1930. aasta juuni

Keilas, 2. juunil 1930

Sain laupäeval 2 erakirja:

I.                                                        

Naanul, 30. V. 30.

“Armas vend!

“Kas tänavu suvel suvitama ka sõidate? Ma näeksin häämeelega, et teie Naanule tuleksite. Mul on nüüd ka juba teine poeg ja tahaksin, et sina teda ristiksid. Velli panin temale nimeks. Kui vähegi võimalik on, siis tahaksin, et teie 27. juuli paiku Naanul oleksite: tahaksin teda sel päeval ristida, sest siis on rohkem vabam aeg siin. Kuidas arvad sellest? Kui sõidad, siis kirjuta millal, tulen ju muidugi siis jaama vastu. Meie oleme seekord kõik terved, aga Orika lapsed on kõik leetrites. Külv on mul juba ammugi maas ja viljaorased on kõik üleval. Nüüd sajab juba nädal aega, täna ja eila veel suure tormiga. Seekord häid pühi kõigile!   Viktor.   

II.    

 “Armas, hea hra õpetaja!

Rõõmustasime südamest, saades Teilt kirja! Täname väga meeletuletuse eest! Mina ise hoidusin meeleldi kirjutamise eest. Arvasin, et parem ehk on Teile rahu kõigist tuttavate kirjadest peale raske hingelise vapustuse väikese Hildakese kaotuse läbi. Ehk oleks vast nüüd juba teile ja proua abikaasale parem väike lahutus reisu näol kodust natukeseks eemale, näiteks meie poole? Mis sellest arvaksite? Minu abukaasa võtaks siis ka puhkust ja mina ka ja ehk siis käiksime natukene lahutuseks ringi Virus ja Järvas. Ehk see siiski natuke lahutaks ja looks uusi mõtteid Teile mõlemale. Vast ehk kaalute seda ettepanekut ja teadustate ette.

Meie elus midagi muudatusi pole olnud. Elame tasakesi päevast päeva. Keila poole on mõtted tihti. See aasta ei tea, kuidas meie suvitamisega seal välja tuleb. Hooned on seal kõik elanikke täis, välja ütlema ei taha hakata. Ka algab seal vast varsi suure hoone ümberehitus peale. Tahan teha elumajaks ümber, et väikest sissetulekut saada. Ehituse ajal aga seal elada pole lõbus, teeb nimelt närviliseks. Nii siis vist sel aastal Keila suvitusest välja midagi ei tule. Siin võiks mõni aeg ümber liikuda lahutuse mõttes peale koolitöö lõppu.

        Parimate tervitustega Teile ja armsale perekonnale jään Teie

                                                                                    H. Jacobsen”.

***

Eila olin Nissis. Peeti seal praostkonna sinodit. Koos oli jälle kõik seitse Lääne-Harju kirikuõpetajat: Hageri õpetaja praost K. Thompson, Rapla õpetaja praostiabi J. Liiv, Paldiski õpetaja A. Lesta. Madise õpetaja O. Etzold, Risti õpetaja V. Schwartz, Nissi uus õpetaja J. Vollmann ja mina. Sinodist võttis eila osa veel 8 kogudustesaadikut ja Nissi köster, teised köstrid ei saanud tulla, sest nad pidasid õpetajate asemel oma kirikutes jumalateenistusi. Hommikul kell 11 alustati kirikus jumalateenistust. Kirik oli küünlatega valgustatud ja natuke pärgadega ehitud. Olid laululehed, aga laulukoori ei olnud. Rahvast oleks võinud ka rohkem olla. Jumalateenistuse I osa altari ees ühes lühikese tervituskõnega pidas õp. J. Liiv, mina pidasin jutluse, Nissi õpetaja andis kantsliteated ja pidas eestpalved, praost pidas kirikupalve ja altariteenistuse viimase osa. Kuna armulauda ei olnud, õp. Liiv seekord vastu oma harjunud viisi väga lühidalt kõneles ja mina iialgi liig pikalt ei jutlusta, siis olime umbes kell ½ 1 või kell 1 juba valmis. Varsti oli lõuna Nissi koguduse leerisaalis: vasikapraad ja kompott, muud midagi. Siis läksime palvemajasse, kus õp. Liiv väga pikalt kõnes, tehes, ütlema, lausest, et meie ei pea paljad sõnakuulajad olema, vaid ka tegijad, vähemalt 10 lauset, natuke lühemalt kõneles juba Rapla koguduse saadik Suurtal, aga see hakkas peaaegu prohveti viisil rääkima palves, et vast praost Thomsonile viimane eluaasta käes on, sest ta olevat vana, ja et ta vast viimast korda praostkonna sinodit juhatab. Natuke enne kella 4 alustas oma sissejuhatava kõnega praost Thomson sinodi istangud. Hulk palvemaja rahvast oli pealt kuulamas. Kella 7ni õhtul tehti tööd; selleks ajaks oli muu rahvas juba enam-vähem ära läinud. Kella ½ 8 paiku oli õhtusöök jällegi leerimajas. Kell 9 õhtul sõitsin ühes oma nõukogu esimehe Markusega Riisiperest tulema. Et sinodil huvitavaid küsimusi just ei ole, ka ma täna hästi ei oleks saanud kodust ära minna, siis ma täna Nissi enam ei sõitnudki.

Hilda ei saanud uue Paulaga sugugi rahule jääda, see ise tundis ka, et tema siinse tööga hakkama ei saa ja läks täna juba ära. Nõnda tuleb jälle teenijat otsima hakata ja peame esialgul kuidagiviisi ise katsuma mõnda teenija tööd ära teha. Viktor ütles, et tal süda halb olevat; Hilda leidis, et Viktoril oli +37,6, ja pani poisi voodisse.

Homme ja ülehomme tuleb mul veel Tallinnas koolitundides käia ja ka nende vastu valmistada. Nõnda on siis mitu asja, mis takistasid Nissi minna.

Et näidata, missuguseid mõtteid ma oma jutlustest avalda, toon siia oma sinodijutluse:

                    Johannese ilmutamise raamat 1, 4-6:

Arm olgu teile ja rahu, sellest, kes on ja kes oli ja kes tuleb, ja neilt seitsmelt vaimult, kes tema aujärje ees on, ja Jeesuselt Kristuselt, kes ustav tunnistaja on esiti sündinud surnute seast ja maailma kuningate valitseja, kes meid on armastanud ja meid pesnud meie pattudest omas veres ja on meid kuningaiks ja preestriks tõstma Jumalale ja oma Isale: Temale olgu au ja vägi igavesti igaveseks ajaks! Aamen.

Palugem! Armas taevane Isa! Armu ja rahu palume meiegi Sinult, kes sa oled ja olid ja tuled. Olgu see Sinu vaim, kes meid juhiks ja meile nõu annaks neil kahel päeval, millal meie siin koos oleme Nissis, et Sinu seitsme koguduse ühiseid asju harutada. Lase oma Vaimu rohkesti meie kogudustest läbi tungida, et igalpool oleks rohkesti neid, kes Sinu Poja läbi on saanud headeks kuningateks ja preestriteks Sinule. Aamen.

Armas Kristuse kogudus!

Lääne-Harju seitsme koguduse esindajad on täna siia kokku tulnud praostkonna sinodiks. Nõnda tuleme kokku oma armsa praosti juhatusel iga aasta üks kord kordamööda ühes või teises koguduses meie seitsmest kogudusest. Lääne-Harju seitse kogudust seisavad nõnda nagu seitse vaimu Jumala aujärje ees. Ühiselt oleme meie tänagi astunud sinnasamasse, selle ette, kes on, kes oli ja kes ka tulevikus on ikka seesama. Kui keegi kuhugile või kellegi juure läheb, see peab ka teadma seda, mispärast ta sinna läheb. Mispärast seisame Jumala ees? Mispärast oled sina, armas vend, armas õde, täna siia tulnud Jumala ette? Mispärast hakkame meie, sinu külalised, armas Nissi kogudus, siin nõu pidama? Kas ainult sellepärast, et mõnda välispidist asja harutada, lahendada ja katsuda nõnda aastast aastasse edasi jõuda ja läbi saada? Aasta möödub aasta järel-kiiresti, kiiresti. Aastad veavad meid enestega kaasa ja peagi on meie elupäevad lõpul. Mis tuleb aga siis, kui meie elupäevad lõpevad? See ongi suur küsimus, ainus tähtis küsimus, üksainus asi, mis meile tarvilik - mis saab meist ükskord lõplikult? Sellest küsimisest ei pease mööda üksikinimene, kellel vähegi on mõtlemisvõimet. Meie näeme ühtepuhku, kuidas üks vägev käsi saadab inimesi maamulda, näeme, kuidas kõik asjad vananevad ja kaovad. Meie usume aga, et meil on surematu hing. Ja selle surematu hinge pärast astumegi meie selle ette, kes on, kes oli ja kes ka tuleb, kelle käes on kõik. Tema ette astume meie selle nimel, kes kõigi maailma kuningate valitseja on. Tema ette peavad tulema kõik inimesed üksikult, tema ette kogunevad kogudused üksikult ja täna on tema ees seitse Lääne-Harju kogudust ühiselt, et surematud hinged hoitud saaksid. Selleks on ka kõigi meie nõupidamiste lõpueesmärk, kuidas surematud hinged

1) armu ja rahu leiaksid Jumalalt ja

2) Jeesusele Kristusele selle eest au annaksid igavesti igaveseks ajaks.

I.

Jumala armu otsime meie kõige pealt. Sellest meie elamegi. Jumala arm on meid siia ilma saatnud. Kui kauaks, seda meie ei tea; teame üksnes seda, et suurem osa inimesi siit ära läheb kaugelt enne seitsmekümnendaid eluaastaid, mis Püha Kirja järele on inimesele elu loomulikkudeks piirideks.Maapealset elu nimetatakse aga armuajaks. Jeesus ütles, et käesolevas elus inimene just nagu teenib enesele kohta igavese aja jaoks. Kes on head teinud, peavad ükskord Jumala Poja hüüdmisel hauast üles tõusma eluülestõusmiseks, kes aga paha on teinud, hukkamõistmise ülestõusmiseks. Jeesus ütles aga ka seda , et ükski ei või ilma temata ühtki head teha. Paha suudab seega küll iga inimene teha kas või kõigest omast jõust.

Meie Lääne-Harju kogudused on võrdlemisi mõnede teistega küll head kogudused. Meie armas praost on peaaegu iga aasta omas aruandes võinud kinnitada seda, et meie juures ikka veel patu pärast häbi tuntakse. On neid kohte aga ristiusulisel maalgi, kus pattu enam ei häbenetagi. Meil Lääne-Harjus on ikka veel armastust leida, mis laseb kirikud korras hoida. Meil on ikka veel hulk inimesi, kes pühapäeva õieti pühitsevad ja Jumala kotta tulevad endile hingelist kosutust otsima. Mõnes teises kohas juhtub sedagi, et pühapäevane jumalateenistus mõnikord pidamata jääb sellepärast, et ükski inimene kirkusse ei tulnud. Nõnda on meil Lääne-Harjus mõnigi asi parem kui mõnes teises kohas. Aga kas siit järgneb see, et meil kõik juba täiesti hea oleks? Ei mitte! Nii mõnigi kord peab Issand ka meile ütlema, nagu ta ütles Eevesuse koguduse inglile: “Ma tean sinu tegusid ja sinu tööd ja su kannatust… Aga mul on seda sinu vastu, et sa oma esimese armastuse oled maha jätnud! Siis mõtle nüüd, kust sa oled langenud, ja paranda meelt ja tee esimesi tegusid!” Ja kuidas tunduks see veel meile kui Jumal edasi ütleks: “Aga kui mitte, siis tulen ma sulle nobedasti ja lükkan su küünlajala tema asemelt ära, kui sa mitte meelt ei paranda!” Tõesti, esimene armatus on nii paljudel inimestel ka meie juures kadunud. On meilgi palju neid, kes leiged on. Vanemad inimesed mäletavad seda, kuidas nende noores põlves enne kukke ja koitu teele asuti, et kirikusse jõuda ja seal ka istekohta leida. Kui jumalateenistus algas, ei olnud enam ühtki vaba istekohta sel aja. Keskealised inimesed mäletavad seda aega, kus armulaual käis kaks ja kolm korda rohkem inimesi, kui praegu käib. Jumala armu on hakatud paljudes kohtades liig halvaks pidama. Sellekohaselt on hakanud kasvama ka igasugu käsuvastased eluviisid nende juures, kes Jumala armu põlgavad. Meie kõigi ülem asi on aga Jumala arm otsida ja Jumala armu ka juhatada teistele, kes seda omaenese jõust mitte kätte ei leia.

See on ka meie praostkonna kooskäimise otstarb-teesid otsida, kuidas Jumala armu saaks edukamalt inimestele lähedale tuua. Igaüks meist peab ka ise selle eest hoolitsema, et Jumala armu enesele saada. "Üht asja on tarvis!“ ütleb Jeesus, ja see üks asi on Jumala arm. Mis kasu oleks kellegil sellest, kui ta armu alt taganeb ja Jumala põleva viha kätte sattub, mis teda võib karistada siin ajalikult ja seal igavesti? Ajalik karistus patu eest oleks veel kerge kanda, aga mis tuleb siis, kui elupäevad korraga otsas on ja inimene patust pööramata meelega Jumala vihakohtu kätte sattub? Otsigem endile Jumala armu, seni kui meie käesolevas ilmas elame. Öö tuleb, millal ükski ei või midagi teha…

Tunned sa armas vend, armas õde, et sa juba oled saanud Jumalaarmu alla? Otsid sa küll hoolega armukinnitust Issanda armulaualt või ei ole sedagi teinud, et kuidagi viisi oleksid kaasa aidanud nimetamisväärilisel viisil, et kirik oleks pühapäeviti täidetud neist, kes Jumala sõna hea meelega kuulevad ja õpivad? Kui sagedasti oled sa käinud kirikus, palvemajas ehk kus kunagi on Jumala sõna kuulutatud? Kui sagedasti oled sa üldse omast südamest igatsenud Jumala armu?- Jah, otsigem armu, sest Jumala arm toob meile ka rahu südamesse. Patt, mis Jumalast katsub inimest täielikult lahutada, kaotab ka rahu südamest. Eks ole igaüks seda ise tunnud, kuidas mõnikord patt rahu kaotas südamest? Kui inimene, ütleme tegi ise mõnda pattu, näiteks, kui sa asjata vihastadki - kuidas siis tükk aega oli rahutus hinges. Kas ei ole mõnigi suurt rahutust tunnud omas südames, kui teda tõsiselt seati selle küsimuse ette: ”Mis pean ma tegema, et ma õndsaks saaksin?“ Jah, kas oled, vend või õde juba vastanud või vastuse leidnud enesele selle küsimuse peale: mis pead sa tegema, et sa õndsaks saaksid? Rahu pead sa otsima enese ja Jumala vahele, muidu ei ole üldse mõeldav õndsakssaamine. Pattude andeksandmise rahu tuleb otsida. Kui inimene selle rahu on kätte saanud, siis on ta juba siin maa peal õnnis, õnnelik: rahutus, mis südant vaevas, on ära, selle asemel on kosutav rahu-õnnis tunne. Ka selle poolest peame alati kõik üheskoos tegema, et rahu kinnitada katsuda Jumala ja inimese vahel. Selleks kuulutame Jeesust Kristust, kes meid on armastanudja meid pesnud meie pattudest omas veres. Jeesuse läbi on meil võimalus saada nii hästi armu kui ka rahu Jumalalt.

                                                                                                                                    II.

Selle eest andkem au Jeesusele! Jeesuse kiituseks oleme siin koos. Jeesuse nimel alustame meie oma praostkonna sinodikoosolekuid. Tema nimel teeme meie oma tööd. Tema on meid kuningateks ja preestriteks tõstnud Jumalale ja oma Isale. Mille üle peame meie siis valitsema nagu kuningad? Pattu peame meie rõhuma ja kõik head kõigest jõust arendama. Kui kaugelt meie peame patu üle nagu kuningad valitsema, selleks toon ühe näite elust, mis tõesti on sündinud ja mõnikord koguni korduda võiks. Udusel pimedavõitu päeval sõitis üks hea ristiinimene kuhugile. Seal korraga sõidab üks välispidi päris viisaka näoga mees hästi suure kiirusega vastu ja nõnda ettevaatamatult, et ta hea ristiinimese vankrile otsa sõitis. Muidugi oli see pealesõitja süüdlane ja tema kohus oleks olnud vabandada, andeks paluda oma ettevaatamatust. Aga niisuguse mõistliku meelega see mees ei olnud, vaid ta oli inimene, keda Jeesus Kristus veel ei olnud kuningaks tõstnud ega ka Jumala armu ja rahu alla saatnud. Vabandamise asemel, mis tema kohus oleks olnud, sai ta hirmsasti vihaseks ja lõi seda head inimest piitsaga näkku. See, keda löödi, oli, nagu nimetasin, hea ristiinimene. Ta ei löönud sellepärast ka mitte vastu, olgugi et ta seda teha oleks saanud. Aga ometi ei jäänud ta enesega veel mitte rahule.Ta ütles hiljem: “Ma tundsin, kui piitsalöök mulle valu valmistas, et vana inimene minus ometi alles elas. Sest minagi sain äritatud. Ma ei lasknud küll oma viha mitte avalikuks saada, aga ometi oli viha minus tõusnud ja see sünnitas mulle peagi valu, ja ma mõtlesin: Kristus peab ju minu kuningaks teinud olema ja ma peaksin patu üle valitsema, aga ometi sain ma vihaseks ja tegin nõnda pattu. Jah, see on nõnda: patt varitseb igalpool, kas tal mitte ei oleks võimalik ristiinimese üle veel valitseda, aga ometi on Kristus meid kuningateks ja preestriteks teinud, kes patu üle peavad valitsema. Tuleb aeg, kus enam ühtki kurja järele ei jää, ühtki patujälge enam ei ole ja taevas hüüame meie: “Au ja vägi olgu Jeesusele igavesti ajaks, sest tema on meid pesnud meie pattudest omas veres ja meid kuningateks ja preestriteks tõstnud Jumalale ja oma Isale!”

Katsugem siis kõik teha kõigi abinõudega, et Jeesus Kristus teeks meie seitsmes Lääne-Harju koguduses rohkem ja ikka rohkem inimesi niisugusteks kuningateks, kes valitsevad patu üle, niisugusteks preestriteks, kes igasugu heaga võivad astuda oma Jumala ette.

Kõige pealt katsuge igaüks ise selle eest kõige suuremat hoolt kanda, et ta suudaks Kristusele au anda sellepoolest, et ta tõesti on kuninga ja preestri nime vääriline. Sellepoolest ei tohi meie iialgi seisma jääda, vaid meie peame ikka edasi püüdma, ikka paremaks saama.

Vanal ajal maalis korra üks kunstnik ühe poisikese pildi, kes vaagnat viinamarjadega käes hoidis. Viinamarjad olid nii hästi maalitud, et linnud neid päris ehtsateks pidasid ja neid nokkima tahtsid hakata. Kui kunstnikule kiitust avaldati tema hea töö eest, ütles ta: “Ma ei ole enesega hästi rahul, sest kui ma oma pildi tõesti oleksin hästi maalinud, siis oleksid linnud kartnud pildil olevat poisikest ja ei oleks marju nokkima tulnud!“

Jah, kui meie armu ja rahu tähe all oleme mõne asja poolest edasi jõudnud, siis on meie kohus veel edasi püüda ja ka teisi edasi aidata. Aamen.

***

Ilmad on neil päivil küll jälle päikesepaistelised olnud, aga nad on võrdlemisi jahedad, nõnda et täna on kõigest +7°R! Siiski käisin ma eila Nissis ilma palituta ära. Laupäeva õhtul Ääsmalt laulatamiselt koju sõitmisel hakasid käed päris külmetama. Peaks see põhjatuulte aeg jälle peagi kaduma! Vesi seisab jões kaunis kõrgel.

Keilas, 4. juunil 1930

Täna andsin käesoleva kooliaasta viimased tunnid, aga reedel pean veel Tallinna sõitma aktusele, mida peetakse kaks, nimelt algkoolile ja seminari lõpetajatele. Harjutuskoolis peetakse aktus kell 10 hommikul, seminari lõpetajatele kell 6 õhtul. Et peale kella 6 enam ühtki rongi Keila poole ei sõida, pean Tallinna ööseks jääma. Aktusel tuleb mul tegev olla kokku kõige rohkem pool tundi. Nõnda pean poole tunni töö pärast Tallinnas viibima ligi 24 tundi. Seda ma hea meelega küll ei tahaks. Olgugi, et ma vaimselt praegu igas kohas vaevlen, siiski oleksin parema meelega kodus kui võõrsil. Olen sellepärast ka alati esimesel võimalusel koju sõitnud.

Õhtupoolikul läksin Viktoriga Kumna parki. Minu lapsed on kõik - ka väike Hilda ühes arvatud-huvitatud olnud jänesekapsastest. Ma ei teadnud tänavu kevadeni, et neid ka meie saarikus kasvab, ja meie käisime neid ikka Kumna pargis otsimas. Läksime siis tänagi, ja Viktor sõi neid sealt kohast, kus väike Hildagi mitu korda neid on söönud. Tagasitulekul leidis Viktor ühe põõsa äärest pesast lahkunud linnupoja, võttis selle kinni ja lasi jällegi lahti. Tegin poisile veel paar pajupilli ja tulime koju. Ellinor kuulis linnupojast ja tahtis teda ka näha. Läksime siis uuesti Kumna pargi ligidale heinamaale. Leidsime kaks linnupoega. Küll siis lapsed neid vaatlesid ja imestasid kollaseid nokaääri, kollast kõhualust jne. Nad ei tahtnud ega tahtnud linnupoegi käest ära panna tagasi nende kohale. Lapsed olid õnnelikud neid linnukesi vaadeldes. Kui nad lõppeks linnupojad jälle nende kohale viisid ja meie kodupoole tulema hakkasime, jooksid nad tee pealt tagasi, et veel linnupoegi rohu sees silmitseda. Seal mõtlesin ma: “Need linnupojad jäävad lastele meele. Vast edaspidi elus ärkab nende meele see päikeseküllane päev, õitsvad lilled, haljas noor rohi ja ilusad linnukesed, kellest ometi pidi õige pea lahkuma. Tõesti, aeg on armutu lahutaja. Aeg viib armu heitmata ära kõik selle, mis oli nii ilus ja armas, viib kiiresti ära. Siis jäävad küll mälestused - mõnikord nii ilusad, kuid ikkagi ei ole mälestused enam see tõelikkus, mis kord nii sügavalt inimese südamesse tungis! Oli mul väike Hilda. Nüüd on mul temast hulk mälestusi, enam kui paarsada pilti, aga väikest Hildat ennast mul enam ei ole. Halastamatu aeg on ta ära viinud, õnnetu 1930. aasta!...”

Kodus suri üks hanepoeg, alles mõne päeva eest munast välja tulnud. Oli kana all 4 hanimuna, tuli välja 4 poega. Neist suri täna juba teine. Hilda oli kurb, kui ta ütles: “ Tule, vaata, kuidas hanepoegi sureb!“ Hilda oli kurb üldse sellepärast, et surm olemas on. Ma olin ka just sellesama pärast kurb, kurb kas või pisarateni ehk veel enamgi, kuni meeleheiteni, tundsin jälle eluvalu. Lapsed matavad sellegi hanepoja muidugi maha kirikumõisa aeda. Seal on neil juba mitu hauda, ehitud lilledega, ka mälestused!

Keilas, 7. juunil 1930

Eila hommikul sõitsin Tallinna ja alles täna hommikul kojutagasi. Pidasin pedagoogiumis mõlemad aktuste vaimulikud talitused ära ja kirjutasin õppeaasta kestuseks valitud pedagoogika nõukogu sekretärina lõpputunnistustele alla. Pedagoogiumil on tänavu 3 lendu: seminari viimsed VI a ja VI b klass ja päris pedagoogiumi meeskäsitöö klass, mis 2 aastat oli õpetanud keskkooli haridusega noori. Tallinna seminar on seega lõplikult otsas ja edasi hakkab elama ainult pedagoogium, mille juures töötab ka algkool-harjutuskool.

Aktuste vaheajal käisin Eduardi ja insener Roosmanniga Seltskondlise maja aias lõunal, enne seda aitas Eduard mulle ülikonna jaoks välismaa riiet osta - 4 meetrit 80 krooni eest, peale selle voodri -ja käiste riiet 18 krooni eest. Riide viisime rätsep Rosenbaumi juure, kelle tütar vahetevahel meil õmblemas on käinud. Õhtul, pärast aktust, läksime Tallinna uuemasse sauna, kus ka ujumisbassein on, higistasin saunas tublisti. Öösel olin Eduardi korteris. Täna hommikul sõitsin ühes Eduardi ja tema tütre Galjaga siia.

Hildal on ikka alles närvipõletik ja eila ja täna olid tal suured valud. Aga ometi oli ta eila käinud jällegi väikese Hilda hauda korraldamas. Keila kool sai ka eila lahti. V klass oli tulnud parajasti siia väikese Hilda hauale, kui Hilda seal oli. Õpilased olid tulnud oma õpetaja, proua Mänguga. Nad olid toonud ühe Hortensia hauale ja laulnud seal üht surmalaulu. Hilda oli pisarateni liigutatud, et nõnda väikest Hildat ikka veel mäletatakse.

Ellinor viidi üle viiendasse algkooli klassi. Tal oli niisamasugune hea tunnistus, nagu ta jõuludekski sai. Nimelt oli ta hea järgmistes ainetes: kõlblusõpetus, usuõpetus, emakeel, ajalugu, matemaatika, loodusõpetus, maateadus; “rahuldav” oli: joonistamine, tööõpetus, laulmine ja võimlemine. Puudunud on Ellinor aasta kestes 42 päeva, osa neist tuulerõugete, osa leetrite ja Hilda surma pärast. Hilda surma järele ei saanud Ellinor paar nädalat enam kooli, kuna kartsime ka tema pärast leetrite tagajärgi.

Keilas, 12. juunil 1930

Suviste pühad olid 8-10 juunini. Oli enam-vähem ilus ilm. Tööd oli mul palju teisel pühal: kõigepealt jumalateenistus, siis üks laps kirikus matta, 2 paari koos laulatada, kell 2 jälle üks laulatus, siis tulin koju ja sõin lõunat, kell ½ 4 matsin Korvi surnuaial ühe lapse; kell 5 laulatasin kirikus kaks paari korraga; kell 6 õhtul oli jällegi laulatus kirikus. Nõnda sain lõplikult tööst vabaks kell 7 õhtul, millal koju jõudsin. Ametitalituste pärast tuli jala käia umbes 8 versta: kahekordne Keila kiriku vahe ja korvi surnuaiale.

Meil oli pühade ajal ka külalisi: peale Hilda venna Eduardi ja selle tütre Galja, kes juba pühade laupäeval tulid, tuli siia esimese püha õhtupoolikul see teine Eduard, minu onupoeg, kes korra juba siin käis; teise püha õhtupoolikul tuli ka proua Niina ühes tütre Niinaga. Külalised sõitsid eila hommikul jällegi ära. Mõlemad Eduardid õngitsesid kirgliselt kalu, istudes terved päevad jõe ääres. Nad saidki hulk väikseid viidikaid, mõne särje, ühe ahvena ja ühe kiisa. Nõnda võidi meil kolmandal pühal koguni kalasuppi süüa. Ma ise olin ka nendega jõe ääres: käisin seal juba esimesel pühal, ka teisel pühal, kui õhtul vabaks sain; kolmandal pühal olin nende seltsis hommikusöögist peale kui kella 6ni õhtul - õngitsesime ja vedasime võrku, meil oli ka üks lootsik laenatud. Kui kolmanda püha õhtul kell 6 koju jõudsime, tuli mul otsekohe kaks paari registreerida. Lõunat sai süüa alles kell 7 õhtul - olin suure rutuga paarid registreerinud, kirjutades sealjuures ainult hädavajalikku. Pärast ”lõunat” läksid mõlemad Eduardid jällegi kalale, kuna mina naistel aitasin lilli korjata Ellinori ja väikese Niinaga tee ääres, kus leidsime paar valminud metsmaasikat. Eila sai Viktor meie peenratelt ka paar aiamaasikat; lapsed olid neid juba esimeselgi pühal leidnud.

Pühad tundusid meie võõrastele nähtavasti headena, minu perekonnale vist ka, kuigi Hilda ikka veel külje sees valusid tunneb. Minul on aga alati just nagu paljugi puudus. Kui väike Hilda meele tuleb, siis lähevad mu mõtted kõik segamini: tunnen, nagu oleks mulle tema surmaga suurt ülekohut tehtud, ja kaob elutahe hingest.

Eila alustasin suvist eraleeri. Nimekirja järele on juba 61 leerilast, võib olla tuleb neid mõni veel juure. Pean tänavu kõigest 2 ½ nädalit, et suvel võimalik oleks rohkem ja varem puhata. Elu on nii ära väsitanud. Vast on võimalik kuidagi uusi muljeid saada ja mõnda uut loovat tööd tegema hakata. Ellinor sõitis eila hommikul ühes Hilda venna perekonnaga Nõmme Kivimäele, kus see perekond suvitab. Täna peetakse seal väikese Niina kuueaastast sünnipäeva. Hilda ja Viktor sõitsid täna hommikul ka sinna; õhtul lubasid nad tagasi jõuda.

On ilus päikesepaisteline ja soe ilm, üksnes tuul tundub natuke vali olevat. Oleks mu hinge sees ka vähegi päikesepaistet! On vaid mälestusi, häid mälestusi, kuid mälestused teevad mu kurvaks. Lühikest aega kestab hea; õigemini - õnnelikud ajad tunduvad väga lühikese kestvusega olevat, siis on nad mööda, tagasi ei tule ükski hea silmapilk. Aastad on kiiresti kadunud, halastamatult tekitab aeg ainult mälestusi, ja needki kahvatavad. Igatsen jäädavust - jäädavat õnne. Kas on teda aga? Kes vastab selgelt ja usutavalt elusaladuste küsimustele?!

Keilas, 14. juunil 1930

Hildal oli Kivimäe sõiduga väike vahejuhtumine, mis teda natuke ärevaks tegi. Ta oli ühes laste ja oma saatjatega läbi väsitava liiva Pääsküla jaama poole sammumas, et Paldiski mootoriga koju sõita. Jaama jõudes näeb ta aga korraga, et üks aururong jaama sõidab. Hilda arvas, et see ongi rong, millega ta sõitma pidi ja et enam ühtki teist rongi Keila poole see päev ei lähe, jättis lapsed oma venna hoolele, et vend nad vagunisse aitaks, ja jooksis ruttu piletit ostma. Siis ruttas ta rongi peale, mis otsekohe minema sõitis. Eduard oli küll lapsed esmalt rongi pealt tõstnud, siis aga nad jälle maha võtnud. Hilda ruttas ühest uksest vagunisse ja siis lapsi vastu võtma - ei olegi neid! Vaatab aknast või uksest välja, näeb, et lapsed jaamaesisel! Alles Sauel sai Hilda konduktorilt teada, et mootorrong alles tulemta ja lapsed sellega järele sõidavad. Eduard oli Sauele telefoneerinud ja seda Hildale ütelda palunud. Eduard oli Ellinori ja Viktori annud mootorrongi konduktori hoolele, ja nõnda jõudsid lapsed pool tundi Hildast hiljem Keila. Nõnda sõidetakse aga sagedasti, kui ei vaadata sõiduplaani, kellaaega ega tunta ronge. Mõnikord võivad niisugusel sõitmisel ka halvad tagajärjed olla.

Viktoril oli eila temperatuur +38,2. Poiss oli terve päeva voodis. Kivimäe sõit tegi haigeks. Täna on Viktor terve, üksnes köha on tal.

Ellinor käis eila Hedvig Hermanniga suplemas kaks korda. Oli ju vilus +20°R. Mina püüdsin vähki, Hedvig püüdis ka mõned; kokku saime 18 vähja; ka 4 lutsu sain. Õhtuks olid siis vähjad ja oli ka kalapraad. Vesi jões oli soe, päike kõrvetas kangesti. Et mul trikoo seljas oli, siis päike mu selga ära kõrvetada ei saanud. Armastan lapsest saadik vees sulistada ja kalu ja vähki püüda. Olin eila paar tundi jões. Täna läks ilm jahedamaks. On kõigest +12° ja tibab natuke vihma. Homme pean Rannamõisas olema.

Õhtupoolikul läks ilm ilusaks, ka soojemaks (kuni +14°R). Oli väga ilus õhtu. Põudne aeg on. Kastsime aiataimi. Lavas on meil juba üsna suured kurgid, kuna peenratel alles kurgitaimed tõusevad.

Ellinoril oli täna hea meel, sest Medea Taube tuli jälle suveks meile.

Keilas, 17. juunil 1930

On ilusad päikesepaistesed ilmad. Ei ole küll mitte liig soe, vaid ennem paras ja hea. Praegu, kella 8 paiku hommikul on vilus +13°R. Ööpik laulis hommikul aias, ei olnud teda tükk aega enam kuulnud. Hilda sõitis Tallinna - tal ei ole ikka veel kindlat teenijat, sestsaadik, kui uus Paula ära läks, on siin päivilised olnud. Ma ise sõidan lõuna ajal ka Tallinna, sest seal algab täna kirikupäev. Vihma oleks tarvis, sest maa on väga kuiv. Kuna ilmad viimasel ajal mitte just väga kuumad ei ole olnud, siis kasvab kõik alles üsna hästi.

Keilas, 21. juunil 1930

Kirikupäeval käisin 17. ja 18. juunil. Huvi ta mulle enam ei paku, sest mis seal harutatakse, on enam-vähem tuntud ja igavavõitu, ka ei täideta tehtud otsusi peaaegu iialgi, vaid igaüks katsub elada oma ette, nagu tal kodus kõige kasulikum on. Et ka teisi peale minu küllalt on, kellel suurt huvi ei paku, näitab see asi, et viimasel ajal väga raske oli kirikupäeva kvoorumi kätte saada. Käesoleval kirikupäeval oli ometi võimalik kvoorumi vähendada: kui üks viiendik koos on ja seadusepäraselt kutsutud, on kirikupäev otsustusvõimeline. 19. juunil ma kirikupäevale enam ei läinudki. Ajalehtedest loen, et mind olevat keskkassa revisjoni komisjoni liikmeks valitud; kui võimalik keeldun seda tagaselja valimist vastu võtmast.

Eila olin Tallinnas pedagoogiumi nõukogu koosolekul. Muu seas oli seal provisoorne tööjaotus tulevaks õppeaastaks harutusel. Mul tuleks jällegi 10 tundi nädalis nagu lõppenud õppeaastalgi: usuõpetus harjutuskooli ühendatud II ja III klassis 2 tundi, IV klassis 2t.,V kl. 1 tund, VI klassis 1 tund, kõlblusõpetus IV-VI klassini a 1 tund ja usuõpetuse metoodika pedagoogiumi õpilastele 1 tund nädalis, seega on mul 9 tundi algkoolis ja 1 tund päris pedagoogiumis. 10 tundi on pool normi ja õigustab perekonnaabiraha saamist ja arstiabi, ka arvestatakse niisugusel korral õppeaasta palgaastme tõusmisel jne.

Ilmad on väga ilusad päikesepaistelised, kuumad, kuid põud kipub liiga tegema. Aias tuleb ühtepuhku kasta.

Keilas, 23. juunil 1930

Eila oli pööripäev. Oli hästi soe päev. Jumalateenistuse ajal müristas, kui kantslis olin, müristas õige kõvasti. Ka sadas peale pikema põua ükskord ometi sooja vihma, kuigi vähevõitu, nõnda, et ta ainult tolmu tublisti kinni lõi, kuid asi seegi. Laupäeval tulid jällegi mõlemad Eduardid meile. Öösel vastu pühapäeva olid nad põhjaõngedega kalu püüdmas Keila jõe ääres ja jõe peal. Ilusa ilmaga on öösel hea olla jõel. Alles pühapäeva hommikul kella 10 paiku tulid Eduardid koju ja tõid 3 väikest angerjat kaasa. Olid kõik angerjate pärast rõõmsad. Pühapäeva, s.o. eila õhtul tulid nad juba üsna ilusa angerjaga koju. Ööseks läksid nad jälle jõele ja mina nendega kaasa. Nüüd saime juba õige suure angerja, ka ühe lutsu ja mõne vähema kala. Ööd on valged ja ilusad, üksnes jahedavõitu tundus see öö. Olime kuni kella ½ 3 ni hommikul kodust ära. Täna marineeris Hilda need 5 angerjat ära. Minu onupoeg oli täna hommikupoolikul Tallinnas ametis ja sõitis õhtupoolikul jälle siia. Praegu on mõlemad Eduardid jälle jõel. Ma käisin lõuna paiku Hilda venna ja Viktoriga jõel: tahtsin ennast pesta ja püüdsin pesemise juures 12 ilusat vähja. Viktor oli Eduardiga enam jagu aega lootsikus. Eduard vaatas põhjaõngi järele ja sai mõne kiisa ja latiku moodi kalakese.

Keilas, 27. juunil 1930

Jaanipäeva lõuna ajal sõitsid Eduardid ära Tallinna. Jaaniööl said nad ainult ühe angerja. Seega püüdsid nad kokku 6 angerjat. Hildal on praegu raske, sest pärast Paula Lõokest on meil 2 teenijat olnud, kes paaripäevase siinoleku järel töö raskeks arvasid ja ära läksid. See on praeguse aja viis: tahetakse küll palka, aga ei armastata tööd. Majateenijad saavad praegu keskmiselt 20 krooni kuus palka, s.o. igatahes rohkem kui enne ilmasõda, kuid tööd niipalju ei taheta teha, kui enne sõda.

Muidu möödus Jaanipäev vaikselt. Pidasin Keilas surnuajapüha. Rahvast oli surnuaias rohkesti, laululehti läks ära üle 1500. Lõunaks tulid meile endine Oudova köster Sori ühes abikaasa ja tütre Almaga (viimane on Tallinnas koolipreili); nad olid ka surnuaia jumalateenistusel ja käisid ka kiriku juures väikese Hilda haual. Mina sõitsin kohe pärast lõunat Vääna Türisalusse, Lauri talusse last ristima, kust ma alles kella ½ 10 paiku õhtul koju jõudsin. Oli ilus päikesepaiste, üksnes teede tolm tahtis liiga teha. Väänas oli varrudel vähe inimesi ja needki väga mõistlikud. Mulle anti ristimise eest 10 krooni, millest 9 kr. 50 senti mulle enesele jääb, 50 senti aga kassale läheb. Sõin Väänas ka õhtust: heeringat, vasikapraadi ja kompotti; koduõlu oli seal hea; joodi ka veini ja natuke kartuliviina.

Keila jões oli üks Tallinnast välja sõitnud naine Jaanipäeval uppumas olnud. Talle läks tema mees, hea ujuja, appi ja uppus ise, kuna naine peasteti. Surnu oli paar päeva kiriku juures kabelis, köster pani selle eila puusärki, mis Tallinna viidi. Nõnda on inimese elu: rõõmsalt sõidetakse hommikul linnast välja, et vabas looduses head ilma maitsta, kuid õhtul ei ole enam ühtki võimalust koju minemiseks. Inimene ei tea, millal ja kus surm teda ootab.

Üleeila õhtupoolikul müristas ja sadas natuke vihma, kuid see vihm ei niisutanud maapinda kuigi sügavalt. Täna lõpetasin suvise leeri, milles oli kokku 64 õpilast. Nüüd saab ehk natukesehaaval ka puhata. Siiamaani on olnud väga ilus suvi, aga leinaja isa ei saa sellest enam täit rõõmu tunda.