! Kui ükskord tõesti seal remont tehakse ja seined tepeeditakse, siis saab ehk mugava, olgugi et korter ikkagi trepi ja koridori läbi kahte jakku jääb. Praegu jätab Bohli korter igatahes rõhuva mulje, nagu oleks euroopalikust, haritud olukorrast kuhugile moonakatemajasse kolitud. Viisin Bohlile Rakverest 6 pudelit Müncheni õlut kaas, mille pärast tal hea meel oli, sest ta armastab värsket musta õlut, ja seda on Püssis võimatu saada. Bohlidel oli meie külastamisest väga hea meel ja nad võtsid meid väga hästi vastu, kattes peagi laua kõige paremaga, mis neil saada oli, muu seas sõime seal magusa toiduna aiamaasikaid. Bohl viis meid dr. Klemensi vaatama, kes 1918.a. Maarja-Magdaleenas elas, hiljem Udriku nõrgamõistusliste laste kodus tegev oli ja nüüd Kiviõli vabriku arstiks on. Seal nägime, kui madalale korteri suhtes haritud inimene võib mõnikord sattuda: Kiviõlis ehitatakse praegu arstimaja ja Klemens oli korterite puudusel enesele ajutiselt pidanud üürima mõnesuguse sauna, milles oli õieti üksainus tuba ja köök, sellegi eest maksab ta kuus 30 krooni üüri! Klemensi juures saime juba jälle õlut - seal on see kättesaadavam - ja sõime vähki, mis sellepärast olid muretsetud, et Bohl neid enese külaskäiguks nõudnud oli. Klemensi juurest sõitsime Bohlide juure tagasi ja sealt ilma Bohlideta edasi. Peatusime Ontika kõrgel kaldal. Ta ei erine Türisalust palju, vast on ta natuke kõrgem; pidavat ju Ontika olema kõige kõrgem kallas Eestis. Aga kuna Türisalu kallas langeb peaaegumerre, on Ontikal veel kõrge kalda ja mere vahel maariba, kus puud kasvavad. Siiski kohutav mõte, sealt kaldalt ülevalt alla langeda. Hiljuti kunagi langes üliõpilane jalgrattaga sealt alla ja sai surma, kuna jalgratas ühe puu külge rippuma jäi. Ülesvõtet Ontikast teha ei saanud, sest ilm oli vahepeal päris vihmaseks läinud, kuid ei oleks maksnudki ülesvõtet teha, kuna Türisalu ehk Rannamõisa kalda pildid, ehk veel paremini Sillamäe ümbruse pildid sedasama näitavad, mis Ontikalgi näha. Läheb seal maantee just mere kallast mööda. Paaris kohas, kus allalangemise hädaoht väga suur, on lattaed ette tehtud just nagu hoiatuseks. Virumaa hobused , kes meile Narva maanteel vastu tulid, kartsid kõik autot nõnda, et nägime väga mitmeid-mitmeid mehi, kes oma hobustega sõitsid kas või kesk kartulipõldu ehk jälle rukkisse või mõnele muule viljapõllule. Päris hea tundus mulle, et Ontika kaldal mõni hobusemees vastu ei juhtunud tulema ja nõnda kas või kõrgest kaldast alla ei oleks langenud. Sõitsime Toilasse. Oru lossi vaatlesime, endise rikka Peeterburi kaupmehe omandust. Suurepäraline saal. Mööbel igas toas alles ja enam-vähem rikkumata. Aga keegi ei tarvita enam neid toredaid ruume, omanik ei ole Eesti ajal neid vaatamas käinudki. Vast miljonisi on maetud sinna ehitusse ja ümbruse korraldamiseks, kuid vaevalt leiduks ostjat, kes üle 200.000 sendi tahaks selle toreduse eest veel maksta. Sisse lasti Oru lossi 10. sendilise maksu eest iga inimese pealt - sissetulek minevat remondi heaks. Ka müüdi seal halbu halbu ülesvõtteid 12 senti tükk. Oru lossi ümbrus on jällegi ilus: mäest üles, mäest alla, jõgi orus, niinepuu puiesteed… Vihma sadas õige tugevasti, kui tagasi sõitsime Rakvere poole, aga vihm meid palju ei tülitanud, kuna ju auto on kaetud. Sõitsime läbi Jõhvi, Kohtla-Järve jne, et vesi tuiskas kahelepoole maanteed. Kell ½ 10 õhtul olime Rakveres tagasi.

Komapäeva hommikul kella ½ 11 paiku hakkasime sõitma Võsule: Hilda, mina ja Jacobseni omad peale Jacobseni enese, kes koju jäi. 38 kilomeetrit sõitsime umbes ¾ tunniga. Kerge vaevaga leidsime Sternfeldtid üles, kes tänavu Võsul suvitavad. Kuna Sternfeldt väikest Hildat matma sõites palju kulutas autosõidu peale, viisime talle väikese Hilda mälestuseks ühe kristallkannu, mis umbes selle autosõidu tasus. Sternfeldt katsus küll selle kingituse pärast pahane olla, kuid mina ei saa teisiti rahu, kui olles kuidagi teisele tasunud heategu. Võsul käisime mererannal, kus vesi pidavat hästi soe olema. Hilda käiski tänavu esimest korda suplemas ja närvipõletik ei avaldanud pärast seda mitte. Võsu on umbes Nõmme sarnane: majad üksteise kõrval, tänavad, kauplused, restoraangi on, restoraanis väike orkestergi, mets ja puud igalpool; Sternfeldti üüritud maja juures kasvasid ilusad kased. Natukeseks ajaks sõitsime 7 kilomeetrit edasi - Käsmust läbi. Tegime pilte Kuradi saare juures kivimürakatest, mis kuhjunud mere, ranna ääre. Olime Käsmus viiekesi: mina, Hilda, proua Sternfeldt, proua Simsivart ja Jacobseni Hugo, kuna tee Võsu ja Käsmu vahel autosõiduks mitte päris hea ei olnud, polnud võimalik teisi kaasa võtta. Nii hästi Käsmus kui ka Võsul oli hästi soe. Igalpool on suvitajaid ja suplejaid. Mina suplemas ei käinud, kuna ma Viktoriga Keila jões kaua olles oma selja naha olin ära põletanud ja kibedus alles vett kartis. Sternfeldtid võtsid meid hästi vastu. Sõime seal lõunat ja õhtust, mida küll õhtul Rakveres korrata tuli, sest Jacobsenid katsid ikkagi veel õhtulaua. Võsul oli ilm enam-vähem ilus, kuid saime natuke ka sooja vihma.

Neljapäeval oli ilus ilm, kuid liig palav. Läksime Rakveres korra Vallimäele, olime aga peaaegu nõrkemas, kui tagasi jõudsime. Hilda magas siis ja luges juturaamatut, mina tukkusin ka vahetevahel, lugesin ajalehti ja katsusin kuidagiviisi aega veeta.

Eila hommikul kell 7.09 sõitsime Rakverest tulema. Jacobsen sõitis meiega kaasa, sest ta ehitab omale Keilas maja. Mõni tund tuli meil Tallinnas veeta, kus ostusid tegime; kell 3 p.l. sõitsime Tallinnast Keila poole. Meie äraolekul oli üks pardipoeg otsa saanud ja ühele toale oli valetapeet pandud; muid pahandusi ei olnud. Kurgid olid kodus peenratel suure hooga õitsma hakanud, kõik aiataimed olid palju suuremaks lasvanud. Lapse olid rõõmsad, et meie koju jõudsime, olgugi, et nad meid parema meelega täna oleksid oodanud. Nad olid nimelt Kumna poolt tammeoksakesi toonud ja lilli korjanud, et mammale vastuvõtmiseks pärga teha; nüüd jäi see aga tegemata.

Keilas, 14. juulil 1930

Laupäeval käis ametiasjus palju inimesi, nõnda et päris väsisin. Minu äraoleku päivil oli selle vastu kõigest 2-3 inimest käinud. Eila pidasin Korvi surnuaiapüha. Rahvast oli suur hulk koos, kuigi palju vähem, kui Keila surnuaiapühaks kokku tuleb. Surnuaiapühalt läksin Keila kirikusse ametitalitustele: matsin ühe surnu ja laulatasin ühe paari. Ellinor ja Medea tulid mulle kiriku juures vastu ja ütlesid, et nemad mulle autoga vastu tulnud. Oligi nõnda: minu onupoeg Eduard oli ühe oma sõbra Jaaksoniga, Keskhaigemaja keemikuga, kellel oma auto, meile tulnud ja tõesti mind kiriku juurest ära tooma tulnud. Eduard on enesele muretsenud autojuhi õigused ja mõlemad Jaaksoniga sõidavad mõnikord nõnda ilma hariliku autojuhita. Sõime meil lõuna ära ja siis sõitsime neljakesi - võõrad, Hilda ja mina-Joale. Lapsed jätsime koju. Viktor, kes autoga ühes teistega mulle kiriku juure ka vastu oli sõitnud, jäi nähtavasti õige tusase meelega koju. Joal jätsime auto valitseja Riimanni õuele ja läksime jõe pahemat kallast mööda jõesuhu. Seal otsustasime merekallast mööda Türisalusse minna kõrget kallast vaatama, mida võõrad seni näinud ei olnud. Joa kosel on tänavuse kuiva suve pärast väga vähe vett ja ta ei avalda sellepärast iseäranis suuret mõju, aga Türisalu kalda leidsid võõrad väga huvitava olevat. Kõrge kalda all otsisin ma liivakiviseintelt väikese Hilda nime, mille kirjutasin 1923. aastal, kui väikses Hildaga Türisalu kallast pildistamas käisin; omaks kurvastuseks ei leidnud ma seda pealkirja enam. Aga Hilda leidis küll väikese Hilda ja Ellinori nimed, mis ta paar aastat hiljem liivakivisse oli kraapinud. Niisugused asjad just nagu aitavad elustada seda, mis oli ja mis enam tagasi ei tule.

Kõrge kalda lõpul, ligi Vääna jõesuud on üks kalameeste onnike ehitatud. Läksime hea lootuse peale sinna kala ostma. On sinna hiljuti asunud kalurid Virumaalt Ontikalt ja meie võisimegi osta 2900 grammi siiakala ja 1900 grammilise lõhe, makstes siia kilo eest 1 kr. ja lõhe kilo eest 2 krooni. Kalur tõi kalad Türisalu külasse, kus ta elas, ja pakkis nad seal meile paberisse. Kell hakkas 10 saama õhtul, kui koju tagasi jõudsime. Tegin Türisalus ka 2 pilti. Kõndimine Joalt Türisallu ja sealt tagasi väsitas meid tublisti. Ilm oli suurepäraline: ilus, soe päikesepaiste, mida aga jahe meretuul ei lasknud liig kuumaks saada. Võõrad sõitsid pärast õhtusööki meilt jälle ära Tallinna.

Keilas, 16. juulil 1930

Vaatamata ilusate ilmade peale olen olnud neil päivil õige rõhutud meeleolus. Täna öösel ärgates oli õige paha tunne, nagu oleks mul raske haigus tulemas olnud: arvasingi, et eila õhtupoolikul enese ära külmetasin, kui hra Väliga õngitsemas käisin, suplesin ja mitu tundi trikoos olles õnge käes hoidsin. Hommikul kadus paha tunne.

Öösel nägin väikest Hildast und. Oli üks võõrast koht, enam-vähem korralikkude majadega, mida mitu oli üks teise ligidal. Oli hulk hanesid, kes läksid juureviljaaeda; ma läksin neid ära ajama. Korraga oli ka väike Hilda mul abiks. Isahani oli aga väga tigeja hakas väikest Hildat taga ajama; väike Hilda jooksis eest ühe maja trepi poole. Mina kisendasin: “Hani! Hani!” Juba oli hani Hildat kätte saamas, seal korraga pöördus ta ometi ümber, väike Hilda oli rõõmus, et hani minema läks, ja mina ärkasin üles… Olen praegu, kus seda kirjutan, seisukorras, et vaevaga hoian nuttu tagasi.

Keilas, 19. juulil 1930

Palav päev: vilus keskpäeval peaaegu +20°R. On tänavu alati olnud soojust ja päikesepaistet, üksnes harva on vihma sadanud. Eila sõime värskeid kartulaid, mis olid üsna suured ja tahedad; tüdruk Aline, kelle saime paari nädala eest ja kes kartulaid väljalt tõi, ütles, et maa olnud kartulite ümber kuiv nagu tuhk. Vihma on paar korda viimastel päivil üsna ilus hoog tulnud, nõnda, et räästaalune vann pooleni täis sai, aga maad “läbi lüüa“ ta ei ole jõudnud. Kõik valmineb kiiresti. Vabarnad on valmis ja neid saab tänavu vist küll vähem kui muidu - nad kuivavad kuumuse käes ära ehk jäävad väikseks. Kirsid on valmis ja lapsed nende peale väga maiad. Isegi kurgid välja peal aia kõrval on nii kaugele jõudnud, et homme lõunaks mõned kõlbavad juba ära võtta. Korjasin Viktoriga eila ja täna köömneid, mida Lutheri ümber tänavu väga palju kasvab.

Keilas, 21. juulil 1930

Laupäeva õhtupoolikul tulid jälle mõlemad Eduardid ja tõid kaasa kellegi Andersoni. Meie andsime neile kaasa leiba, võid, keedetud mune, soolatud siia ja lõhekala, soola, maasikaid ja sõstra limonaadi. Mehed läksid kalale. Tarvitajate Ühisuse ärijuhi Habeli käest saime lootsiku, mis toodi veoautoga ülevaltpoolt Keila veskitammi allapoole, kirikumõisa heinamaa kaldale. Minu onupoeg Eduard meisterdas väikese liivi, mille jaoks võrk oli neil linnast ostetud. Põhjaõngedega hakati kõige esmalt püüdma, kuid need tõid seekord üksnes paar kiiska. Laupäeva õhtul olin ma ka natuke aega, nii umbes kella 9-12ni oma võõraste seltsis. Oli soe suveöö, ilma kasteta. Vedasin lootsiku köiega kallast mööda, kuna mõlemad Eduardid lootsikus olid ja seda keste jõge hoidsid - nõnda saab lootsikuga ruttu edasi. Natuke aega oli ka Habel meiega. Kella ½ 12 paiku hakkasin koju tulema, Habel saatis mind ja läks ise ka koju. Minu võõrad jäid aga kolmeksei kalu püüdma. Alles pühapäeva õhtupoolikul kella 4 paiku tulid nad meile tagasi. Liiviga püüdes oli neil õnne olnud: nad tõid koju mitu poolenaelalist purikat, väikseid lutes ja ligi 100 vähja. Õhtuks saime siis kalapraadi ja vähki. Kell ¾ 11 õhtul sõitsid külalised rongiga Tallinna. Maganud olid nad öösel õige vähe - 3-4 tundi ühes küünis värskete heinte peal. Öösel oli natuke vihma sadanud ja vihmavesi küünikatusest läbi tilkunud. Pühapäev oli aga väga ilus ja soe - ligi +22°R vilus.