1930. aasta november

Keilas, 1. novembril 1930.

Üleeila õhtul pimedas paistis tulekahju-põles midagi Harku koloniis. Taevas oli punane tulest. Ellinor ja Viktor olid tükk aega köögiuksel tulekahju vaatlemas ja avaldasid õudset tunnet, mida tulekahju nende ( peale ) südametes tekitas. Viktor oli valmis peaaegu nutma, sest ta kartis, et viimaks tuli meie majanigi ulatub. On ka tõesti õudne, iseäranis pimedatel sügisõhtutel tulekahju kuma taeva peal paistmas näha!

Eila oli sadune päev. Vast 50 inimest oligi kirikus, kus usupuhastusepüha pidasin. Pärast jumalateenistust sõitsin Sauele ja Uksnurme vanu inimesi armulauale võtma. Olin sunnitud Uksnurmes lõunat sööma ja pärast Sauel seda uuesti tegema. Uksnurmes oli sült ja vasikapraad, Sauel kanapraad, muidugi mõlemas kohas ka magus söök, Uksnurmes veel koduõlu, Sauel anti veini. Koju jõudsin umbes kell 1/2/8 õhtul. Peaaegu kõik aeg sadas vihma. Et ka tuult oli, ei võtnud ma vihmavarju kaasa. Nõnda sai mu kübar läbumärjaks. Vihmakuub kaitses palitut märja eest, aga kindad olid küll vastikult märjad. Päris hea oli, kui ükskord märjatundest lahti sain, kodus märgi riideid kuivama pannes. Võtsin eila Sauel ja Uksnurmes kokku 9 vana inimest armulauale. Täna tegin pool päeva kantseleitööd.

Eila hommikul tuli Ellinori rõõmuks meile vanamamma, täna hommikul preili E. Arro. Linna koolides on eilasest pühapäevani n.n. kliistripühad, sellepärast oli preili Arro vaba ja ka vanamamma võis oma perenaise juurest ära tulla.

Keilas, 2. novembril 1930.

Eila oli päeval üsna ilus päikesepaiste, õhtul läks aga jahedaks ja sadas rahet. Õhtul kell 7 laulatasin kirikus ühe paari. Õhtune laulatus on iseenesest väga ilus nüüd, kus kirik särab elektrituledest: valitseb siis nagu ülendatud meeleolu kõigil kirikusolijail. Rahvas on õhtuseid laulatusi armastama hakanud. Kui elektrivalgust veel kirikus ei olnud, siis oli õhtusel ajal väga tülikas laulatada: küünlad olid palju kallimad ja nende paigaleseadmine nõudis tükk tööd. Nüüd maksavad elektrivalguse soovijad laulatuse aja eest kirikule 4 krooni, sellest saab kirik üle 3 krooni kasu ja maksja annab ikkagi oma 4-5 krooni vähem välja kui rasvaküünalte ajal. Nissi kirikusse kavatsetakse nüüd meie eeskujul ka elektrivalgustust seada, kuid seal olevat paljud vanad palvetaadid ja eided sellele kavatsusele vastu, sest elektrivalgus olevat külm tuli ja ei tõusvat üles taeva poole, nagu rasvaküünalte tuli aga väga hästi üles tõusvat! Kartsin omal ajal niisugust vaadet ka Keilas tekivat, ometi oli Keila rahvas sellepoolest palju rohkem arenenud ja jäi elektrivalgustusega kirikus isegi väga rahule.

Keilas, 6. novembril 1930.

Teisipäeval ja kolmapäeval oli ka Hilda linnas. Öösel olime jällegi Eduardi korteris, magasin Hildaga koos sohval. Mõlemal päeval sadas vihma. Teisipäeva õhtul käisin Hilda ja väikese Ninaga õp. Sternfeldti juures: Hilda viis sinna õunu lastele ja võid keila meiereist. Sternfeldti käest küsisin, kes minu kõne konverentsil ette luges. Olevat õp. Hasselblatt ette lugenud. Minu kõne olnud väga huvitav, olgugi, et õpeteja Jürgenson umbes sedasama katsunud enne seda kõnelda, ometi olevat minu kõne Jürgensoni oma täiendanud. Sternfeldt ütles: “ Meie arvasime kohe, et Sa rõhutud meeleolus olid ja sellepärast ka konverentsile ei tulnud! “ Sternfeldti juurest läksime Heinmanni kohvikusse, kus sõime kooke ja jõime limonaadi. Õhtul käis Hilda ühes proua Niina ja Galjaga kinos, kuna mina Eduardi korterisse jäin, sest binokli ei olnud mul kaasas ja ilma binoklita näen ma väga vähe sellest, mis kinolinal jookseb.

Halb ilm on ka täna. Ometi oli mul hommikupoolikul väga palju tööd, sest inimesi käis palju, ka käisin ma Keilas matmas. Mul on kange nohu pealegi, mis pea kumisema paneb, ja kurk ei ole ka mitte päris terve.

Keilas, 9. novembril 1930.

Eila sain Eesti kirjanduse Seltsi koguteose “ Eesti avalikud tegelased “ toimetuse poolt jällegi kirja, millega teatatakse, et koguteos juba trükis on, ja palutakse mind täiendavaid teateid saata viimastest eluaastatest 1925-1930. a. Need teated kirjutasin eila ka valmis ja saadan täna ära. Olen selle koguteose pärast Keila tegelaste kohta õige mitu kirja pidanud kirjutama.

Eila õhtupoolikul sõitis siia Eduard oma perekonnaga. Et Mardipäev käes, sõime täna lõunaks hanepraadi.

Pimedad päevad on. Meeleolu ka selle järele.

Lastel oli väga lõbus. Ellinor meisterdas Galjaga, kes oma kodulistest lahus alles täna hommikul siia sõitis, paberist maskid. Nõnda tegid 3 tütarlast - Galja, Ellinor ja väike Niina - mardisanti. Bubi, nõnda kutsutakse meil väga sagedasti Viktori, kellega mardisandid nalja tegid, näitas vahetevahel rusikat neile ja ütles: “ Arvate vist, et ma teid ei tunne - tunnen küll! Mis sa mängid ! “ -Istusime saalis, kui mardissandid oma nalja tegid. Tuli meele mu lapsepõlv. Siis käisid Naanul mardisandid. Nad tulid öösel kui mina juba magasin. Hakkasid ukse taga laulma: “ Laske sisse mardisandid, marti, marti! Mart on tulnud kaugelt maalta, marti, marti ! Mardi küüned külmetevad, marti, marti! Mardi varbad valutavad, marti, marti ! ..” Rohkem ma seda mardilaulu enam ei mäleta. Mardisantideks olid ligidalt taludest tüdrukud ja poisid. Nad tantsisid harmoonika saatel ja tegid oma nalja. Siis anti neile harilikult süüa ja natuke ka raha. Siis läksid nad jälle minema. Mäletan, et mardisantide laul minu äratas ja ma pärast martide äraminekut kaua ei uinunud. Olen olnud lapsest saadik erga unega. Olgugi uduselt, siiski on meeles veel, kuidas mardisantide paarid Naanu “ eeskambris “ tantsisid: üht tantsu mäletan, kus üksteisele näidati rusikat. Sel ajal oli mul alles muretu lapsepõli. Kas ma aga siis tundsin ennast täiesti õnneliku olevat, ei tea: igatahes mäletan, et olin kartlik laps: kartsin pimedust ja igasugu õnnetusi ja hädasid ka oma ligematele inimestele.

Meie võõrad lahkusid meilt täna õhtul kell 1/2/9.

Möödunud öösel oli üks meie kolmest seast ära surnud. Majandsulik kahju on suur, aga seal ei ole midagi parata. Meie teenija oli hommikul õnnetu, nuttis, just nagu oleks tema süüdlane olnud. Hilda rahustas teda. Ostsime kevadil kolm põrsast ja neist jäi see, kes nüüd suri, kõige vähemaks. Homme katsutakse teda seebiks keeta.


Keilas, 14. novembril 1930.

Esmaspäeval, 10. novembril algasin poisslaste leeriõpetust. Tuli kokku kõigest 11 poissi. Nii väikest leeri Keilas veel ei ole olnud!

Teisipäeval sõin küll lõunat Hilda venna Eduardi juures, aga öömajale ei jäänud. Sõitsin veel kell 1/2/6 õhtul välja. Öösel vastu kolmapäeva oli Viktoril palavik + 38,8. Hommikuks kadus palavik peaaegu täiesti, nõnda et Hilda julges kolmapäeva lõunase rongiga Tallinna sõita, jättes lapsed koju. Kuna Ellinoril hääl ära oli, jäeti temagi koju. Kui palju muret toob laste haigus-tuleb ju väikese Hilda minek nõnda alati meele!...Kuna Hildal linnas oli üht-teist osta, läksime kolmapäeval pärast lõunasööki Eduardi juures linna ja sõitsime koju alles kella 1/2/6-se rongiga. Koju tõime datleid ja halvaad, mis ka Hilda maiusroog on ja mid lapsed suure hea meelega sõid; ka tõime sidrunisi. Ellinor läks neljapäeva hommikul jällegi kooli. Ilmad on küll väga halvad, nõnda, et vägagi haigeks teevad. Teisipäeval oli Nõmmel maa lumest valge; eila hommikul oli Keilaski nõnda , kuid siis tuli vihma nõnda, et ära tüütas. Vihmaga pidin eila ka Valingul haige juures käima-ühe senise kirikuvastase juures, kes nüüd suremas on ja hirmsasse hingeahastusse on sattunud, nõnda, et kõik senine kirikuvastane talle hingevaeva valmistab. Täna oli hirmus torm, mis koguni puid tee peale maha murdis; vahetevahel muidugi sadas ka.

Keilas, 15. novembril 1930.

On jällegi vihmane ja pime päev. Vesi Keila jões on väga suur. Kirikumõisa heinamaa on vee all. Et suuri külmasi ei ole olnud, siis õitsevad aias veel „väikesed päevalilled“. Väikese Hilda haual on nad klaasides alles üsna värsked; ka krüsanteemid õitsevad seal alles. Tunnen iseäranis nüüd pimedatel sügispäivil, väikese Hilda puudumist, olgugi et Ellinor ja Viktor mulle katsuvad küll head olla.

On võrdlemisi igav päev. Ei suuda hästi tööd teha, kuigi tööd küllalt oleks. Juba hommikused leeritunnid väsitasid mind, siis tuli mul üks sünd registreerida, ühe laulatuse materjaal homme hommikuks valmis vaadata, jutluse ja kõnede peale mõtelda ja vaim ongi väsinud: tahaks nagu midagi teha, aga ei suuda kuidagi otsast peale hakata.


Keilas, 16. novembril 1930.

Pärast kirikuskäimist sõin kodus lõunaks pardipraadi. Minu omad söövad kõik hea meelega pardipraadi. Täna tuli Hilda ühes lastega mulle Keila alevisse vastu, sest ilm oli ilus ja maa kergelt külmetanud. Jalutuskäik tegi neile söögiisu veel paremaks. Mina pidin otsekohe pärast lõunat kodust välja sõitma-Tuula, ühe asuniku last ristima ja maja õnnistama. Tagasisõit õhtul kella 6-7 paiku oli hädaohtlik: Keila mõis ligidal on tee suurvee all, nõnda et pimedas ei saa vahet teha, kus on teekoht ja kus Keila jõgi; olin ka oma elektri taskulambi koju unustanud, kuid õnneks anti mulle külast üks niisugune. Iseenesest on Tuula poolt Keila sõita huvitavgi: Keila jaama ja alevi elektritulede sära paistab kaugele ja peegeldub sagedasti ka vees, mis nüüd haruldaselt suur ja nii kaugele, kui silm ulatab, heinamaad üle on ujutanud. Hea on, et tee enamasti kõrgem on kui heinamaa; nõnda ei ulatu vesi enamas jaos kohtades mitte tee peale. Jõudsin õnnelikult koju; nõnda et ära ei uppunud, ka mitte kraavi ei kukkunud. Ristimise eest sain 5 krooni, millest 50 senti tuleb anda kogudusekassale. Sõitsin muidugi oma hobusega. Külas sunniti muidugi ka sööma: heeringas hapu koorega, praetud värsked räimed, vasikaliha sült, vasikapraad, kompott, sai, magushapu leib, koduõlu, täna pealegi veel paar klaasi portveini-söögikorraldus peaaegu igas kohas perekondlistel pidudel ühesugune.


Keilas, 20. novembril 1930.

Minu isa kirjutas mulle 7. novembril Moorilt:

“ Armsad lapsed !

Teie kirja ja margid sain 30. oktoobril kätte. Kui veel kirjutate, siis ikka Naanule-meie kolime juba Moorilt välja; mamma on juba kolm nädalit Naanul, mina olen alles Mooril. Kündsin maid tänini. Uut maad oleks veel künda olema, aga vihma sajab igapäev; ei tea, kunas üle jääb; põllud on vett täis, ei saa praegu künda.

Jaani ja Emma kirjad ei tule ka enam Palule, nemad juba linnas-Ilmarise tänaval No. 25, Aadamsoni majas.

Mina ei tahtnud Jaanist mitte ennem rääkida, aga et teie seda põlemist lehest leidsite, mis Jaani isesõitja läbi sündis, võin siis teile seda paremini seletada. Kui tema juba masinaga kohal oli, siis hakkas kaks maja põlema, teine oli suur moonamaja ja teine oli rehehoone ühes elumajaga, ja veel enne pekstud õlekuhjad. Õlekuhjad ja rehehooned põlesid maani, aga moonamaja said linna pritsid ära kustutada, ehk küll katus juba kolmest kohast põles. Õlekuhjade ja põleva hoone vahel oli masin ja katal olnud, mida tema suitsu ja tule käest isesõitjaga oli saanud välja kiskuda; muidu oleks see ka sinna ära põlenud. Nüüd jätnud masina ja katla Peetrimõisa välja peale ja ise läinud linna, võtnud auto, sõitnud sinna, kus tema rehte oli peksnud, hakkanud seal meestele peale ajama, et tulge nüüd, mina müün nüüd oma masina ja katla ja veel kõik saekaatri, kreisae ja laastuhöövli teile hästi odavalt ära. Nõnda ka läks, mehed tulid ja ostsid kõik selle värgi 680 000 sendi eest. Raha maksetakse kümme aastat, kümne protsendiga; teine aasta oktoobrikuus maksetakse esimene summa 130 000 senti, siis iga aasta kuni lõpeb, aga raha kannab ikka, mis maksmata, kümme protsenti ja kui termini kaotavad, siis on Jaanil õigus kõik seda summat ühe korraga sisse nõuda. Nõnda on notaariuse juures vekslite peale maha kirjutatud. Nüüd müüsid nemad kõik loomad ära, ristikheinad ja maaheinad, muu värk sai Orikale ja Naanule; nõnda on nende varandus, mis liikuv, kõik Moorilt ära.

Nüüd tahavad abieluvarandusel lahutust teha nii, et Jaani käest midagi võtta ei ole. Koht on muidugi Emma koht. Kohus on ette tulemata, ei tea, mis saab. Masinad on nüüd Holstre Loki külas.

Mamma tervis ei ole mitte enam hea: kaebab ja kuivab, nüüd hoiab Naanul lapsi-ütleb kergem olevat kui Mooril.

Mooril on praegu kaks rentnikku. Teine tuli nüüd alla Jaani tuppa, ja kolmas võetakse veel Jaani oma põldude peale.

Kõige paremat head aega soovin Teile, minu kallid lapsed. Tervitustega isa Moorilt, 7.novembril 1930.”

Mul on ka Jaani käest ka ligi 1500 saada. Saab näha, kas saan selle kätte või mitte. Jaan on igatahes kergemeelne ja õnnetusteseen on ta ka.

                                                                                  ***

Tallinnas läks nädalatöö, s.o. teisipäeval ja kolmapäeval, seekord üsna kergesti. Teisipäeval sõin jällegi Hilda venna Eduardi pool lõunat. Eila, kolmapäeval, ei olnud mul Lenderi koolis viimast tundi, sõitsin sellepärast ilma lõunasöögita kell 2.52 p.l. mootorrongiga Keila poole. Kell 4.15 olin juba kodus. Teenija ütles, et Keila mõisast olevat mulle kõlistatud ja palutud sinna kedagi puusärki panema tulla. Kõlistasin kohe Keila mõisa. Surnud oli Keila mõisaomaniku Kalmu vend Ferdinand, kes valitseja Lepiksaare kõrval mõisa majapidamist juhtis, sest omanik ise oma perekonnaga elab juba aastaid Tallinnas. Ferdinand armastas alkoholi ja oli sagedasti vintis. Teisipäeva õhtul oli ta veel käskusid annud järgmise päeva jaoks, läinud siis tuppa, kus tal õige pea veri suust ja ninast jooksma hakkanud ja mees õige pea hinge heitnud. Eila õhtul kell 1/2/7 panin ta puusärki. Selleks ajaks oli Tallinnast Keila mõisa sõitnud ka mõisaomaniku proua ühes proua Sinisoffiga; Alfred Kalm ühes tütre Ainoga, kes Lenderi keskkooli lõpetas ja lapsena ka meie Hilda ja Ellinoriga kokku puutus, on praegu Prantsusmaal. Üle hulga aja sõin ma jällegi Keila mõisas, kus meid hästi vastu võeti; nüüd puutun üksnes ametitalituste kaudu Kalmidega kokku. Viimane kord enne eilast oli Kalmu isa puusärki panek. Fredinandi ootamatu elulõpp mõjus õige rusuvalt kõigi peale, kes teda tundsid. Minu vastu oli Ferdinand väga lahke. Tema kaudu alustasingi elektrivalgustuse sisseseadmist kirikumõisa. Vististi olid Ferdinand Kalmu veresooned lubjastunud ja katkes mõni soon, millest veri õige ruttu välja jooksis, enne kui arst kohale jõudis. Nägin Ferdinandi, kes poismees oil, alles paar päeva enne tema surma. Ma puutun küll surnutega sagedasti kokku, ometi mõjus niisugune ootamatu surm ka minu peale rusuvalt: oled keset oma tööd ja tegevust ja korraga ei ole sind enam !

                                                                                    ***

Täna olin 4 tundi leeris, siis kirjutasin kantseleis mitu tundi, hakkasin lõppeks üht lastejuttu kirjutama, mis aga pooleli jäi. Kantseleitööd on nõnda rohkesti alati teha, et päris takistab produktiivse töö tegemist.

                                                                                      ***

Täna tuli lumi maha, nõnda et päris saaniga sõita saab. Enne seda külmetas maapind mitu päeva, kuigi nõrgalt. Seisvatele vetele tekkis jää. Kui eila õhtupoolikul vaksalist koju tulemas olin, jõudsin ma oma perele järele-Hilda oli ühes Viktoriga Ellinorile vastu läinud. Lapsed hullasid heinamaal jää peal. Jää kandis kõiki hästi peal. Riisiperes oli juba eila saanitee olnud, kuna Keilas siis alles ilma lumeta oli.


Keilas, 22. novembril 1930.

Sain neil päevil kirja:

                   “Armas ametivend !

Kui kuidagi aega ja võimalik on, siis saatke “ Laste Sõbra “ jõulunumbri jaoks juba lähemail päivil mõni jõulukohane jutustus.

Tallinn, 19. XI. 30.                                                                               Tervitustega J. Aunver.”

Pidin siis jällegi kirjutama. Kirjutasin väikesest Hildast ja sellest, kuidas minu lapsed läinud aastal kolmekesi paar nädalit enne jõulu väikseid jõulupuukesi tegid. Olin need puukesed toonud Kumna pargist. Olid mul enesel pisarad silmis, kui “ Laste Sõbrale “ kaastööd tegin.

Homme on surnute püha. Elavalt tuleb meele ka väike Hilda.

Keilas, 27. novembril 1930.

Esmaspäeval sõitsin saaniga Ääsmale haige juure. Lund oli teel vähevõitu, sest sula võttis suurema osa lund jällegi ära, ometi oli tee liig libe veel minu hobuse nüridele raudadele. Ääsmal oli üks noor tiisikuse haige naine, kes alles paari aasra eest leeris oli: praegu oli ta nagu luu ja nahk. Ei oska arstid veel tiisikust parandada! Teisipäeval ja kolmapäeval olin muidugi Tallinnas koolitundides. Hilda oli ka seekord linnas. Peatusime muidugi Eduardi juures. Teisipäeva õhtul oli ka minu onupoeg Eduard sinna tulnud. Hilda sõitis teisipäeva lõuna ajal Tallinna. Proua Sternfeldt oli tal vaksalis vastas olnud ja ta enese juure lõunale viinud. Käisin Hildaga õhtupoolikul seal pakkide järel. Proua Sternfeldt tuli ka Eduardi korterisse. Läksime siis seitsmekesi-mina Hildaga, Eduard oma proua ja tütre Galjaga, proua Sternfeldt ja minu onupoeg Eduard-kinosse “ Grand Marina “. Proua Sternfeldt saadeti kinost koju; Hilda, Galja ja minu onupoeg saatsid. Siis sõime kõik koos Eduardi juures õhtust. Õhtupoolikul olin Hildaga käinud ka Hilda venna Pauli pool, kus meile ka laud kaeti ja muu seas silmu hapude seentega, mis meile mõlemale maitseb, pakuti. Proua Vendela ütles, et ta silmud ise “sisse teinud” ja tahtnud neid just ka minule pakkuda, ise kartes, et silmud viimaks enne halvaks lähevad, kui mina ükskord ometi ka nende poole lähen. Nad elavad nüüd Pikal tänaval üsna Eduardi ligidal ja ma ei olnud nende uues korteris veel mitte käinud, kuigi nad vast juba ligi aasta seal elavad. Hilda viis seekord mõlemale oma vennale tapetud pardi kingituseks. Sternfeldti lastele ja Eduardile viis ta ka õunu. Olen katsunud Eduardile anda lasta ühtepuhku mõnda maalt saadavat kraami, et osaltki tasuda seda , et ühtepuhku tema juures lõunat söön.

Teisipäeval tundsin ennast hästi liigutatud olevat, et mind igalpool väga hästi vastu võeti. Üldse pean ütlema, et mind peaaegu alati igalpool, kuhu lähen, hästi vastu võetakse, mispärast just mind ja Hildat nõnda hästi vastu võetakse, ei mõista ma alati mitte.

Õp. Sternfeldti korteris ehitatakse üht ahju ümber, sellepärast tuli proua Sternfeldt ühes kolme lapsega meile mõneks päevaks. Sõitsime eila õhtul koos Keila.

Täna oli vihmane päev. Vihm võttis tee pealt viimase lume.


Keilas, 29. novembril 1930.

Käisin täna kuue väel ja palja peaga aias. Ellinor ja Sternfeldti Antot lõunale kutsusmas. On udune ilm, kuid enam-vähem kuiv. Lund on veel mõnes kohas aia ääres, muidu on kõik sulanud. Väikesed päevalilled on lume alt välja tulnud ja õitsevad edasi. Ilma palitu ja mütsita väljas käies ei hakkanud sugugi külm. Eila oli Keilas laat. Ma lõpetasin poisslaste leeriõpetuse. Saab lootuse järele enne jõule nüüd jälle hinge tagasi tõmmata neil päivil, kus tarvis ei ole Tallinnas olla. Leeriaeg on ikka üsna väsitav. Ma pidasin seekord, kus oli kõigest 11 poissi, tunde küll vähem kui harilikult, nõnda et neid 2 oli päevas senise kolme asemel, kuna ma aga teisipäeval ja kolmapäeval Tallinnas olin, siis pidasin selle eest neljapäeviti ja reedeti 4 tundi järjestikku. Leeriõpetusel tuleb aga rohkem rääkida kui koolitundides, olin sellepärast 4.tunnilist tööd alati õige väsinud.

Hildal on nüüd meelelahutust: ta saab proua Sternfeldtiga hästi läbi. Ka Ellinoril ja Viktoril on lõbus: nad saavad Sternfeldti lastega mängida nii palju, kui tahavad.