1930. aasta märts

Keilas, 3. märtsil 1930

Risti kihelkonnas, Vihterpalus on Eesti Sisemisjoni Seltsi tütarlaste kasvatusasutis, kus varjupaiga leiavad tütarlapsed, kes muidu oleksid hukkamineku hädaohus. Selle asutise hooldaja on endine Risti, hiljem Nissi, nüüd Peeteli koguduse õpetaja R. Bidder. Paar korda on Bidder sellest asutisest ka Keila kirikus kõnelenud ja ma olen mõnikord asutise heaks jumalateenistusel korjanud. Keila Valingu Kiisal on endise Keila palvemaja, nüüd juba surnud vanema venna Juhan Timmi tütar, ja tee hakkas Vihterpalu jaoks oma ümbrust soojaks kütma. Juba jõuludeks saatsid Valingu naised Vihterpalu tütarlastele kingitusi umbes 30 krooni eest. Nüüd olid naised, nooremad muidugi, hulk käsitööd teinud, asju ja toiduaineid kokku korjanud ja korraldasid eile Valingu Kiisal lotterii. Lotteriil oli 200 loosi, igal loos a´ 35 senti ja võitis. Asjad olid kõik kingitud. Saadud rahaga tahavad nad Vihterpalu kasvandikkudele kleidid muretseda. Sammusin siis mina eila kella 5 paiku kodust välja, versta 3 saab Kiisale. Lumetee oli otsas, minu vanker ei ole veel valmis, nõnda pidin jala käima. Et tee porine oli, siis kulus ligi tund aega käimise peale. Kiisal oli kõik ilusasti korraldatud. Seal on talu uus elamu, millel 4-5 tuba. Olid seal uksed Eesti värvidega ehitud, ilusasti puhvet korraldatud laudadega, mille taga inimesed võisid istuda peaaegu omaette nurkades. Alustati palvetunniga, mille mina pidasin. Siis kõneles Kiisa perenaine ise, tema järel üks naistegelane. Vahepeal laulsid naised, kes tahavad koonduda naisseltsi. Pärast algas lotterii looside ostmine ja söömine, joomine puhvetis. Joogiks oli tehtud õige hea mõdu. Rahvast oli hea hulk. Näis valitsevat täiesti terve kristlik, rahvuslik põhitoon. Olin seal kella 6-9ni õhtul ja tulin siis läbi pimeduse ja pori jällegi jala kodupoole. Tundus õhk õige kevadisena. Täna oli ütlemata ilus, soe, päikesepaisteline ilm. Lund on veel paiguti näha õige vähe. Nägin täna veel ka 2 rege üle heinamaa sõitmas. Kivitee on paljas ja üsna kuiv juba. Keila jõelt veetakse õhukest jääd, kuna reega enam vedada ei saa, siis veetakse autoga. Käisin Hildaga täna alevis - Harju maavolikogu ja Keila valla volikogu valimas - andsime hääled põllumeestele, Keskküla Alterile ja meie oma rentnik Reinballile.

Viktor jääb vist haigeks, õigemini ongi haige, sest temperatuur on tal juba üle 38. Teised lapsed sõid täna esimest korda jälle meiega koos. Meie sööme nüüd saalis, sest kütte kokkuhoidmise pärast eraldasime söögitoa ja veel ühe toa söögitoa taga, jättes need hoopis kütmata. Täna öösel tuleb nüüd Hilda Viktoriga minu voodi ja mina lähen lastetuppa, kus Hilda tütrete haigeoleku ajal magas. Muidu oleme nõnda maganud, et tütred magasid omas toas, mina Hildaga ühes toas, kuna Viktor magas vahetevahel meie toas, vahel ka oma õe juures. Leetrihaiguse ajal sai Viktor teistest lastest eemal hoitud ja magas minu ligiduses. Saab näha, kas tulevad talle leetrid või külmetas ta enese laupäeva õhtul, kus meie kahekesi vannis käisime. Iga lapse haigus toob meile alati muresid, sest iga haigus võib ju ka õige halvasti lõppeda. Mulle ja Hildale on aga meie lapsed kõik ühteviisi armsad ja meie tahaksime neid hoida, tahaksime seda , et nad käesolevas ilmas võiksid elada enamvähem õnnelikult, kuni ükskord vanadus võidab. Haigus toob aga alati muresid, sest veel ei ole ju arstiteadus nii kaugel, et ta igakord iga haigust suudaks parandada või vähemalt surma eest kaitsta. Jumal hoidku ja kaitsku meie lapsi!

Keilas, 6. märtsil 1930

Viktor on ikka veel haige. Tal ei ole küll suuremat palavikku, kuid ometi on ta voodis. Leetrimärke tal veel ei ole. Päeval on poiss ka üsna rõõmus ja elav. Nüüd lasti ka teised lapsed tema juure, sest need on juba nii terved, et täna neid võidi vannitama hakata. Peaks lapsed peagi terveks saama, sest Hildal on nõnda palju vaeva olnud, kuna lapsed mitte ühe korraga haigeks ei jäänud, Hilda neid aga öösel valvama peab.

Talv tuli tagasi. Kolmapäeva hommikust saadik on jällegi kerge lumekord maas, kuigi saaniteed tagasi ei ole tulnud. Vahtratest saab ikka veel mahla.

Keilas, 9. märtsil 1930

Viktor on leetrites, eila oli tal kõige raskem päev. Temperatuur ei jõudnud küll 39-nigi, aga poiss oli õige väsinud, nõnda, et ta koguni nuttis. Nägu, ihu, käed-kõik olid leetrite puna täis. Täna on juba parem, kuigi Viktor jõuetu on. Vahetevahel ta siiski mängib juba nukkudega. Sagedasti loevad teised lapsed talle juttu, iseäranis Ellinor. Väike Hilda jälle talitab poissi: annab talle öösetel juua, kui Hilda ise ei juhtu poisi häält kuulma. Haiguse ajal antakse lastele sidrunitest valmistatud limonaadi, sidrunisi on nõnda juba umbes 30 ära tarvitatud, on ju nad ka odavad - suured sidrunid 5 senti tükk. Hilda ja Ellinor käivad juba natuke ka väljas, kooli neid siiski ei ole veel võinud lasta, sest nad köhivad alles leetrite tagajärjel.

Lumekord, mis hiljuti tuli, on jälle kadunud. Lund endisest ajast on veel natuke aias, kraavikallaste varjus, kraavides jne. Põllud ja heinamaad on, niikaugel kui silm ulatab nägema, päris paljad. Keila jõel on jää enamasti veel alles.

Keilas, 10. märtsil 1930

Eila õhtul kell 7 olin Keilas piimatalituse meieri Antoni last ristimas. Olin kutsutud sinna ühes Hildaga, aga Hilda pidi kodus Viktori hoidma ja ei saanud minna. Olin seal ka pidulauas kuni peaaegu kella 11ni. Oli seal enamasti Keila seltskond. Tallinna-Keila suurärimees Tuberg oma abikaasa, kasutütre ja väimehe Kuljusega (viimane on muu seas ka Kaitseliidu ülem Keilas), Tarvitajate ühisuse ärijuht Habel abikaasaga, ühistegelane A. Alter abikaasaga, minu endine rentnik J. Kelement (piimatalituse tegelane) ühes abikaasaga, piimatalituse tegelane Baumann (Keila kuulus näitleja) ühes abikaasaga, ühispanga tegelane Meier abikaasaga, Keila põllutöökooli juhataja Leedu ühes abikaasaga, siis oli veel mõni Keilast, mõni Haapsalu poolt jne. Söödi ja joodi mõistlikult. Olid kõik mõistlikud inimesed.

Kui enne keskööd koju jõudsin, oli Viktoril kõrvavalu. Hilda pani padja kõrva peale ja hommikuks oli kõrvavalu kadunud. Viktori temperatuur oli täna hommikul 37,2. Poiss on ikka veel jõuetu. Kui öösel Keilast koju tulin, oli maa lumest hall ja sadas lund veel juurdegi, kuid täna hommikul sadas vihma, nõnda et meie haned paraadukse juures suplesid.

Keilas, 13. märtsil 1930

Viktorile lubati täna juba voodist üles tõusta. Seega on leetrihaigus meie kodust lahkunud. Eila oli Palvepäev. Et mul peale jumalateenistuse, millest õige suur hulk rahvast osa võttis, ja matuste muud teha ei olnud, siis käisin tütrega õhtupoolikul Kumna pargis jalutamas. Tõime sealt paju - ja lepaoksi urvadega. Lepad õitsevad juba. Eila ja täna puhuvad küll jälle põhjatuuled ja maa on kergelt külmetanud. Täna on kell 11 homm. -2 ½°R. Lastehaiguse algusest saadik on ligi kuu aega möödunud. Aeg on kiiresti kadunud. Ometi nägi Hilda väga palju vaeva, sest ta valvas ööd-päevad laste juures, et nad alati kaetud oleksid olnud, tarbekorral juua saanud jne. Ainult paar päeva aitas teda ka vanamamma, kes väikese Hilda ja Ellinori haiguse ajal Nõmmelt meile sõitis.

Keilas, 15. märtsil 1930

Eila peeti Keila kirikunõukogu koosolekut. Minu mõjul valiti kirikunõukogu esimeheks F. Markus Sauelt. Ma leian, et Markus oleks ainus kohane isik, kes likvideeriks selle, mis Elling omas liig suures heasüdamlikkuses hooletusse jättis. Need asjad on piiskopi võlad. Kui piiskop Kukk Keila kogudusest lahkus, jäi tal hulk regulatiivvõlga saada. Oli koguni niisuguseid maapidajaid, kes üldse ei olnud Kukkele maksnud. Kui Kukk piiskopiks sai, hakkas ta oma saamata jäänud regulatiivmakse Keila koguduse nõukogu käest nõudma. Nõukogu pidi nimelt asjale käigu andma, s.o. võlanõudmised politseile esitama, ja politsei pidi need võlglaste käest sisse nõudma. Nõnda nõuti igatahes hulk võlgu sisse. Aga muist jäi nõudmata, sest korraga tehti uus seadus, mille põhjal politseil ilma kohtuta ära keeldi regulatiivvõlgade nõudmine. Sissenõutud summade kohta oli meil kirikunõukogu otsus, et laekahoidja võtab nad politsei käest vastu ja paneb need summad Tallinna Krediit-Panka hoiule, kuni ükskord terve asi likvideeritud oleks olnud ja piiskop siis lõppeks oma võlad kätte oleks saanud. Saadavaid protsente oleks kasutatud igasugu asjaajamisest tekkinud kulude katteks. Laekahoidja oli seekord minu endine rentnik August Peks, kelle valdamisel olid suured Piepenbergi varandused: Tutterma ja Porga talud, 2-3 maja Keila alevis. Keegi ei saa sellest aga õigetaru, mispärast Peks korraga oli kaelani võlgade sees. Peks sai enese kätte umbes 800 000 marka (täpset summat ei tea siiamaani keegi!) ja kasutas seda raha oma isiklikuks otstarbeks, igatahes panka ta raha ei pannud, nagu küll otsustatud oli. Et Peksi vastu korralikkuse mõttes üldse mitmed kahtlused tekkisid, siis ei valitudki teda enam kirikunõukogu liikmeks, ja tema asemel sai Keila koguduse laekahoidjaks Keila vallavanem, Klooga Kulbi koha pidaja ja poodnik, praegu ka kirikumõisa rentnik Juhan Reinball. Peks jäi varsti pärast laekahoidja ametist vabanemist soojatõppe - siis vabandas ennast, et haiguse pärast kogudusekassat ja piiskopirahasid üle anda ei saa. Peks sai terveks, aga rahasid siiski üle ei annud. Mitmekordse nõudmise peale saadi ometi sügisepoole niikaugele, et koguduse kassa üle anti uuele laekahoidjale. Ligi aasta kulus veel enne, kui Peks andis üle enama jao piiskopirahasid. Enne oli aga palju vaeva nähtud, kui peks nõnda kaugele suudeti viia! Üleandmisel olevat ta „suuremeelselt“ maksnud ka mõnesugust minimaalset protsendi raha. Meie mehed, Elling, Reinball ja Köster, ei julgenud Peksile meelegi tuletada, et raha pidi ju pangas olema ligi 2 aasta kestes ja oleks siis igatahes kaunis ilusa summa protsente kannud! Kui palju aga täpselt veel piiskopirahasid praegu Peksi käes on, ei tea keegi ütelda, sest vastavaid dokumente Peks mitmekordse nõudmise peale vaatamata ära annud ei ole. Igatahes on aga vähemalt mõnikümmend tuhat veel saada. Elling oli liig heasüdamlik inimene ja ei nõudnud kategooriliselt Peksi käest kõige ülendmist. Pealegi usaldati ikka nende suurte varanduste pärast Peksi, mis tal käes olid. Nüüd on aga asi juba niikaugel, et Peksi liikuv varandus on pangavõlgade katteks oksjonil müüdud, liikumata varandus on obligatsioonidega ülemäära koormatud ja tuleb ka müügile jaokaupa. Peks on ise annud valetõotusi ja nõnda teisi usaldajaid sisse vedanud. Kas nüüd puuduolevat piiskopi raha veel võimalik üldse on Peksi käest kätte saada, on väga küsitav asi. Aga see asi peab selgitatud saama, sest piiskop peab lähemal ajal oma raha kõik kätte saama (meie mehed on talle seni 333 000 senti ära maksnud, ka sai piiskop riigi käest endiste mõisate võla, vist umbes 1 miljon senti juba mõne aasta eest kätte). Markust pean praegu kõige kohasemaks isikuks, kes Peksi võlaasja selgitaks ja sissenõudmata piiskopivõlad kohtu kaudu sisse nõuaks. Markus on poolsakslane - ema olevat sakslane olnud - räägib hästi Saksa keelt. Tal on Sauel praegu talukoht. Markus näib mõnesuguse hariduse saanud olevat, igatahes oskab ta asju. Ennemalt on ta mõisavalitseja või midagi sellesarnast olnud. Markus oskab olla kaval ja on ka julge ja mulle on ta paistnud alati korraliku inimesena. Loodan, et ta meie sassiläinud asjad suudab lahti harutada.                                      

                                                                                    ***

Eila õhtul olin Valingu Võibal, kus mälestati Keila seltskonna tegelase Juhan Vinteri surma, mis oli aasta eest. Mind toodi ja viidi vankriga. Juba öösel kella 11 ajal, kui koju jõudsin, oli õhuke lumekord maas. Täna oli juba saanitee! Lumi katab maad igalpool.

Lapsed on terved, aga Hilda on jälle voodis. Üldse olen mures sagedasti Hilda pärast, sest tal on õige tihti  närviline peavalu ja ta saab väga kergesti ärritatud iga tühisegi asja pärast, mis mitte ei ole nõnda, kui tema just tahaks. Jumal ise hoidku ja kaitsku Hildat, et ta peagi täiesti terve oleks! Olen mõnikord päris meeleheitel, sest kuigi ma välispidi olen kõigi nähes rahulik ja tuim, siis ometi tunnen, et mu enesegi närvid on otsas viimase võimaluseni: tunnen lõpmata hingelist valu, valu sõna tõsises mõttes, kui näen oma perekonnaliikmeid millegi pärast kannatavat. Panen tähele, et hallide juuste hulk minu peas kasvab. See tuleb vististi sellest, et iga vähem asi ka mind hirmsasti vaevab. Tahaksin näha enese ümber üksnes sädelevat, naeratavat elu, kuid seda ei ole ju maa peal üldse võimalik kätte saada. Üldiselt pean tunnistama, et elu minu vastu on küll võrdlemisi hea olnud: Hilda ja lapsed on mulle head olnud ja ka muidu mu elu siiamaani olnud ilma suuremate vapustusteta, aga närvid valutavad ometi. Andku Jumal, et suudaksin omaenese tahtmist täielikumalt kaotada, et elaks rohkem Jumala tahtmine minu südames. Siis suudaksin ehk enesest kiirgada lasta sädelevat elu oma ümbruskonna, eeskätt Hilda ja laste peale, ja nõnda tähele panemata jätta kõik, mis elus muidu tunduks vastumeelselt. On tunne, nagu aga oleksin nüüd süüdlane selleski, et Hildal on närvilised peavalud. Ma ei ole küll kellegile elus halba tahtnud teha, aga mõnigi kord on küll sedagi juhtunud, et koguni head teha tahtes olen halba teinud. Nähes aga mõne oma teo halba tagajärge vaevlen ma hingeliselt lõpmata palju. Aga pealt näha olen rahulik, nõnda et mind nii mõnigi inimene peab vististi tuimaks inimeseks, kes oma hingelist tasakaalu iialgi ei kaota. Hilda ütleb mõnikord närvilikul silmapilgul, ma ei armastavat teda, sest ma ei väljendavat oma armastust. Ja ometi kisub minu hing tema poole sagedasti määratu selgusetu hingeline valu, mis just nagu kuuldavalt kisendab: „ Tule ja toeta mind!“ Seda valu ei suuda aimata sagedasti Hildagi, kes muidu sagedasti nii mõnegi hingelise noodi kinni püüab; - muidu ruttaks ta alati minu niisugusel korral laiali sirutatud käte vahele ja toetaks minu valutavat, kuid just sealjuures sügavasti armastavat hinge. See aga, kus valutav hing otsib teise hinge toetust ja sealjuures tahab kõik, mis tal on, heameelega anda sellele toetavale hingele, on küll armastus. Seda ma tunnen aga Hilda vastu väga selgesti, kuid ei oska seda sügavat tunnet sagedasti mitte vääriliselt kirjeldada ega väljendada. Tõesti, ma ei ole ilma kirjanduse paremates teostes mitte seda leidnud, mis ma omas hinges olen tunnud; ei oska aga ka ise seda teistele näidata. Mis see hingeline valu on, mis sagedasti minu hinges ärkab, ei tea ma. Hilda peab seda mõnigi kord enesearmastuseks ja jonnakuseks, kuid see ei ole ta mitte, sest ma olen ennast väga sagedasti mõnestki asjast lahti ütelnud, mõndagi asja enesele keelanud, mida mõni teine tingimata oleks maitsnud. Ka olen sagedasti võrratut valu tunnud eneses, kui ma just oma tahtmise olen läbi surunud, teistele peale surunud. Vanaaegne ütelus on aga: „Inimene, tunne iseennast!“ Pean kinnitama, et sagedasti ennast ei tunne ja ise nõnda enesele mõndagi valu tekitan.

Keilas, 17. märtsil 1930

Täna hommikul telefoneeriti mulle Tallinnast, et Rannamõisa köster Karl Dunkel, kes paari päeva eest viidi Tallinna Keskhaigemajja, seal kõhunäärme põletikku ära surnud. Mind paluti pühapäeval minna teda matma. Keilale on see suur kaotus: Dunkel oli usuinimene ja avaldas enam, kui paarikümne aasta kestes Rannamõisa ümbruse peale head mõju. Keilal oli kerge Ranna köstriametit ülevel pidada, sest Dunkel sai oma peapalga ranna kooli juhatajana, köstriameti eest sai ta aga Keila koguduse käest kõrvalpalga, seni 400 krooni aastas, missugune palk tänavu tõsteti 440 krooni peale. Peale Dunkeli oli Rannas veel orelimängija ametis, kes 120 krooni aastas saab. Kui need kaks palka 440 +120 kr. kokku arvata, siis vaevalt küll saaks köstrit selle palgaga Ranna jaoks, kuna ju korter ja maa seal puudub. Kui Harku vald võtaks Ranna algkoolile kristliku meelega mehe, siis saaks ka Dunkeli järeltulija küsimus kergesti lahendatud, muidu jääks aga Keila kogudusel raske ülesanne lahendada, kes peaks Rannas jumalateenistusi ja mataks surnuid, kuna mina saan ju üksnes 6 korda aastas Rannas käia. Dunkeli perekonnal, mis oli harjunud hästi elama, on nüüd igatahes rasked päevad ees. Järele jäävad vana ema, noor abikaasa ja algkoolis käivad 3 tütart. Neist on kahju, sest vaevalt küll jättis Dunkel mõnda suuremat varandust järele. Minule jääb Dunkelist kõige parem mälestus, sest ta oli alati väga lahke minu ja mu perekonna vastu, kui meie Rannamõisa juhtusime.

                                                                                                                                ***

 Laupäeva õhtul käisid lapsed jälle vannis, Viktor käis minuga. On ikka mõnus asi see vannituba, kus nõnda hea ja soe on olla! Pühapäeval olid lapsed ilusal päikesepaistel lume sees. Kõik kolm kirjutasid lume peale. Oli päris ilus saanitee, mis aga jälle tahab kaduma hakata, sest päeval on päikesepaiste ja hästi soe, nõnda et lumi tee peal sulab.

                                                                                                                                ***

Dunkeli surmasõnume viisin lõuna paiku köster Reinvaldtile, ka telefoneerisin ma kirikunõukogu esimehele Saue vallamajja, kutsudes teda homseks matuste pärast nõu pidama. Homsed ajalehed Tallinnast jõudsid Keila ¾ 7 õhtul ja Keila rahvas luges juba Dunkeli surmakuulutust. Kohe telefoneeris mulle rätsep Ehrmann, arvates, et ma Dunkeli surmasõnumit veel ei olnud saanud, natukese aja pärast telefoneeris ka dr. Greenberg. Kõiki huvitab nähtavasti veel rohkem kui surm see küsimus, keda Dunkelile asemele panna. Ega muu nõu ei aita, kui tarvis Harku vallaga diplomaatiat teha, et nad võtaksid kristliku meelega kooliõpetaja Dunkeli asemele.

Keilas, 20. märtsil 1930

Teisipäeval tuli meile Madise õpetaja Etzold, kes meile ka ööseks jäi. Ta oli tulnud Keila laadale lehma ostma, aga ei olnud osta saanud, sest laadal oli olnud kõigest viis lehma. Etzold tahab kevadil Madise kirikumõisa põllud oma kätte võtta ja muretseb nüüd põllumajanduslikku inventaari, muist ostes, muist oma äia käest Hagerist saades. Etzold rääkis, kuidas ta Madisel mere-pilliroogu niitnud katuste ja loomade jaoks. Et Etzold kehalist tööd armastab ja oskab, siis saab ta Madise kirikumõisa peagi täiesti korda. Kuna ta ise nüüd maad harima hakkab, saab ta enesele Madisel vististi enam-vähem korraliku äraelamise võimaluse. Madisel andvat meri kaht head saaki: pilliroogu põhuks ja katuste tegemiseks ja adru põldude väetamiseks. Nõnda saab kehv põllupind looduse enese käest abi.  Kolmapäeva hommikul sõitsime koos Tallinna. Kui Keila jaama läksime, sadas lund ja meie rõõmustasime, et veel lumeteed saame, Etzold tahtis Hagerist lumeteega viljaseemet tuua, mina lootsin täna (neljapäeval) Maerus haige juures käia ja pühapäeval Rannamõisa sõita võivat. Vanasõna ütleb aga: „Ära hõiska enne õhtut!“ Kui õhtul Tallinnast koju jõudsin, oli lumi peaaegu tervelt sulanud. Täna käisin Maerus vankriga. Ilm oli pilves, aga ei sadanud. Hilda käis täna Tallinnas lava jaoks seemneid ostmas ja jõudis kella viiese rongiga Keila. Ma sõitsin talle vastu, sel ajal oli juba sula lume torm, kuna natuke aega enne seda vihma oli sadanud. Väga vastik ilm oli nõnda täna õhtupoolikul, terav lumi oli silmadele valus.

Üleeila oli Keilas jällegi purjus laat. Olevat mitmed kaklemisest verised olnud ja politsei olevat hulk inimesi vallamajja kinni viinud. Kojusõitvad laadalised kaklesid korra ka kirikumõisa kohal, Lutheri mälestussamba juures, tagudes üks teist rusikatega ja taga ajades, oli 4-5 meest nõnda kisklemas. Laadad on just nagu joomapühad, kus inimeste metsikud instinktid jälle vallale peasevad.

Keilas, 22. märtsil 1930

Eila oli kevadialgus. Öösel enne seda tegi talv nähtavasti veel viimast katset püsima jääda, sest algas niisugune torm, mis jällegi katuseid lõhkus. Torm oli nii kange, et vingus ja kohises meie maja ümber. Eila päeval sadas kange tuulega mõnikord vihma, mõnikord lund. Halva ilma pärast ei julgenud õhtul alevirahvaski kirikusse tulla, nõnda et paastujumalateenistuse pidasin umbes 10 inimesele! Veel täna oli tuul kange, kuid lõunast, oli ilus soe päikesepaiste, vilus oli + 5 ½°R. Lumi sulas suure hooga, nõnda et vähe teda veel leidub mõnes varjulises kohas. Käisin Viktoriga Kumna pargis jalutamas, oli meil õige hea olla. Põldude kohal lõõritasid õige mitmed lõokesed.

Keilas, 24. märtsil 1930

Eila matsin köster Dunkeli. Keilas oli küll armulauapüha välja kuulutatud, kuid selle tähtsa matuse puhul tegin siin köstripüha, kuna armulauale igatahes üksnes mõned inimesed oleksid tulnud, kui neid üldse oleks tulnud. Kirikunõukogu esimees Markus sõitis Sauelt rongiga Keila ja tuli meile, sõitsime minu hobusega Rannamõisa. Ilm oli väga halb, iseäranis teekonna lõpupoole. Sadas kange tuulega sulalund. Lumesadu oli päris tuisune. Kui Rannamõisa jõudsime, olime päris kanged niiskest jahedusest. Ranna koolimaja õues olid mind ootamas üks endine kirikunõukogu liige, vana Kaarel Annus, kes enne Sõrve külas elas, nüüd aga Nõmmel majaperemees on - tema viis minu koti talaari ja raamatutega kirikusse- ja temaga koos oli üks vanamees, kes Dunkeli poolt oli palutud minu hobust viimasel ajal iga kord lahti ja ette rakendama, kui Rannamõisas olin. Seega oli vastuvõtt just nagu siis, kui Dunkel alles elas. Enne kirikusse minekut läksin Markusega koolimajja, kus proua Dunkel meile sooja teed andis, siis läksime läbi metsa kirikusse, nagu ma juba mitukümmend korda olen käinud. Kirik oli puupüsti rahvast täis, kõik ei mahtunudki kirikusse, muist rahvast kuulas jutlust koguni akende juures väljas. Pidasin leinajumalateenistuse. Pärast jumalateenistust oli kohe Dunkeli matus. Dunkeli puusärk oli juba mitu päeva kirikus olnud ja oli ka jumalateenistuse ajal seal, auvahid kahelpool, lilled ka. Kirik oli kõik aeg küünlatega valgustatud, küünlaid oli õige palju üle terve kiriku igasse võimalikku nurka paigutatud. Kirikus pidasin matuse ajal matusekõne kirjasõna üle: „ Ole ustav surmani, siis tahan mina sulle elukrooni anda“. Laulis kirikus koguduselaulu kõrval ka laste- ja segakoor 3 laulu. Pärast minu vaimulikku talitust tulid järelhüüded koolilaste, Keila kirikunõukogu, Harju koolivalitsuse, Harku vallavalitsuse, Harku haridusseltsi, Harku õpetajateühingu, Ranna kiriku ümberasuvate külade j.n.e. poolt, kes kõik pärjad olid kaasa toonud. Keila pärg oli kirikunõukogu õpetaja ja köstri nimel. Kui järelehüüded peetud olid, läks matuserong kirikust välja: eesotsas suur hulk pärgade kandjaid, siis mina, puusärk, Dunkeli omaksed ja rahvas. Ilm oli vahepeal juba üsna ilusaks läinud. Haua juures tehti puusärk lahti ja rahvas käis veel surnut vaatamas. Siis pandi puusärgi kaas jällegi peale ja puusärk lasti hauda. Ma pidasin siis vormiliku matusetalituse, jällegi laulis ka koor, kuna üldist laulu nii hästi kirikus kui ka haual pasunakoor saatis. Haud täideti mullaga ja algas pärgade panek, kusjuures veel paar sõna öeldi Dunkeli elutööd mälestades ja ka lauldi. Umbes kella 4 paiku mindi Dunkeli haua juurest laiali. Vahepeal olin ma kirikus veel 2 surnut matnud. Kella 5 paiku oli Ranna koolimajas proua Dunkeli korraldatud lõuna, millest enam vähem kitsam tutvus-, sõprus- ja sugulusringkond osa võttis. Minu imestuseks oli laual ka vabariigi viin, mida aga mõned nähtavasti hea meelega jõid. Lõunalaual olid esmalt külmad toidud: heeringas hapukoorega, soolatud kilu munaga, keedetud suured kalad, sült jne, siis anti veel klimbisuppi, seapraadi kapsaste ja kartulitega ja teed. Aeti vaikselt, kuid üsna hoolega juttu enam-vähem igapäevastest asjadest. Nutmas kuuldi ja nähti üksnes Dunkeli vana, 79. aastast ema, kes vast poja kaotust kõige rohkem tunneb, kuna lesk ja 3 tütart saavad pensioni, mille suurus olevat 75% isa palgast.

Kell ½ 8 õhtul olin ma juba kodus.

                                                                                                                                      ***

Täna on jällegi päikesepaiste. Tuul on küll kange, kuid ilm on võrdlemisi soe +5°R. Päikesepaistel on päris hea olla. Hakkab kaduma viimane lumi. Tiigi jää on juba üsna abras. Lõokesed, kes eile vaikisid, laulsid täna hoolega.

Keilas, 27. märtsil 1930

Eila möödus 15 aastat meie laulatusest. Mul on praegu käes veel üks laulatuskutse, trükitud, käib järgmiselt:

„ Meie tütre Adele Hilda laulatusest stud.theol. Ado Köögardaliga reedel, 13. Märtsil s.a. kell 5p.l., Filosofi uul. No. 20 palume Teid lahkesti osavõtma tulla.

Anna ja Jaak Kuusik.

Tartus, veebruar 1915“.

Mäletan, et laulatus mõned minutid viibis sellepärast, et oodati minu vanemaid. Minu tädipoeg Hans Jürman pidi mu vanemad Kuusikute korterisse laulatuse määratud ajaks kohale tooma, aga tädipoeg oli neile Tartu linna hakanud näitama, sest minu mamma oli vist esimest korda Tartus; nõnda viibisid nad tulekuga. Laulatustalituse pidas Tartu Pauluse koguduse õpetaja Arnold Habicht 1 Kor 13, 1 üle , missuguse salmi ma ise olin laulatuse laululehele paigutanud. Laulatuselauludeks võtsin „Su järje ette tuleme“ 3 salmi ja „Õnnista ja hoia“ 3 salmi. Need laulud meeldisid mulle seekord kõige rohkem. Laulatus oli Kuusikute korteri saalis. Oli valmistatud loorberipuudest midagi altari taolist, ees oli koguni üks pink või laud seatud põlvitamise jaoks. Habichti laulatuskõne oli ilus, kuid mulle jättis ta pealiskaudse mulje, s.o. ei tunginud just iseäranis hinge. Laulatustõotuse andsin ma südamlikult, ja ma tahan seda ka alati pidada, olen ka pidanud, nii palju kui ma olen osanud. Mäletan, Hilda vend Paul pahandas pärast kergelt Hildaga, see olevat vaikse palve ajal liiga sügavale kummardunud, mis ei olevat temale head muljet jätnud, kuna minu pika, Hilda lühikese kasvuga on. Laulatuseks kingiti meile hõbedat, üks sulepadi, üks kohvikann, 1 põrandavaip (viimane minu vanematelt), 1 teppich oli laulatusaltari põrandal, Hilda vanemate ostetud, see jäi ka meile. Asjad, mis meile kingiti, tekitasid meis niisuguse tunde, nagu oleksime Kröösused olnud. Oma papa käest sain 200 rubla, millega võisin siis esialgu muretult elada. Korter oli meil võetud Tähe tän 88, üüri maksime midagi nii 10 rubla kuus. Oli meil 2 tuba ja köök. Pärast laulausetalitust oli Hilda vanemate poolt korraldatud ka pidusöök. Oli meie laulatusel minu ülikoolisõpru, muu seas Bernhard Leib, praegune Otepää õpetaja Lauri, advokaat Jüri Parik. Ei mäleta enam, kes seal veel kõik olid. Hilda poolt olid mõned tema sõbrannad preilid. Oli Hilda sugulasi hea hulk. Umbes kesköö ajal lahkusin Hildaga oma korterisse, mille sisseseade Hilda vanemad olid muretsenud. Pulmavõõrad olid jäänud nii umbes kella 7 ni hommikul, kuna nad ei olnud tähelegi pannud meie puudumist. Hommikul sõitsin voorimehel Hildaga päevapiltniku juure. Meie korter oli lillelõhna täis esimestel päivil, sest Eesti Üliõpilaste Seltsi kaasvõitlejad olid meile ilusa lillekorvi kinkinud. Mäletan veel , kuidas vist teisel päeval pärast oma ühiseelu algust Hilda hakkas suppi keetma. Ta oli ennemalt kunagi keedukursusel olnud ja arvas, et kokakunsti hästi tunneb, kuid vaatamata minu abi peale saime ikkagi puljongi asemel pudru! Aga hiljem õppis ja harjus Hilda ära nõnda, et ta väga hästi oskab keeta ja küpsetada. Üldse on Hildal osavust iga asja jaoks, nõnda, et vaevalt mõnda keerulist asja leidub, mida tema parandada ei oskaks. Ka on ta 15 aasta kestes meie kodu osanud üsna ilusaks ja mugavaks teha.- Tahame aga oma 15. aastast abielu kestvust alles pühapäeval mälestada. Eila oli ühtlasi ka väikese Hilda 12. sünnipäev, aga sedagi peame õieti pühapäeval. Väike Hilda sai eile kingituseks kuldsõrmuse. Hildale ostsin eila Tallinnas, kus meie mõlemad käisime, ühe roosipõõsakese.

                                                                                                                               ***

Tallinnas peatusime eila jällegi Hilda venna Eduardi pool, kus meie ka lõunat sõime ja õhtupoolikul teed jõime. Käisin hommikul, kus mul vaba tund oli Hildaga ka turul. Ostsime kala. 15. pulmaaastapäeva puhul ostsime peale pikema vahaeaja jälle ühe suitsetatud angerja, mis natuke üle naela kaalus ja 175 senti maksis. Ka suitsetatud haugi ostsime ühe kilogrammi a 125 senti ja suitsetatud kilusid 200 tükki 90 sendi eest. Pärast ostis Hilda veel kaks väikest karpi silmusid ühest suuremast kauplusest. Muidugi tõi Hilda ka shokolaadi kompvekke, mida meie lapsed jaokaupa küll pea iga päev on saanud.

                                                                                                                                ***

Eila oli ilm üsna ilus ja päikesepaisteline, oli seda ka täna enam-vähem. Ometi täna hommikul oli lumi maas; kõik oli lumest valge. Keskpäevaks oli aga lumi jällegi sulanud. Vahtrad jooksevad ikka veel mahla. Käisime paari päeva eest vaatamas, kas sinililled juba õitsevad, kuid leidsime üksnes nuppusid alles, mõnes kohas olevat neid juba olnud.

Keilas, 28. märtsil 1930

Täna hommikul oli jällegi paks lumekord maas. Enam jagu lund sulas hiljem päikese paistel jälle ära, mõnes kohas täiesti; varjulistes kohtades jäi teda igatahes veel sulamata. Käisin lõuna paiku Viktori ja Ellinoriga Keila alevis. Ellinor jäi hommikul kõhuvalu pärast kooli minemata ja läks lõuna ajal siiski klaveritundi. Käisin alevis muu seas ka köstri pool, kes ütles, et dokumentide põhjal Peksi käes piiskopi regulatiivrahasid õnneks ainult paarteistkümmend tuhat senti olevat. Jumalale tänu, et nõnda kergesti peaseme. Võib olla läheb korda sedagi raha veel kätte saada.

                                                                                                                             ***

Tunnen enese kaunis väsinud olevat ja ootan igatsusega koolitöö suvist vaheaega. Koolitöö väsitab mind ikkagi väga, kuigi ma kõigest kaks päeva nädalas Tallinnas käin. Kogudusetöö, mis küll palju suurem on, ei väsita mind mitte nii palju.

                                                                                                                            ***

Hilda külvas täna lavasse reediseid ja salatit. Mõned lille -ja kurgiseemned on tal juba vast nädalipäevad kastides akna peal idanemas. Hani on juba pool tosinat mune munenud. Kanad munevad juba tükk aega, kuigi vähevõitu. Pardid ei mune veel. Niisugused asjad kõik, mis kevadit meele tuletavad, kütkestavad meie kõigi meeli muidu ühetaolises maaelus. Ootan aega, kunas saaksin juba kas spinningu või õngega jõest kalu püüda.

Keilas, 30. märtsil 1930

Eila pärast lõunat sõitis siia Hilda vend Eduard oma vanema tütre Galjaga. Täna pidi sõitma proua Sternfeldt oma poegadega ja vast ka õp. Kubu proua oma poegadega. Korraga jäi väike Hilda eila õhtupoolikul haigeks. Tal on peavalu. Temperatuur oli eila õhtupoolikul üle 38, õhtul juba 39,6, täna hommikul üle 38. Hilda telefoneeris sellepärast Tallinna proua Sternfeldtile, seal arvati paremaks täna mitte tulla. Väikese Hilda tuju on küll hea ja nüüd hommikul kell 9, ei ole tal ka peavalu enam, aga sünnipäeva pidamine suuremas ulatuses jääb nüüd küll ära õhtul.

Hommikul anti Hildale pool pulbrit peavalurohtu, Hilda higistas ja temperatuur langes tal 37,6 peale. Tuju oli tal hea ja ta palus mammat, et see proua Sternfeldtile uuesti kõlistaks, sõitku ta lõuna ajal ikkagi siia. Hilda kõlistas, kuid väikese Hilda temperatuur ületas peagi jälle 39. Siis kõlistas Hilda uuesti Tallinna, et Sternfeldtid ei sõidaks. Hilda kutsus dr. Greenbergi haiget vaatama; tohter midagi kindlat küll ei leidnud, kuid lasi piirituse kompressid kaela ümber panna, et vast on angiina, aga võib olla ka sarlakid kergel kujul. Hilda aga teatas Keila lastele, kes väikese Hilda sünnipäeva pidid pühitsema tulema, et nad ei tuleks, ka Välidele, kes tänaseks siia olid kutsutud. Hilda oli küll hulk kooke küpsetanud ja muid toitusid valmistanud, et siis väikese sõbraliku seltskonna keskel meie 15. aastast pulmapäeva ja Hilda 12. sünnipäeva pidada, aga haigus tuli ootamatult. Väike Hilda tuli eila koolist ja ütles, et pea valutab. Ometi läks ta veel Galja ja Ellinoriga sinililli korjama - nad said 6 sinilille, kuid koju tulles pidi ta varsi voodisse heitma. Jumal kaitsku ja hoidku väikest Hildat, sest ta on seni olnud väga hea laps. Hilda on väikest Hildat sagedasti omaks heaks abiliseks nimetanud, sest väike Hilda talitab muu seas ka Viktori, nagu oleks ta talle ema. Küll oleksin rõõmus ja Jumalale tänulik, kui väikesele Hildale ei tuleks mõnda kardetavat haigust, vaid ta ennem peagi jälle terveks saaks. Homme hommikul vast jõuame selgusele, mis haigus tal on. Hea on, et vanamamma Nõmmelt eila lõunase rongiga ka juhtus meile sõitma; nõnda on Hildal natuke kergem.

Väike Hilda oleks aga täna nii hea meelega oma sünnipäeva pidanud. Muidugi lootis ta ka üht ja teist kingitust veel saada. Onu Eduard tõi väikesele Hildale kingituseks kuldprossi; muidugi oleks mõni külaline, kui ta oleks tulnud, veel üht või teist kaasa toonud. Aga mitte üksnes kingitused ei oleks rõõmustanud, vaid hea oleks olnud ka teiste lastega koos mängida, jooksta, kohvi juua, kooke süüa jne. Igatahes oleks ilus sünnipäevapidu jäänud mälestusse nagu mõni kuldasi. Nüüd ei saanud väike Hilda rohkem midagi, kui seda, et onu Eduard ja mina tema hommikul tõstsime voodiga kabinetti päikese kätte; ja rõõmus oli Hilda meel, kui mamma ometi telefoneeris Tallinna ja proua Sternfeldt otsekohe oli valmis sõitma, kuid siis tõusis jälle temperatuur. Tänavune talv on meil seega olnud rikas haigustest: tuulerõuged, leetrid, nüüd jälle haigus. Iga haigus tekitab aga ka palju muresid ja palju kartust. Jumal varjaku meie lapsi ja lasku neid elada!

Keilas, 31. märtsil 1930

Kell saab ½ 4 hommikul. Dr. Greenberg on siin. Väikesel Hildal hakasid karmbid peale käima ja ta sonib. Greenberg rahustab küll, kuid Hildal ja mul ei ole enam lootust, et väike Hilda ellu jääb. Võib ju ka viimaks peapõletik olla ja siis oleks otsas kõik. Greenberg arvab küll, et vast sarlakid on. Hilda nägi mõne nädali eest unes oma surnud isa ja see olevat talle ütelnud, et väike Hilda sureb ja Hilda kardab selle koleda unenäo pärast. Mulle oleks väikese Hilda kaotus küll väga raskeks löögiks. Palusin kogu öö südamlikult Jumalat, et ta aitaks. Jah, mu tänu oleks Jumala vastu küll piiritu, kui mu armas laps veel peaseb ja terveks saab. Jumal, aita ja kaitse väikest Hildat!

 Kell ½ 5 õhtul.

Hommikul tellisime Tallinnast kinnise auto ja viisime väikese Hilda nii umbes kella 9ks Tallinna. Diakonissi haigemajja paigutasime väikese Hilda. Mida kartsime, seda ka oli: väikesel Hildal on raske peapõletik. Kutsuti selle haiguse eriarst dr. Lindeberg. See vaatas ühes dr. Hoffmanni ja paari teise arstiga väikese Hilda läbi. Mulle ütles ta: „ Ei ole lootusetu. On hea lootus, et laps täiesti terveks saab. Paremus on siin see, et põletik ei ole tuberkuloos alusel. Kuid haigus on väga raske. Kindlat ei tea esialgu midagi ütelda!“ Ma sõitsin koju lõunase rongiga. Linnas kõlistasin Leibi juurest Hilda venna Eduardi ja Paulile, Sternfeldtile ja kooli. Kooli teatasin, et oma lapse raske haiguse pärast ei saa sel nädalil tunde anda. Hilda vend Eduard ja ta abikaasa Niina olid kohe rutanud haigemajja ja hoolitsesid südamlikult kõige tarviliku eest; ka ühe halastaja õe muretses Niina ja see õde on nüüd alaliselt haige juures. Väga rõhutud meeleolus sõitsin ma koju. Praegu kõlistas Eduard, et väikesele Hildale oli midagi sisse pritsitud ja krambid kadunud, kuid meelemärkust ikkagi ei ole. Dr. Hoffmann oli Hildat rahustanud ja ütelnud, et lootust paranemiseks on. Mina ise olen küll meeleheitel. Tulevad meele nüüd kõik need silmapilgud, kus väike Hilda hea oli mu vastu. Kui sagedasti võttis ta mul saapad hea meelega jalast, kui mõnikord väsinult koju tulin! Kuidas oli ta alati valmis hoolitsema Ellinori ja iseäranis Viktori eest. Veel laupäeval koolist koju tulles kandis ta Ellinori raamatuid. Mul on kahju nii lõpmata, kui mu armas vanem laps, kes 12 aastat eest ristiti sel ajal, kus esimesed lilled õitsesid, nüüd sureb peaaegu niisamasuguste lillede tulekul. Olen tõotanud Jumalale, et enese hoopis paremaks muudan, kui Jumal mu lapse nüüd veel peastaks! Halasta, armuline Jumal!