1930. aasta november

Keilas, 1.novembril 1930.

Üleeila õhtul pimedas paistis tulekahju-põles midagi Harku koloniis. Taevas oli punane tulest. Ellinor ja Viktor olid tükk aega köögiuksel tulekahju vaatlemas ja avaldasid õudset tunnet, mida tulekahju nende ( peale ) südametes tekitas. Viktor oli valmis peaaegu nutma, sest ta kartis, et viimaks tuli meie majanigi ulatub. On ka tõesti õudne, iseäranis pimedatel sügisõhtutel tulekahju kuma taeva peal paistmas näha!

Eila oli sadune päev. Vast 50 inimest oligi kirikus, kus usupuhastusepüha pidasin. Pärast jumalateenistust sõitsin Sauele ja Uksnurme vanu inimesi armulauale võtma. Olin sunnitud Uksnurmes lõunat sööma ja pärast Sauel seda uuesti tegema. Uksnurmes oli sült ja vasikapraad, Sauel kanapraad, muidugi mõlemas kohas ka magus söök, Uksnurmes veel koduõlu, Sauel anti veini. Koju jõudsin umbes kell 1/2/8 õhtul. Peaaegu kõik aeg sadas vihma. Et ka tuult oli, ei võtnud ma vihmavarju kaasa. Nõnda sai mu kübar läbumärjaks. Vihmakuub kaitses palitut märja eest, aga kindad olid küll vastikult märjad. Päris hea oli, kui ükskord märjatundest lahti sain, kodus märgi riideid kuivama pannes. Võtsin eila Sauel ja Uksnurmes kokku 9 vana inimest armulauale. Täna tegin pool päeva kantseleitööd.

Eila hommikul tuli Ellinori rõõmuks meile vanamamma, täna hommikul preili E. Arro. Linna koolides on eilasest pühapäevani n.n. kliistripühad, sellepärast oli preili Arro vaba ja ka vanamamma võis oma perenaise juurest ära tulla.