1930. aasta september

Keilas, 1. septembril 1930

Eduardid püüdsid eila sel ajal, kus mina kirikus olin, liiviga vähki. Viktor ja Ellinor olid neil kaasas. Nad said umbes 100 vähja või rohkemgi. Kui ma kirikust olin koju minemas, olid püüdjad otsaga jõudnud peaaegu Keila sillani. Kutsusin nad koju lõunale - läksime üheskoos. Pärast lõunat sõitsin otsekohe Ääsma Matsukestele ristima, kust otsekohe pärast ametitalitust jälle koju ruttasin. Kella 3-7ni. olin kodust ära. Mõlemad Eduardid olid hakanud õunaveini tegema, sest nad olid aias leidnud palju mahakukkunud õunu, mida mul aega ei olnud paari päeva jooksul ära korjata. Õhtul kella 9.47 sõitsid külalised Keilast Tallinna.

Oli väga ilus ja soe päev, kuid öösel tõusis tuul ja täna hommikul sadas hoovihma. Pärast läks jälle ilusaks. Ma korjasin kurke, mida sain oma lugemist mööda jällegi 1165 tükki.

Keilas, 2. septembril 1930

860 kurki müüsime eilasest saagist jälle ära, ülejäänud soolasime oma jaoks sisse. Oleme üldse müünud 4365 kurki, 89 krooni 90 sendi eest, neist enam kui pooled Keila restoraani müüdud. Nii palju kurke ja raha ei ole meie ennemalt iialgi saanud. Loota on, et kurke tänavu aga veelgi kasvab, sest ilmad on ilusad; tänagi oli terve päev ilus päikesepaiste.

Eduard “väike” oli eila õhtust täna hommikuni meil - tegi õunaveini, sõitsime täna hommikul koos Tallinna. Pedagoogiumis andsin kaks esimest tundi uuel õppeaastal ja kuulasin üht proovitundi. Ei taha aga ilusa ilmaga kuidagi linnas olla: linna suitsune ja haisune õhk, autode müra j.n.e. tahavad meelemärkuse peast ära võtta.

Keilas, 3. septembril 1930

Koolitöös on mul üks nädalitöö tehtud. On alati hea tunne, kui juba rongi peal olen, mis kolmapäeval mind koju toob. Peaaegu terve nädali olen ju jälle koolist vaba, ei tarvitse hommikupoole ööd valvata, et vast magama jään ja rongi peale hiljaks jään, mis mind Tallinna viib. Tunnid pedagoogiumi harjutuskoolis algavad küll kell 9 hommikul, mis on mulle suureks kergenduseks. Imestan, kuidas ma suutsin seisma jääda, kui eelmistel aastatel kell 8 tunnid algasid ja mina siin juba kell 5 hommikul pidin üles tõusma ja mõnikord veel kottpimedal vihmasel sügisööl Keila jaama kõmpima, et Tallinna sõita! Olin mõnigi kord niisuguste sõitude eel öösel täiesti ilma magamata ja klassis tunnis päris just nagu maha kukkumas. Ma sain üksnes nõnda ikka veel kuidagi viisi hakkama, et eelmisel päeval tundide jutustusosad pähe õppisin! Jah, vaeva olen palju näinud Tallinna seminari pärast. Esimesel aastal tegin pealegi veel nõnda, et tunnid kirjalikutl ette valmistasin ja nõnda enam kui 1000 vihikulehekülge täis kirjutasin - nüüd on hea seda materjaali tarvitada, meil on ju see häda, et seni veel ühtki päris head piiblilugu ilmunud ei ole - mis on, on puudulikud.

Hilda sunniti reedel voodisse heitma, et haigus paraneks. Ta on ka seniajani voodis olnud. Neil päivil oli Hildal ikka temperatuur õhtupoolikul 37,2 ehk 37,1, hommikupoolikul normaalne. Täna õhtupoolikul oli temperatuur ometi jälle normaalne, nimelt 36,8. Vast hakkab nüüd haigus lahkuma.

Ilmad on jällegi olnud enam-vähem kuivad ja vesi Keila jões on alanenud. Aga juba ei ole enam suvist kuumust, vesi on jahe ja supelda enam vist ei saa. Õieti pean õtlema,et ma tänavu suvel küll sagedasti vees olen käinud kalu ja vähki püüdmas, aga mitte kordagi ei ole ujuda katsunud. Õieti ma küll suuremat ujuda ei oskagi, ujun üksnes kõhu peal ja võrdlemisi lühikese maa peale. Oli küll väga ilus suvi, aga ujumise isu ta mulle ei tekitanud. Lapsed käisid küll väga sagedasti endid vees jahutamas. Ellinor ja Medea ujuvad juba päris korralikult, Viktor ei oska veel. Minuga oli küll lugu sagedasti ka nõnda, et oli küll himu suplema minna, oli soe ilm, kuid tuli jällegi mõni ametitalitus, mis mind takistas jõe ääre minemast. Amet nõuab mult nii palju tööd, et peaaegu alati, kui ma kodus olen, tunnen enese nagu lõa otsas olevat.

Keilas, 4. septembril 1930

Öösel sadas jällegi vihma, nõnda, et tee lainetas. Päeval oli kuiv, kuigi ümberringi oli näha vihmapilvi. Tänane päev kulus mul enam-vähem koguduse kantseleitöö peale ära. Käisin ka Keilas kantselei pärast postkontoris, politseis ja köstri juures, õiendasin oma majapidamise asju meiereis, apteegis, ühisuse poes, Pikkovi lihakaupluses. Muidugi käisin ka väikese Hilda haual, kus õitsevad mitmed värvilised astrid. Kodus olles sain üksnes lühikeseks ajaks paar korda aeda minna, kust tõin õhtusöögiks tomaate, musta rõigast ja kurke, Hildale ka magusaid õunu.

Hilda katsus täna natuke ka üleval olla ja temperatuur ei tõusnud ka õhtupoolikul üle 36,7. Vast hakkab ta paranema - oleks väga hea. Lapsed on praegu terved. Päev otsa hullavad nad - väljas ja toas. Öösel magavad nad ühes voodis. Oli korra aeg, kus lapsed kolmekesi magasid kahes üks teise kõrva pandud voodis!

Keilas, 6. septembril 1930

Eila hommikul kella 9 paiku sõitsin Ellinori, Viktori ja vanamammaga, kes Hilda haiguse pärast Nõmmelt läinud pühapäeval siia tuli, Türisalusse seenile. Ilm oli jahedavõitu ja puhus põhjatuul. Mere ääres metsaski tundus üsna vilu olevat, kuigi päike enam jagu aega paistis. Seeni oli küllalt, aga enam jagu ussitanud. Pirma perenaine andis meile kella 3 paiku ka lõunat: praetud sinki härjasilmade ja kartulitega, mustikasuppi mannapudruga. Pärast lõunat läks vanamamma kohe metsa, sest tema armastab väga seeni korjata, mina jäin lastega esialgu Pirmade õuele vanamamma korjatud seeni läbi vaatama. Seente puhastamisel tuli mul korraga mõte nende Virumaa kalurite juure minna, kes Türisalus elutsevad, et ehk saab jälle lõhe -ja siiakalu osta. Võtsin omad lapsed ja Pirma kaks tütart kaasa ja läksin üle oja sinna tallu, kus kalurid elavad. Küsisin meeste käest, kes õuel üht köit vedasid või kerisid, kas neil kala on. Vastati, et siiakalu on. Otsustasin need - 2 kilo 700 grammi - ära osta (1 kroon kilo). “Kas Teil lõhe ei ole?“ - “On, aga suur: kaalub 14 kilo”. “Mis kilo hind?” - “2 krooni 50 senti!“ Mul ei olnud raha nii palju kaasas, et seda peaaegu puudaraskust kala ära osta, aga nad olid mulle valmis ka võlgu jätma, seda parema meelega veel siis, kui ma ütlesin, kes ma olen. Ma maksin neile 10 krooni ära, jäädes esialgu võlgu 27 krooni 70 senti ja lasksin kalad Pirmade juure tuua. Õhtul kella ½ 9 ajal olime kodus ja siis soolasime kalad ära. Mina ise võtsin kaladel sisekonna välja. Keilast, apteeker Sarmi käest, kes mitme asja peale väga osav on, võtsin kojusõidul soola ja rohtusid. Lõhe oli emalõhe, kelle kõhus oli suur hulk kalamarja, mis mulle väga maitseb. Kalamarja valmistasid kodulised ka nende juhatuste kohaselt, mis ma Sarmolt olin saanud ja täna hommikul maitses see mulle väga hea. Ka Viktor sõi kalamarja, Ellinor leidis selle ometi liig soolase olevat. Kalast enesest jatkub meile küll kauaks ajaks. Esimest korda elus ostsin ma niisuguse suure ja kalli kala nagu eilane lõhe. Jäin eila pärast ostmist ka nõnda sellepärast mõtetesse, et enam seenigi korjata ei tahtnud. Imelik tundus olevat, et üksainus kala maksab 35 krooni! Mõne aasta eest olid lõhed igatahes pool odavamad, aga nüüd veetakse neid välismaadele, ja meie suudame neid veel vaevalt ostma.

Ilm on täna veel jahedam kui eila. Täna läksid juba kured, kelle minek pidavat kurje ilmu kuulutama. Hilda käis ühes vanamammaga täna Keilas juba. Nad sõitsid sinna hobusega. Hobuse jalg on mõnest pikemast sõidust haige; vanamamma tõi hobuse koju; Hilda jäi veel Keila lille ostma väikese Hilda hauale ja tuleb jala koju. Vast saab Hilda ikka juba päris terveks.

Korjasin aiast täna umbes 100 punast tomaati ära. Oleme valminenud tomaate juba mitu nädalit ennegi söönud. Kahju on, et enam jagu meie tomaate lõhki kasvanud või natuke mädanemise plekkidega - ei saa neid vast nii hästi sisse keeta. Rohelisi ja poolvalminud tomaate on aias veel väga palju - mitu sada. Tomaate sööme kõik - mina, Hilda, lapsed ja vanamamma - väga hea meelega, enamasti õhtul võileiva ehk võisaia peale pannes; ma söön ühes lastega mõnikord tomaate ka paljalt.

Nõmme keskkooli director Kansmann pakkus mulle täna telefoni teel uuesti usuõpetuse tunde. Linna koolinõunik Brüller olevat soovitanud minuga selle asja poolest uuesti läbi rääkida. Isiklikel põhjustel keeldusin otsustavalt Kansmanni pakkumist vastu võtmast, kuigi mul just Kansmanni juures kerge oleks olnud oma tööd teha. Jäime Kansmanniga Etzoldi peale peatuma, sest Tallinna õpetajad ei taha neid tunde saada ja Nõmme koguduseõpetaja Eilart ei hakka ka usuõpetajaks Nõmmel, kas aga Etzoldki neid tuned vastu võtab, on küsitav.

Õhtupoolikul korjasime Hildaga kurke. Saime neid seekord 558. Kurgid ei ole mitte enam kõik nii suured, nagu kasvamise hooajal, kuid nad on siiski üsna ilusad. Kui öökülma ei tule, saame neid veelgi. Tänased kurgid saavad kõik meile omale sisse soolatud. Eila korjatud seentest keetis vanamamma jällegi salatit.

Keilas, 8. septembril 1930

Eilane pühapäev sai mulle üsna kibedaks tööpäevaks. Juba hommikul enne jumalateenistust tuli üks paar kihlusele, siis oli jumalateenistus armulauaga, kaks surnut matta (muu seas see naine, kes öösel enne väikese Hilda matust haigeks oli jäänud), üks paar laulatada; pärast olin koguduse noorte koosolekul, kus noorte koondusele põhi pandi; Tuulas ristisin Lehte Talkovi, Valingul võtsin hiljuti surnud August Einbusi ema, n.n. leeritoa Miina armulauale ühes tema 5 ligema omaksega. Oli juba pime, kui lõplikult koju jõudsin. Minu hobuse Veera jalg oli haige, sellepärast lasksin Tuula rahvast ennast sõidutada. Valingule pidin jala minema, sain aga juhtumisi autoga, sest Keila kaupmehe Teliskivi tütar, piiritusekuninga E. Dammi proua harjutas ennast oma autot juhtima, juhtus parajasti just meie puiestee kohale, kui mina maanteele välja jõudsin ja sõidutas minu haige juure.

Täna tegime Hildaga väljasõidu Kloogale. Sõitsime raudteel Klooga jaama ja läksime metsa. Meil oli nõu seeni korjata, aga leidsime neid üsna vähe; vast sellepärast vähe, et esmaspäev oli, kuna seened pühapäeval vististi ära korjati. Peagi leidsime aga metsas ühe koha, kus rohkesti palukaid (pohle) kasvas, ja hakkasime neid suure hooga korjama. Vanamamma arvas kodus, et meie 10 toopi olime korjanud. Mulle meeldivad metsas kasvavad palukad: nende läikiv puna just nagu kutsub neid vägisi noppima. Ka oli ilm õige ilus. Päike paistis ja tundus võrdlemisi soe olevat, kui soojast võib rääikda nüüd, sügise tulekul. Mõnikord siiski puhus ka jahe tuul; igatahes tundis Hilda enesel vahetevahel külm olevat ja ta pea valutas. Mulle tundus metsa all väga hea. Ka Hildale tundus hea, kui maha arvata ülalnimetatud pahed, mis tingitud Hilda haiglasest seisukorrast. Kasvasid seal Klooga järve läheduses peaasjalikult kõrged männid, nende kohin tundub iseärlikult salapäraselt. Vahetevahel kuuled seal ka mõne haava lehtede kohinat. Metsa all on igalpool mustika -ja palukavarred ehk küll kanarbik, mis kahjuks küll juba ära õitsenud. Eemalt kuuleb mõne lehma häälitsust. Harva juhtub mõni inimene kas marju korjates või muidu metsast läbi minema. Metsarahu mõjub rahustavalt. Aeg möödus kiiresti. Kell 8.50 hommikul sõitsime Keila jaamast välja, kell 4.03 pärast lõunat Klooga jaamast tagasi. Ei olnud tähelegi pannud, kuidas aeg käest kadus. Praegu, õhtulgi veel on ikka silmade ees päikesepaistel olev mets, sammal, liivased teed, pohlad, mustikad, kanarbik.

Sain vaevalt kodus lõuna ära süüa, kui juba mul tuli Vanamõisa haige juure sõita. Ka sealt tuldi mulle hobusega vastu, nõnda et Veera oma jalga võib parandada.

Homme ja ülehomme tuleb mul jällegi Tallinnas olla - need sõidud on mulle kõige rohkem vastumeelt. Vanamamma sõidab homme jällegi Nõmmele, sest Hilda paranes niipalju, et ta täna juba minuga Kloogal võis käia. Peaks Hilda jäämagi terveks, sest väga raske on olla, kui haigus on majas, liiatigi veel, kui perenaine on haige.

Lapsi meie täna Kloogale kaasa ei võtnud, sest Ellinoril oli klaveritund; ka ei olnud neil suurt himugi Kloogale sõita, sest nad armastavad terve päeva otsa kodus mängida. Alles nüüd õhtul ütles Viktor Hildale: “Mamma, võta mind teine kord ka Kloogale, sest ma ei ole seal veel käinud!“ Aga tänavu meie vast Kloogale küll enam ei sõida, sest seeni oli seal vähe ja palukaid olime juba ennemaltki Keilast turult ostnud ja nüüd jätkub meile neist marjadest.

Praegu on kibedasti tarvis suveõunad kõik maha võtta. Vanamamma ja teenija olidki meie äraolekul õunu võtnud.

Keilas, 10. septembril 1930

Kurgede minek ikka kuulutas ka kurje ilmu. Eila ja täna sadas ühtepuhku hoovihma. Jahe on ka. Ei ole enam õige tükk aega olnud üle +10 R. Praegu, kell ½ 9 õhtul on vaevalt +7 R. Meie oleme juba oma tubasid kütnud, sest ruumid on üsna jahedad. Puhub ka väljas ühtepuhku põhjatuul, mis polaarmaade jaheduse meile toob.

Eila õhtul olime Hildaga jällegi mures Viktori pärast. Õhtupoolikul kanti meil puid kuuri ja Hilda lastega oli seal ka puid ladumas; Viktor kandis puuhalgusid. Õhtul tuppa tulles korraga poisi üks jalasoon valutas. Meie panime Viktori voodisse ja soojavee pudeli haigele kohale. Kraadisime poissi-tal oli 37,9! Meie ehmatasime ära, et ei tea, mis haigus tulemas on. Aga täna sai Viktor jällegi terveks. Vist ta eila puude kandmisel ikka enesele liiga tegi. Hildal on täna jälle uus mure: ta peab homme Tallinna minema, et uut teenijat otsida, sest praegune, Aline nimeline tahab oma endisele kohale Vigalasse tagasi minna. Teenijate vahetamine ei ole iialgi hea, sest kes teab, missuguse jälle võib saada; mõnikord võib mõne hästi halva inimesega kokku juhtuda - ei tea ju, missugust valida nende seast, kes ennast pakkuma tulevad. Ma panin täna kuulutuse “Päevalehte“, et linna lähedale maale vajatakse haritud perekonda üksikteenijat, kes ka iseseisvalt keeta oskab; tulla ainult neljapäeval kella 10-11 Pikk tän 50 kort 4. See on Hilda venna Eduardi korter, kuhu siis selle kuulutuse peale teenijad ennast pakkuma tulevad ja Hilda peab seal homme paraja välja valima. Hilda ütles, et tema süda väga rahutu on homes pärast. Harilikult on Hilda käes asjad küll just siis hästi korda läinud, kui ta väga rahutu on olnud oma südame poolest, aga kes teab, kas see just igakord nõnda on.

Tänane päev oli töörohke: hommikupoolikul tunnid pedagoogiumi harjutukoolis, väsitav raudteesõit, kodus pidin õhtupoolikul 6 inimest vastu võtma, kes tunnistusi tahtsid. Töötasin kantseleis kuni õhtusöögini, kella 8ni õhtul. Rohke töö juures saab väga ruttu päevadest nädal, nädalatest kuu, kuudest aasta, ja vaata juba on peagi ka 10 aastat mööda läinud nii ruttu, nagu oleks see unenäos. Üks ruttamine tuleb teise järel, iialgi ei ole seda tunnet, nagu oleks mul aega küll. Kihelkonda mööda ristimas käies on mind peaaegu alati ikka palutud kauemaks jääda piduliste sekka, on mind väga hästi vastu võetud, aga tahes või tahtmata olen pidanud alati jälle koju ruttama, et välja puhata uue tööpäeva jaoks. Olen küll sagedasti katsunud enesele võtta vaba päeva ja olen siis sõitnud kuhugile seenile või mujale, aga ega ma sealgi ei ole tunnud enese rahuliku olevat - alati on töö mul meeles seisnud ja mõnigi kord olen just nagu kuulnud südametunnistuse etteheiteid, et mikspärast ma nõnda aega veedan ja mitte oma töö juures ei asu. Olen vabast päevast, mille olen mööda saatnud looduse üksilduses, enamasti alles tagantjärele mõnu tunnud; kui ilus oli ometi seal! Aga vist on nõnda inimese elu üldse, et olevikus ei suuda inimene täit õnne tunda, ikka segab teda mõni elumure, aga minevikku mäletades kustutab inimene elumured maha ja näeb üksnes ilusat veel. Minevik on nagu retuscheeritud näopilt, millelt kõik vistrikud ära on kustutatud, nõnda et inimese nägu näib päris ideaalselt puhas ja ilus olevat, kuna tõeliselt ilus nägu siiski mõne armi või vistriku läbi kuidagi on moonutatud, näotumaks tehtud. Nagu vistrikud näol nõnda on ka elumured, mis oleviku head ometi ei lase puhtalt tunda. Kell aga juba üle ¼ 10 õhtul, ma olen kahepäevasest Tallinnas käimisest väsinud, mu pea valutab ja ma pean nüüd otsekohe juba magama heitma. Hilda ja lapsed on juba voodis.

Keilas, 11. septembril 1930

Tõusin hommikul ¾ 7 üles, selsamal ajal, kus Hildagi, kes Tallinna sõitis. Tegin kantseleis hulk tööd ära. Kell ¾ 9 kõlistas siia õpetajaproua Sternfeldt, et tema ühes õpetaja Kubu ja proua Kubuga siia tahtvat sõita. Ma vastasin, et Hilda Tallinnas on; lubati seal üles otsida. Hilda ja proua Sternfeldt on head sõbrad. Õpetaja Kubu ostis enesele auto, käis sellega Võrumaal suvitamas ja tahtis nüüd ükskord ka meil Keilas ära käia. Olin Kubuga koos ülikoolis, käisin ühes Hildaga Tartus tema pulmaski, oleme ka Tallinnas nende juures käinud, aga Kubud ei olnud meie juure Keila 9 aasta kestes mitte saanud. Täna siis nad tulid umbes ¾ 3 ajal pärast lõunat: Kubud ja Sternfeldti paar; Hilda sõitis nendega kaasa. Õp. Kubu juhtis ise autot. Läksime aeda, kus sõime ploome, tikerbeere ja õunu. Sternfeldt ronis puu otsa ja raputas magusaid õunu maha. Sternfeldtil oli aga Tallinnas kella ¾ 6 ajal üks ametitalitus ja ta sõitis kella 4.21 rongiga Tallinna. Kubu sõidutas ta Keila jaama, kolm prouat –Hilda proua Kubu ja proua Sternfeldt - ja mina olime kaasas. Jaamast sõitsime kiriku juure ja läksime väikese Hilda hauale. Proua Sternfeldt pani hauale roose, proua Kubu krüsanteeme. Väikese Hilda hauale oli toodud ka üks pott astritega teadmata kelle poolt. Võib olla varastatakse need krüsanteemid ja roosid ära, sest lilled olid väga ilusad ja ilusamaid lilli on ikka varastatud, aga mind see asi enam palju ei kurvasta; rõõmustab mind küll lugupidamine, mida väikesele Hildale avaldatakse. Väike Hilda käis läinud sügisel ühes Hilda ja Ellinoriga ka Kubu ühe poja sünnipäeva pidamas, nüüd mälestasid Kubud ja pr. Sternfeldt väikest Hildat lillede toomisega; Kubul näisid liigutuse pärast pisarad silmis olevat. Haualt sõitsime jällegi meile. Jõime kohvi, ajasime juttu, vaatasime minu tehtud pilte. Kell 7 läbi, kui õp. Kubu ühes oma proua ja proua Sternfeldtiga ära sõitsid. Meie andsime neile kaasa ploome, õunu ja kurke. Keila meiereist ostsid võõrad jaamasõidul, kui õp. Sternfeldti saatsime, ka 12 kilo võid. Oli jälle hea lahutus, et võõrad käisid, sõbralikud inimesed, see annab just nagu jälle elujõudu ja julgustust.

Keilas, 14. septembril 1930

Reedel, 12. septembril võtsime suure hoolega õunu maha: mina, Hilda, Ellinor, Viktor, Tortentali Erna ja meie teenija. Eila ja täna aitas meid sellepärast väike Eduard. Nüüd on õunad enam-vähem võetud. Võib olla, et meil õunu tänavu ei varastatudki. Keila alevis andis advokaat Fiskar umbes 12 poisikest õunavarguse pärast politsei kätte - see asi hirmutab vast ka teisi. Igatahes saime meie suur hulk ilusaid õunu. Õunad on tänavu võrdlemisi väga terved, ilma ussitamata.

Eila õhtul tõime väikese Eduardiga kirikutornist jälle 10 tuvi. Oli täna lõunaks tuvipraad. Eila õhtul oli meie laud väga maitsvalt kaetud: lõhekala, lõhemari, silmud, värske seasink, kohupiim, sai, hapud seened, tee kõrval iseenesest mõistetavalt sahvt, keedetud munad, Keila meierei esimese järgu eksport või. Nõnda võisime kõik maiustada.

Väike Eduard oli nädali eest Viljandimaal oma vanemaid vaatamas. Sõidul Viljandisse oli ta ka minu papat näinud. Minu papa ja tema oma, kaks venda, saavad väga hästi läbi ja tunnevad iseäranis viimasel ajal, kus nad ju vanad on, kokkusaamisest suuret headmeelt.

Täna õhtupoolikul käisin Humala Jäärikul armulauale võtmas ja Humala Kiisal ristimas. Väike Eduard oli parajasti just meilt lahkunud, kui mina koju jõudsin. Pärast õunavõtmist tegi ta meil saage teravaks. Eduard oskab nõnda üht ja teist asja nokitseda.

Keilas, 15. septembril 1930

Korjasin Hildaga täna viimaseid kurke. Neid sai 4 võrdlemisi suurt korvitäit. Ilusamad kurgid viin homme Hilda venna Eduardile, pisemad teeme omale piprakurkideks. Ka kõrvitsad tõin täna aiast ära, sest ilm on öösetel juba õige jahe, kuigi öökülma ei ole olnud. Meil sai kevadil 5 kõrvitsataime istutatud ja kasvas kõigest 5 kõrvitsat, neist 4 tükki nii umbes 30-40 naelelised ja üks vähem. Kõrvitsasaak oli seega väike, aga meile jätkub sellest ja saab äragi kinkida.

Käisin täna ka alevis. Pühapäevased laululehed tulid trükki anda - tuleval pühapäeval peab meil Keila uue koolimaja pühitsemise puhul jumalateenistust prof. Rahamägi. Pühapäeva õhtupoolikul kella 4 paiku on koolimaja pühitsemine, mida toimetab piiskop Kukk prof. Rahamägi ja minu kaastegevusel. Käisin täna alevivanema Berggrünfeldti juures, kes ühtlasi on Keila postkontori ülem, ja seadsime seal pühitsemise kava trükivalmis. Uus koolimaja saab ühtlasi Eesti vabadussõjas langenute mälestuseks. Seega on minu mõte, mille avaldasin aastate eest, kui Keilas asutati mälestussamba komitee, võitnud: ma soovitasin sel korral mitte mõnda sammast ehitada, vaid koolimaja. Pärast sai iseenesest mõistetavaks asjaks, et langenute mälestuseks tuleb ehitada koolimaja. Kui palju siiski minu mõte praegu ehituse juures mõõduandev oli, seda ma ei tea. Minu käest küsiti nõu, mis kirjutada tuleks koolimaja külge kinnitatavatele mälestustahvlitele ja ma soovitasin ühele tahvlile kirjutada lihtsalt ja selgelt: “Austavaks mälestuseks Eesti vabadussõjas langenuile ehitasid selle koolimaja Keila alev ja Keila vald“. Teisele tahvlile kirjutada ehituse valmissaamise aasta “1930“. Kuna see pealkiri kõigile meeldis, siis jääbki ta vist nõnda. Keilas on seega esimene kultuurhoone vabadussõjas langenute mälestuseks; mujal on ikka sambad, mis silmale küll ilusad, millest aga ka muud kasu ei ole.

Täna tuli meile uus teenija Gerda Arva. Senine teenija lahkus ühtlasi. Meie ei armasta teenijate vahetamist, aga inimesed on praegusel ajal rahutud ega püsi ühes kohas kaua. Ka on meil suures majas ikkagi palju tööd. Tallinna läheduse pärast on meil ka iga pühapäev võõrad, need tahavad talitamist; nõnda ei saa aga teenija ka pühapäevalgi palju vaba aega. Ka on meil ikkagi võrdlemisi palju loome: 3 seapõrsast, 1 hobune, kanu ja kanapoegi kokku 40, 15 parti, 10 hane, need nõuavad ka talitamist.

Võeti meil täna ja võetakse ka veel homme kartulaid. Saime tänavu nii korraldatud, et ei teenija ega Hilda tarvitse kartulaid ise võtmas olla: rentniku inimesed võtavad kartulid üles ja meie maksame selle eest rentnikule. Siiamaani nägi Hilda igal sügisel ise palju vaeva kartulivõtmisel ja muu juurvilja koristamisel. Tänavu ei võigi Hilda oma tevise pärast, mis mitteei ole hea, enam niisugust vaeva näha, ka ei ole meil ainelises mõttes enam häda , et ise kõik peaksime tegema.

On esmaspäeva õhtu. Kaks päeva tuleb jällegi Tallinnas käia. Hirmus ruttu mööduvad need 5 päeva, kus ma Tallinnas mitte ei tarvitse käia. Kolmapäeval koolitundidest vabanedes on küll hea tunne, et peaaegu terve nädala vaba võib olla, aga vaata juba ongi nädal jälle otsas ja hakka uuesti peale! Ideaalne oleks seisukord, kui Keila kogudus suudaks ainelise seisukorra nii heaks teha, et koolitunde enam tarviski ei oleks, aga niisugust seisukorda ei tule küll iialgi, kus tõesti aineliselt lahe tunduks.

Keilas, 17. septembril 1930

Kui õpeteja Kubu ja õp. Sternfeldt läinud nädalil meil käisid, hakkasid nad mulle peale käima, ma hakaku Lenderi tütarlaste gümnaasiumi usuõpetuse tunde andma. Seal oleks olnud, kuna Sternfeldt koolides tunde anda enam ei taha, 7 tundi saada. Kuna mina pedagoogiumis 7 nädalitundi annan ja üle kahe päeva nädalis koolitöö peale ei saa kulutada, olin nõus 5 tundi Lenderi gümnaasiumis vastu võtma. Sternfeldt lubas siis asja nõnda korraldada, et ma need 5 tundi oleksin saanud vastu võtta; muu seas tuli sellepärast ka pedagoogiumi tunnikava natuke muuta. Kui ma eila hommikul pedagoogiumi jõudsin, kõlistas mulle Sternfeldt, et ma Lenderi kooli läheksin läbi rääkima, Lenderi juurest telefoneeriti mulle ka, et sinna tuleksin - nad olid pedagoogiumiga tunniplaani muutmise pärast juba läbirääkimisi pidanud. Läksin vabal ajal ühes Sternfeldtiga sinna ja asjad said korda. Täna andsin juba esimesed tunnid Lenderi koolis, nimelt keskkooli III ja II klassis ehk sealsete nimetuste kohaselt 9. ja 8. klassis. III klassis oli hea kord ja head teadmised, II klassis oli natuke palju kära, aga seda on keskkoolis kerge sumbutada. Kui ma Lenderi juurest Maakri tänavalt Vene tänavale pedagoogiumi tagasi tulemas olin, sattusin vihma kätte, kõik aeg, 10 minutit, mis käigu peale kulus, olin kange vihma all. Pedagoogiumis öeldi mulle, et Tallinna ja Nõmme linna koolinõunik, hra Brüller kõlistanud, et ta minuga tahtvat kokku saada ja mõne minuti pärast pedagoogiumi tulevat. Brüller tuligi ja ütles: “Vast aimate isegi, mispärast ma tulen?” Muidugi ma teadsin seda: Nõmme keskkoolil ei ole usuõpetajat ja Brüller tuli mind nüüd selleks kauplema. Ma vastasin uuesti kindlalt, et ma seda kohta ei saa enam vastu võtta, kuna mul ju ka suur kogudus käes on ja ma tahaksn kogudusetööd südametunnistuse järele, korralikult teha. Ka teatasin Brüllerile, et Tartust üks noor usuteadlane Sternfeldti soovil ja prof. Rahamägi soovitusel tulemas on ja Nõmme kooli direktor Kansmann, kes veel eila mind jälle Nõmmele kutsus, sellega lubas läbikäimisse astuda. Brüller kahtles, kas ikka usuõpetajat Nõmmele saab, ja ütles, et kui asi niikaugele läheb, et nad usuõpetuse Nõmme koolist üldse oleksid sunnitud kaotama, siis ka mina Jumala ees süüdlaseks jäävat, sest ma võivat ikkagi vast veel ühe päeva nädalis koolitöö jaoks leida. Vastasin, et see mulle täiesti võimatu on, küll aga katsuksin ma ka omalt poolt kõik teha, et Nõmme kool enesele usuõpetaja leiaks. Lubasin ka prof. Rahamäega, kes pühapäeval Keilas jumalateenistust peab, selle asja üle rääkid, et Tartust ikka üks usuõpetaja siiapoole tuleks. - Jah, nõnda see on: meil Eestis on kohte intelligentsete tööjõudude jaoks vähe, haritlasi liig palju, kuid usuõpetajatest on puudus. Mõnigi on Eestis kohaleidmisega hädas, ma pean aga nüüd kohapakkimistele kahe käega vastu seisma, sest ka Lenderi gümnaasium pakkus mulle 5 tunni asemel 7 tundi nädalis, viimaks ometi jäädi ka seal noore usuteadlase tuleku peale lootma, kellele mulle üleliigsed 2 tundi jääksid. Kuidas edaspidi usuõpetuse kohtade saamisega lugu on, seda ei või muidugi keegi teada, ei tea mina ka seda, kuidas edaspidi minu käsi sellepoolest võiks käia.

“Laste Rõõm“ No9 tõi minu jutu “Jänest otsimas“. Ma kirjutasin hiljuti jutu “Heinal“, mis aga veel natuke silumist tarvitab.

Ilmad olid kaua aega õige jahedad, nüüd eila läks nagu soojemaks , hakkas aga täna vihma sadama. Hea oli, et eila meie kartulivõtmine lõpule sai viidud. On hea kartulikasvu aasta. Hilda tahtis täna porgandeid võtta, aga vihma pärast ei saanud seda teha. Õieti on tänavu kõik hästi kasvanud, nõnda, et igapäevase leiva poolest võiks muretult talvele vastu minna.

Keilas, 18. septembril 1930

Matsin Keilas ühe noore perekonnaisa, kes surma sai kahurikuuli lõhkemisel. Ilmasõjast saadik on Vääna kandis siin ja seal veel vedelemas kahurikuule, mida kohalikud elanikud oma huvides ära kasutada püüavad. Üht niisugust kuuli lahti kangutades või teist niisuguse töö juures aidates sai surma see mees, kelle täna matsin. Pärast matmise talitust võtsin kodus õunu, enne seda aitasin Hildat sellerisi, porrot ja porgandeid võtta. Ilm oli täna õige jahe, kuid suuremalt jaolt kuiv.

Keilas 19. septembril 1930

Oli väga ilus päikesepaiste, kuid põhjapoolt puhus kaunis jahe tuul. Meie juurvilja maal, mis põhja ja lääne poolt kõrgete puude ja viljapuuaiaga kaitstud on, oli õige soe olla: kõndisin Ellinoriga seal, vaatlesime kapsaid, musta rõigast ja korjasime veel mõned ilusad kurgid peenratelt. Kass oli ka sealsamas päikese paistel ja tundis nähtavasti suuret mõnu soojast päikesepaistest. Päev kulus mul enam-vähem oma majapidamise asjade peale ära, koguduse asjus ei käinud mitte ühtki inimest, sest praegu on kibe kartulivõtmise aeg. Ma võtsin veel õunu, mida aias ikka veel leidub, tasandasin õues teel rattaroopaid ja seadsin õunaveini ühes Hilda ja teenijaga. Ellinoril ja Viktoril on praegu alles päris suvine aeg sellepoolest, et Ellinor alles 6. oktoobril kooli läheb, nõnda on neil aega küll hullataja mängida, ka juturaamatuid lugeda nii palju , kui himu on. Elavalt on mul aga veel silmade ees see aeg, kus ka väike Hilda nendega mängis, mälestused sellest heast ajast, kus ma ei tahtnud mõtelda niisuguse võimalusegi peale, et mõni mu kolmest lapsest sureb, tahavad mu südame valu pärast kokku kiskuda.

Keilas, 23. septembril 1930

Sügisene pööripäev. Pilves ilm, kaunis vaikne, sadas korra keskpäeva paiku mõni vihmapiisk, soojust oli + 6°R. Baromeeter näitab 768. Laupäeva, 20. septembri hommikul oli meil esimene öökülm, mis võttis ära kurgid, kõrvitsad, tomaadid, osa kresse ja veel mõned õrnemad lilled. Päeval oli küll ilus päikesepaiste. Hilda haual õitsevad astrid begooniad, mis igatahes külmast jäid puutumata.

Pühapäeval oli hommikul pilves, pärast hakkas sadama nagu oavarrest. Keilas oli aga suur püha - uue koolimaja pühitsemine. Professor Rahamäel käisin hommikul kella ¾ 9 ajal jaamas hobusega vastas, aga ta sõitis alles kell 11,18, ma jätsin jumalateenistuse alguse pool tundi sellepärast hiljemaks. Rahamägi pidas kirikus jutluse ja kirikupalve, pärast minuga koos ka armulauateenistuse. Piiskop sõitis kella 2ks autoga Tallinnast Keila, ta pidas enne Toomkirikus jumalateenistuse ära. Uus koolimaja kogunes rahvast puupüsti täis. Keila alevivanema Berggrünfeldti avakõne järele tuli vaimulik talitus: professor Rahamägi pidas kõne, piiskop teise kõne ja pühitsemistalituse, mina palve, vahepeal laulsid suured inimeste ja laste laulukoorid, oli ka kolm üldlaulu, mida saatis Keila muusikakoor. Kõik läks täpselt kava järele, mille ma Berggrünfeldtiga koos kokku kokku seadsin. Koolimaja ukse juures seinal oli minu soovitatud pealkiri mälestustahvlil: “Austavaks mälestuseks Eesti vabadussõjas langenuile jne…”. Pärast vaimulikku talitust kõneles haridusministeeriumi esitaja Ollik, üks sõjaministeeriumi mees, Harju maavolikogu esimees Kuris, Harjumaa koolivalitsuse juhataja Depmann, seltside esitajad, koolide omad jne, lõppeks loeti ette ka telegrammid. Kõige enam rõhutati ikka seda ilusat põhimõtet, et Keila alev ja vald vabadussõjas langenute mälestuseks just koolimaja ehitas. Pärast aktust koolimajas, millest ka Hilda ja Ellinor meie uue teenija seltsis osa võtsid, tuli pidusöök pritsimajas, mis aga paljuid daame oli pahandanud, kuna küll kutsutud olid nende mehed, ei olnud aga naisi kutsutud. Ka Hilda sai pidusöögi kutse alles aktusel ja pidusöögile ta ei tulnud, sest ta ei olnud ennast selle vastu valmistanud, ka olid Hildal jalad suurest vihmasajust märjad. Pidusöögil oli laud kaetud külmade söökidega: oli rassolje, muna ja heeringas, angerjas, siig, süldid jne, joogiks oli vein, õlu, limonaad. Esialgu valitses nagu rõhutud meeleolu. Pärast läks aga elavaks. Piiskop Kukk, Keila villavabrikant Tähe ja suurkaupmees Tuberg tuletasid oma kõnedes meele veneaegu, kus suurte raskustega tuli võidelda hariduse eest, kuna ükskord haridusseltsi korjanduse pärast piiskoppi ühes teistega mõneks päevaks kinnigi tahetud panna. Ka prof. Rahamägi, kes kaua aega Keila kihelkonnas on elanud, tuletas meele endiseid aegu ja soovis kõik edu tulevikus. Berggrünfeldt rääkis neist raskustest, mis olid laenu muretsemisel valitsuse käest, Ollik sellest visadusest, millega Berggrünfeldt peale käis ministeeriumile. Nõnda möödus aeg kella 9 ni õhtul. Prof. Rahamägi sõitis ära, ilma et ta kirikumõisa oleks saanudki. Regastiku veoautol sõidutati mind ühes piiskopi ja meie kirikonõukogu esimehega kirikumõisa, sest ilm oli vihmane ja tee oli porine. Markusel oli hobune hommikust saadik kirikumõisas ja ta sõitis pimedas kodu poole. Piiskop jäi meile kuni eila õhtuni. Eila päeval aitasin tal korjata kibuvitsamarju tee jaoks ja kibuvitsajuuri vannivee jaoks piiskopiprouale, kes haiglane on, olevat seletatud, et kibuvitsatee neerusid hästi puhastavat ja kibuvitsajuurte vannid tervisele head olevat. Ka jalutasime piiskopiga aias, Viktor oli enamasti meiega kaasas. Lõunasöögiks oli meil hea kanapraad ja kanalihasupp, hommikul ja õhtul pakkusime lõhekala, siiamarja jne. Piiskop tundis meil enesel hea olevat muidugi nagu alati. Kella 8 paiku õhtul viisin ta Keila jaama mootorvagunisse. Muidugi andsime meie piiskopile õunu kaasa. Täna olin muidugi jälle linnas. Ka Hilda ja Ellinor olid Tallinnas, sest Ellinorile osteti uus kübar ja uued kingad. Viktor oli teenija seltsis kodus. Tallinnas sõin lõunat Hilda venna Eduardi juures, kus minu omad peatusid, lõunaks oli seal siiakala, mis mulle hästi maitses.

Keilas, 24. septembril 1930

Pidi mul täna olema Tallinnas 6 tundi nagu eilagi, kuid sain kõigest kolm tundi anda pedagoogiumis. Saksa õhulaev ”Graf Zepp“ sõitis nimelt 1 paiku üle Tallinna Helsingi poole ja tiirles tükk aega linna kohal. Ka kõik koolid läksid avaramatele kohtadele, et seda õhuhiiglast vaadelda. Nõnda jäid pooled tunnid koolides ära, sest õpilasi ei saadud enam viimaseks tunnikski kokku. Minu peale õhulaev, millele Soomest 3 lennukit vastu olid tulnud, iseäralist mõju enam ei avaldanud, sest ma olen teda piltidelt küllalt näinud ja ma olin nõnda enesele päris õige ettekujutuse saanud laevast, mis oma Ameerika reiside ja ümber maailma reisidega juba kuulus on. Mul oli võimalik anda 2 tundi pedagoogiumi harjutuskoolis ja ühe tunni päris pedagoogiumi õpilastele, kellel kõigil juba on keskkooli haridus. Pedagoogiumi õpilased kuulasid usuõpetuse metoodikat nähtava töötahtega, aga harjutuskooli (=algkooli) õpilased olid Zeppelini tulekust niisuguses eelärevuses, et väga raske oli neid vaos hoida ja töötama sundida. Ühes harjutuskooli klassis pidin lõppeks ähvardama klassist välja saata kõiki, kes veel Zeppelini julgeksid nimetada,aga ähvardus palju ei mõjunud. Kui Zeppelin õige madalalt linna kohal tiirles, lehvitati tema poole taskurätikuid, mõned majad olid Eesti lipud, teised koguni ka Saksa lipud välja pannud. Rahvast oli kaunis rohkesti väljas, kuid ometi mitte just iseäranis palju. Turul kestis kauplemine kõik aeg edasi, olgugi, et ka müüjad siiski sagedasti omad silmad taeva poole tõstsid. Ilm oli väga ilus - vaikne ja päikesepaisteline.

Nõmme keskkooli direktor Kansmann telefoneeris mulle üleeila õhtul veel kord. Ta ei leia omale koolile 6 usuõpetusetunni andjat. Veel kord palus ta mind, et ma need tunnid oma peale võtaksin. Ma ei suuda aga rohkem tunde enam anda, kui mul praegu on, sest kogudusetööd ei või ma ju ometi ka lohakile jätta. Millegipärast ei ole Etzoldi Nõmmele mitte kutsutud. Nüüd arvas Kansmann Nissi noore õpetaja Vollmanni poole pöörduda. Koolinõunik Brüller ütles mulle küll nädali eest, et nad olevat kõigi võimalikkude kirikuõpetajate uste peale koputanud, usuõpetajat ometi mitte leidnud. Ma arvan siiski, et Nõmmel veel viimast häda ei ole, kuna seal alles ikka vahet tehakse ühe või teise kirikuõpetaja vahel ja igaüht usuõpetajaks võtta ei taheta. Kõige suurem kohus neid tuned anda küll Nõmme koguduse õpetaja Eilartil, aga see on Nõmme koolivalitsusega sõjajalal, kuna koolivalitsus tahtis ehitada seltsimaja, Eilart selle mõtte aga ära laitis ja kirikut ehitada tahab. Ka näib Eilart vihane olevat Nõmme keskkooli peale sellepärast, et mulle enne teda ettapanek tehti seal usuõpetajaks hakata, igatahes telefoneeris mulle korra Eilart ja küsis muu seas ka seda, mis ajal mulle ettepanek tehti. Vastasin küll Eilartile, et see temale haavav ei tarvitseks olla, et mind enne kutsuti, sest direktor Kansmann käis minuga koos Treffneri gümnaasiumis, Nõmmele tänavu asudes ei tunnud ta Nõmme olusid ja tegi arusaadavas mõttes ettepaneku oma koolivennale ühes temaga Nõmme keskkooli töötama hakata.

Et mul täna linnas rongiminekuni aega jäi, siis sõin ma jälle Hilda venna Eduardi juures. Hommikul viisin talle meilt õunu, porgandeid ja ühe purgi punase sõstra moosi. Eduard teadis sellest juba eila ja oli mul hommikul Tallinna jaamas vastas, sest üksinda oleks raskeks läinud kõiki asju ära viia.

Hilda oli ühes teenijaga täna juba doppelt-aknaid ette pannud, sest ilmad on ikkagi juba üsna jahedad ega ole ka lootust, et nad veel soojaks läheksid. Ametliselt on ju ka sügis käes. Lõikuspühani on veel enam kui 2 nädalit aega, aga vili on ammugi väljadelt koristatud, ka kartulid saavad juba võetud - meil kirikumõisas neid igatahes enam võtta ei ole. Hilda mõtles isegi juba kapsaid koristama hakata. Vara sai tänavu kõik valmis, ruttu läks ilusam aeg mööda. Käin sagedasti veel aias: seal leidub ikkagi veel mõni üksik õun puude otsas ehk puu all maas. Käisin nõnda ka täna Ellinoriga aias ja sõime hästi valminenud õunu. Juba hakkavad aias mõnedki põõsad kolletama ja vahtrate lehed punaseks ja kollaseks värvuma. Omast kohast on need mitmekarvalised puulehed õige ilusad, aga ei tahaks näha neid langemas ja kahisemas jalgteedel. Tulin Keila jaamst tulles ka Hilda haualt läbi –s ealgi on juba küllalt maha varisenud lehti. Varsti tuleb ka külm ja võtab lilled, mis hauda ehtisid. Talv võtab oma võimu alla haua, kus asub see, mis Hildast veel üle jäi. Mäletan, kui väike Hilda ütles: “Ei tahagi seda talvet. Mis ilma lumeta viga olla? “ Jah, kahju on, et talvine aeg meil kaua kestab ja soe aeg vaevalt kolm kuud on!

Elame praegu omakeskis. Vanamamma Nõmmelt oli laupäeva õhtust esmaspäeva hommikuni meil, tahtes aidata piiskoppi vastu võtta. Nüüd on meil 5 inimest majas: mina, Hilda, Ellinor, Viktor ja teenija. Vahetevahel käib mõni päevatööline naine Keila alevist. Vähe inimesi meie suure maja kohta tundub mõnikord natuke nagu õudselt: tahaks, et oleks sellepärast sagedamini meil külalisi, neid küll käib siin ka üsna sagedasti. Ellinor nähtavasti ei karda üksildust: ta magab nüüd enamasti päris üksinda omas toas, sellessamas toas, kus läinud talvel kolm last haiged olid, aga ka tervetena mõnikord üheskoos magasid. Ellinor ja Viktor saavad küll väga hästi läbi ja mängivad mõnikord pool päeva nukkudega, neid sõidutades ja söötes, aga mulle tundub, nagu oleks väike Hilda neid mängus palju rohkem veel sidunud. Üleeila, kui Hilda ja Ellinor ka Tallinnas olid, tuli teenija ühes Viktoriga hobusega Keila jaama vastu. Ma läksin Viktoriga jala koju, sest vanker ei oleks meid kõiki hästi mahutanud. Läksime ka väikese Hilda hauast mööda. Seal ütles mulle Viktor: “Tead, papa, ma ei mäleta enam hästi väikese Hilda nägu. Väike Hilda ise on mul küll meeles, aga ta nägu ei mäleta!“ See ütelus lõikas mulle südamesse: nii ruttu ununeb kõik! Mul enesel on küll hästi meeles väikese Hilda nägu ja hääl ja kõik…

Keilas, 26. septembril 1930

Käisin lastega Keilas. Maksin vallamajas 1930.a. tulumaksu esimese poole 83 krooni ära, sest maksu tähtpäev on 30. september. Teist 83 krooni tuleb tasuda 30. novembriks, siis on ka valla isikumaksu teise poole tähtaeg. Valla isikumaks on tänavu meestel 15 ja naistel 5 krooni. Õiendamata on mul ka keskkassa pensionimaks, mida tasun veerand suuruses, s.o. 20 krooni. Elukinnitusmaksu olen tasunud tänavu tänavu 53 kr. 50 senti, raadiomaksu 12 krooni, kiriku liikmemaksu enese ja Hilda pealt 5 kr. 40 senti, teenija Paula eest valla isikumaksu I poole s.o. 2 kr. 50 senti. Ei tule meele vast kõik sunduslikke ja poolsunduslikke makse. Tallinnas koolitundidesse sõitmiseks kulutan raudtee sõidupiletite peale umbes 100 krooni või enamgi aastas. Nõnda kulub sunduslikkude väljaminekute peale aastas õige ilus summa.

                                                                                    ***

Piiskopi kirjalikul käsul tuli kirjutada järjekordne sissejuhatav, hingekosutav artikel “Eesti Kiriku“ jaoks. Kirjutasin “Pahanduste kaotamisest“ Luuka ev. 17, 1-10 põhjal ja saatsin tänase postiga ära. Olen niisuguseid artikleid “Eesti Kirikus“ järgmistes numbrites kirjutanud:

1924.a. No. 13 - “Õndsad on need, kes õiguse järele isunevad ja jänunevad, sest neid peab kosutama “ -Joh.6, 1-15 kohaselt.

1924.a. No. 41 - Lõikuse pühaks. Taaveti laul 65, 12-14.

1925.a. No. 25 - Leidmise rõõm. Luuk. 15, 1-10.

    “         No. 44 - Kõlbad sa Jumala riigile ? Luuk. 9, 57-62.

1926.a. No. 19 - Taevaminemise pühaks. Luuk.24, 50-53

    “         No. 50 - Jõulude ootel. Iesaja 61, 1-3.

1927.a.   No. 19 - Kiitus Isale, taeva jam aa Issandale! Matt. 11, 25-30

    “           No. 47 - Uueks kirikuaastaks. Iesaja 62, 10-12.

1928.a.   No. 6 - Jeesus kutsub. Joh.1, 40-52.

    “         No. 33 - Kaehesugusest valgusest. Matt. 5, 14-19.

1929.a.   No. 3 - Jumala imelikud mõtted. Iesaja 55, 6-11.

    “           No. 45 - Rutakem! Luuk. 9, 57-62.

1930.a.   No. 21 - Taevamineku pühaks. Mark.16, 14-20.

                                                                                         ***

Tänane post tõi mulle “Kristlik Lastesõber ehk Tähtraamat 1931. aastaks”, õp. Hasselblatti välja antud. Selles kalendris on minu Lastejutt “Mesilane nõelab“ Ühes varemas aastakäigus oli “Hea lapsuke-see Hansuke

                                                                                         ***

Oli täna võrdlemisi soe ilm ilusa päikesepaistega. Veel nüüd, kell 7 õhtul on +10°R. Üldiselt peab küll ütlema, et tänavune September on jahe olnud.

Hilda lasi täna kapsad ära võtta ja riivida. Riivimas on meie rahvas kõik peale minu ja üks tüdruk Keila alevist. Kapsaid kasvatasime tänavu üksnes oma jaoks. Meile jatkub neist kapsastest, mis meie saime, küllalt.

Keilas, 29. septembril 1930

On olnud neil päivil õige ilusad ja soojad ilmad. Eila läksin ilma palitita kirikusse ja kõndisin kodupoole ilma mütsitagi. Meil oli jälle külalisi: laupäeva õhtul tuli minu naisevend Eduard, pühapäeva hommikul terve tema perekond. Enamasti sai aias oldud. Õhtu eel olime põllu peal, kus meie hobune Veera sõi: Korraga tuli lastel tuju ratsa sõita. Olid siis kordamööda hobuse seljas väike Niina, Galja, Ellinor ja Viktor. Galja ja Ellinor kihutas Veera koguni nelja. Viktor kartis esialgu hobuse seljas olla, aga Ellinorile oli ratsasõit hästi meele järele. Täna harjutas Viktor tagantjärele teenija Gerda abil hobuse turjast kinnihoidmist. Eduard ja tema perekond sõitsid eila õhtul jälle Tallinna. Kui nad minekul olid, tuli prefekt Jacobsen meile öömajale; ta ehitab Keilas maja. Käisin täna Hildaga Jacobseni uut maja vaatamas. Jacobsen ise sõitis ½ 2 päeval jälle Rakvere poole. Õhtu eel käisin Hildaga Greenbergide pool Ellinoril järel, kes täna tagantjärele aitas pidada tohtri Karini sünnipäeva, mis õieti eila oli, aga kuhu meil külaliste pärast võimata oli minna.

Keilas, 30. septembril 1930

Kui hommikul kell ¼ 8 hakkasin Keila jaama minema, sadas vihma. Päeval ometi läks jälle ilusaks. Õhtul läks aga õige jahedaks. Ellinor ja Viktor ratsutasid jällegi õhtupoolikul, kui Tallinnast koju olin jõudnud ja kella 5 paiku lõuna ära söönud. Ma olin ratsutajate juures õues kuue väel ja tundsin, et nõnda jahe oli. Koduteel tulin Hilda hauast mööda. Haua läheduses üle tee kasvab kastan ja selle otsast langesid mõned valminud kastanid maha. Tuli meele, kuidas sügisetel väike Hilda ühes teiste lastega armastas korjata läikivaid kastanisi ja neid korvitäie tõi tuppa mängida. Ei olnud see mitte mõni magus liigutus, mis seda mälestades minu hingest läbi läks. Hilda oli pidanud täna kodus olema ilma tööta, sest üks ta sõrm oli haige. Sellepärast olnud Hildal igav, ta vaadanud väikese Hilda pilte ja nutnud, nutnud…

Kui Lenderi juurest vaksalisse olin ruttamas, tuli mulle Tallinnas Viru uulitsal B. Leib vastu ja saatis mind, sõitis koguni Nõmmeni kaasa, et minu ja konsistooriumi sekretäri Villaga juttu ajada. Nõmmelt sõitis Leib Tallinna tagasi. Leib rääkis, kuidas ka tema Nõmme haridustegelastele peale ajanud, et nad just minu kutsuksid Nõmme keskkooli usuõpetejaks.