1931. aasta aprill

Keilas, 1. aprillil 1931.

Väikese Hilda surmapäev. Hauale on toodud üks kuuseokstest pärg ja üks hortensia. Hortensia viis vististi proua Väli, kes meile vastu tuli, kui ma Ellinoriga Hildat Keila jaamast ära toomas käisin- Hilda käis Tallinnas. On hea meel, et väikest Hildat veel aastagi pärast meele tuletatakse. Ella sõitis siia vanamamma Nõmmelt, Ta ütles et olevat väikese Hilda haual olnud ja seal ütelnud: „Ära nurise, väike Hilda, et sulle täna mõnda lille ei toonud. Toon teine kord, kui ilm on soojem!“ Hortensia, mis täna toodud oli ka juba longus olnud. Haual käis esmalt Ellinor, kuna Hilda oli liha ostmas; siis käis Hilda. Mina hauale ei saanud, sest meil oli saanis palju asju ja mina pidin sellepärast hobuse juures olema. Sõitsin täna 4 korda Keila alevisse: hommikul viisin Hilda rongi peale, siis otsekohe Ellinori kooli; lõuna paiku tõin Ellinori koolist koju ja kella ½  5 paiku sõitsin ühes Ellinoriga Hildale vastu. Puhus jälle üsna vali põhjatuul. Külma oli keskpäeval küll ainult 1° R ümber.


Keilas, 4. aprillil 1931   

Eila hakkas ilm pehmemaks minema. Põhjatuule asemel on täna juba lõunatuul, kuid sooja on vähe, kõigest +1 ½ ° R, sest taevas on pilvedega kaetud.
Jumalateenistusel Suurel neljapäeval oli rahvast vähevõitu; eila Suurel Reedel oli aga õige palju. Suurel Neljapäeval käisin veel valingul haige juures. Ellinor oli minuga haigesõidul kaasas, sest ta tahtis oma kooliõde Mary Seppeli näha, kes haiguse pärast koolis kaua on puudunud. Kui meie selle talu õue sõitsime, oligi terve talutäis rahvast meil vastas, nimetatud kooliõde ka. Ellinor viis sellele kooliõele väikese Hilda mälestuslaululehe, sest kooliõde oli juba ennemalt kirjalikult küsinud, kunas väikest Hildat mälestatakse. Umbes pool tundi olime seal Sepa talus. Siis sõitsime jällekodupoole, kuna talurahvas kõik jälle uksele tuli.
Eila sõitsin pärast lõunat üksinda Kääsalu koolimajja, kus kooliõpetajad vaimuliku kontserdi olid korraldanud ja mina Suure Reede kohast kõnet pidasin.
Neljapäeva õhtupoolikust peale kuni reede õhtu kella ½ 9-ni olid meil mõlemad Eduardid, kes muu seas suvised veinid pärmist lahutasid.

Täna on Ülestõusmise pühade laupäev. Käisin Ellinoriga jala Keila alevis. Ostsime seal 1 kilo rosinaid, 1 pudeli äädikat ja 2 sidrunit 137 sendi eest. Käisime ka väikese Hilda haual, kuhu oli toodud mõnesuguseid õisi ja urvadega pajuoksi. Nõnda on ikka veel neid, kes väikest Hildat meeles peavad.
Praegu värvivad meie inimesed mune. Viktor on natuke pahane ja ei võta värvimisest osa. Värvivad Hilda, Ellinor ja vanamamma. Kanad munesid pühadeks ilusasti oma 80 muna. Prefekt Jacobson saatis Viktorile pühadeks taskunoa ja kummagile lapsele veel juturaamatu. Juturaamatud said laste kätte kui nad hommikul alles voodis olid. Kohe hakkasid lapsed lugema ja ei tahtnud enam üles tõustagi.


Keilas, 5. aprillil 1931.

Esimene Ülestõusmise püha. Väikese Hilda mälestuseks olid kirikus jumalateenistusel laululehed. Lasksin neid trükkida 1000 tükki 10 krooni eest. Rahvast oli võrdlemisi rohkesti kirikus, ometi jäi vast 200 lehe ümber järele. Üks nõukoguliige Ohtust võttis pärast hulk järele jäänud lehti enesega kaasa, et Ohtus lastele jagada, leides väikese Hilda elulookirjelduse ilusa olevat. Väikese Hilda hauale oli toodud üks uus pärg. Kirikus oli ka Hilda ja Ellinor. Viktor jäeti koju, sest kirik on külm. Viktor külmetas aga paar korda hiljuti oma kõhu kergesti ära. Laululehtede eest sai kirikukassa 26 krooni 83 senti, mis on puhaskasu, kuna mina ju lehed ise välja maksin. Mälestasin väikest Hildat lihtsalt: „Mälestan täna ühes oma perekonnaga oma tütart Hildat, kes aasta eest suri ja maeti. Tänan ka siinlohal kõiki, kes perekonna leinast kuidagiviisi osa on võtnud. Palun kogudust laulda surmalaulu!“ Surmalauluks oli „Jeruusalem, sa püha taevalinn“- esimene salm. Pärast surmalaulu ütlesin piiblisalmi: „Meil pole siin mitte jäädavat linna, vaid meie otsime tulevat.“ Ma olin ennast ette valmistanud, et mitte oma liigutust näidata, kuid palju vaeva kulus ära ,et ennast hoida nutmise eest!

Ilm on täna jällegi enam-vähem pilves, üksnes hommikul paistis päike. Sooja on vaevalt üle +2° R, ehk küll tugev lõunatuul puhub. Lumi on igalpool. Jões siiski näib juba vett rohkem olevat ja elekter on õhtutel nüüd juba päris korralik. Sadas täna natuke ka lund. Keila alevi vahel on talvine tee rikutud, mujal on ilus lumetee; ainult paaris kohas kihelkonna teedel olen leidnud lapikesi, kus lumi juba ära sulanud ja pori väljas.


Keilas, 6. aprillil 1931.

Eila pärast jumalateenistust viisime Välide saatel Ellinori Greenbergide juure, kus ta mängis Kariniga, kes pärast pimesoolika operatsiooni kopsupõletiku sai ja väga raskesti haige oli, nüüd aga juba terve on. Õhtul olin terve oma perekonnaga Greenbergide juures õhtusöögil. Läksime ja tulime jala.
Täna oli kirikus võrdlemisi vähe rahvast, sest ilm on vahetevahel väga halb: sajab lumelörtsi nagu kotist. Sooja on täna +3 kraadi. Vast hakkab lumi nüüd kaduma. Hilda viis mind hommikul, kui kirikusse läksin, saaniga kuni Keila sillani, sest alevi vahel on saaniga juba halb sõita. Pärast jumalateenistust tuli üks vanaeit, kes mind alati meeles on pidanud, käärkambri ja tõi mulle kaks pühademuna selle eest, et ma väikesest Hildast laululehele ilusasti olevat kirjutanud. Ta tundis väikest Hildat, sest see oli korra tema majas natuke aega, Keila alevis, kui ma ise alevi lähedal ühes väikeses talus haige juures käisin. Munad andsin muidugi Ellinorile ja Viktorile, kellel neist hea meel oli.

Keilas, 7. aprillil 1931.

Eila õhtul olid meil Välid. Peaasjalikult vaatasime minu uut pildikogu, mille sügise ja talve kestes oma senistest ülesvõtetest valmistasin. Jutustasime ka kordamööda mõnda lugu omast elust. Sõime õunu, millede tagavara meil veel olemas. Sõime ka õhtust. Meie saatsime omad külalised hobusega poole tee peale, sest ilm oli eila ikka väga halb.
Täna on ka naljakas ilm. Praegu on hele päikesepaiste, kuid alles natukese aja eest sadas lund väga paksult. Soojust on kõigest varvalt 1°R. Kõik kohad, mis kuidagiviisi juba lume alt olid vabanenud- neil oli küll väga vähe-, on jälle lumest valged.
On viimane ülestõusmise püha. Kogudusetööd praegu ei ole ja sellepärast igavavõitu.                                                                                            
Õhtul olid meil Greenbergid kahekesi, ilma tütre Karinita, kes veel haigusest kosunud ei ole. Hilda andis neile õhtusöögiks sülti, tanguvorsti, silmu, pardipraadi, õlut, veini, saia, kooke, teed sahvtiga jne. Enne õhtusööki sõime õunu. Ajasime juttu ja mängisime ajaviiteks natuke ka kaarte.

***

Päeval lugesin raamatut „Das erste Buch vom Jenseits von Ajoberu.“ See raamat katsub kirjeldada hinge seisukorda pärast surma. Oh oleks see ometi nii selge, kui seda raamarus kirjeldada katsutakse! Juurdlen sagedasti selle küsimuse kallal, kuid vastust, mis täiesti rahuldaks, ei leia, ja see teeb minu sagedasti murelikuks.

Keilas, 8. aprillil 1931.

Jälle päris talveilm. Temperatuur on -1° R. Sajab lund ja puhub põhjatuul. Ellinor oli täna jällegi koolis, sest maakoolide ülestõusmisepühade vaheaeg kestab ainult ühe nädali, kuna linnakoolides vaheaeg on 2 nädalit. Käisin Ellinoril saaniga kooliteel vastas. Ei ole täna tööhimu, sest pea valutab natuke. Pilves ilm lumesajauga rõhub ka meeli. Ootan kevadit ja suve, lootes, et siis parem on. Mu mõtted juurdlevad igavese aja, elu ja surma küsimuste kallal ja ma ei saa neist jagu, ka tunnen, nagu ei kõlbaks ma igaveste väärtuste suhtes kuhugile.


Keilas, 10. aprillil 1931.

Eila sai Viktor seitsmeaastaseks. Meie kinkisime talle tööriistadekasti: saag, haamer jne. Võõraid meil ei olnud. Olid pidanud sõitma Tallinnast Hilda venna Eduardi omad, kuid proua Niina oli haigestunud ja sõit jäi ära. Viktor sai posti kaudu mõned õnnesoovikaartid, ühe Ellinori kaudu Keila koolistki ühelt naisõpilaselt, kes mõnikord meil on käinud. Telefoni kaudu soovisid poisile õnne dr. Greenbeg ja Karin. Kringel jäi ka tegemata, sest värsket saia küpsetati alles paari päeva eest.                                                                                                    

Talv kestab ikka edasi.. Täna on ometi jälle +3° R, kuid vahetevahel on tänagi lund sadanud.

Eila õhtul kopeerisin jälle päevapilte. Võtsin teisel pühal Välid ühes meie rahvaga üles, kolmandal pühal Ellinori lepatriinuna ja lapsed kahekesi. Tegin nüüd need pildid valmis. Päevapiltide tegemine on mulle heaks meelelahutuseks. On küll see asi kaunis kulukas, aga ma ei suitseta ega maiusta isiklikult mitte ja piltidega võib teistelegi suurt rõõmu valmistada.
Kirjutasin eila ja üleeila ka üht juttu mustikalkäimisest, kus kirjeldan üht juhtumist, mille ise läbi elasin ühes Hilda ja Hilda mammaga 1915. aastal.


Keilas, 11. aprillil 1931.

Oli mul täna jälle elavam tööpäev: käis õige mitu inimest ja oli ka ametlisi kirju palju vastata. Kui õhtupoolikul kella 6 paiku valmis sain, läksin Viktoriga jalutama. Kõndisime mööda talvist teed kuni Kumna pargini. Ei näinud meie ühtki kevade jälge, välja arvatud paar lapikest heinamaal, mis lume alt juba vabanenud. Viktor lõikas ka paar pajauoksakest urvadega, mis aga vast juba sügisel tekkisid. Meie pardidki ei mune veel, kuna haned ja kanad juba hoolega munevad. Lumehanged on ikka alles kõrged. Ellinor tuli ühes oma kooliõe Nelliga koolist koju üle lumise põllu, kus kooliõde sügavasse lumme kalossi ära kaotas! Oli täna ometi jälle ilus päikesepaiste, ja sellepärast tundus õhk minu jalutuskäigul Viktoriga üsna kevadiselt. Oh, kuidas ootan kevadet selle haljuse ja õitega!

Keilas, 12. aprillil 1931.

Ikka talv ja talv. Oli hommikul jällegi värsket lund maas. Päeva jooksul sulasid mõned lapikesed heinamaal uuesti paljaks. Rahvast oli kirikus võrdlemisi rohkesti, sest saaniteel ei ole veel suuremat viga.

Keilas, 13. aprillil 1931.

Ellinoril valutas hommikul pea ja köha oli tal ka, sellepärast jättis Hilda tema koju Pärastpoole kadus aga Ellinori peavalu ja mina viisin mõlemad lapsed kõndima. Läksime mööda talvist teed Kumna pargini ja sealt mõõda heinaveoteed alla jõe äärde. Nõnda läksime umbes paar kilomeetri kodust eemale. Jõekaldal, ühe pooleli ära veetud heinakuhja varjus istusime maha. Paistis hästi soe päike otse meie peale. Oli väga hea olla. Tegime sulast lumest pallikesi ja veeretasime neid sügavale lumele, mis jõepealse kuni kallasteni on täitnud. Katsusime lumepalli ka üle jõe visata, millega aga ei Viktor ega Ellinor veel toime ei saanud. Jõekaldal ja heinamaal üldse oli juba õige suuri lappe lumest vabanenud. Kui sellelt teekonnalt koju jõudsime, olime hästi väsinud. Katsusime järele, et kas kased juba mahla annaksid- ei anna tilkagi veel. Saab näha, kui kaua tänavune lumi õige kestab.

Keilas, 16. aprillil 1931.

Teisipäeva ja kolmapäeval olin ühes Hildaga Tallinnas. Mina käisin teisipäeva õhtul õp. Sommeri juures katekismuse kommisjoni koosolekul ja ei saanud sellepärast enam koju sõita (koosolek oli pärast minu koolitundide lõppu ja lõunasööki Hilda venna Eduardi juures, kella 5-7-ni õhtul). Katekismuse kommisjoni koosolekul oli peale Sommeri ja minu veelNõmme õp. Eilart ja külalisena piiskop J. Kukk. Suutsime esimese käsu põhjalikult läbi võtta, kuna meie harutasime peaasjalikult minu poolt üles tõstetud põhimõttelisi küsimusi, kuidas võimalik oleks praegu katekismuse teksti keeleliselt kindlaks määrata. Tegin ettepaneku lõppeks, et iga kommisjoniliige teeb ettevalmistavat tööd ja siis tuleme 2 nädali pärast uuesti kokku. Koosolekult läksin Hilda venna Eduardi juure tagasi ja sellega koos sauna, kus jällegi Rooma saunas ajalehti lugesin, siis duschi all olime, endid masseerida ja pesta lasksime, jälle duschi all olime riietusime ja koju õhtusöögile läksime.                                                                        

Ellinor oli ka teisipäeval ja kolmapäeval kodus; täna oli ta juba koolis, kuigi ta tugevasti köhib.

Märtsikuus hakati mul laudade saagimiseks puid maha võtma, kuid see, kes tööd alustas ja ühe saare maha võttis, jättis töö pooleli. Nüüd oli nõukogu esimees Markus ühe noormehe Sauelt kätte saanud, kes ühes Markuse pojaga eila ja täna mulle lubatud puud maha võttis. Kokku saab saeveskile veetud 7 puud (6 saart ja 1 vaher). Puude mahavõtmine läheb nüüd küll natuke kallimaks- umbes 40 krooni maksma, kuid nõnda saab väärtuslikke saelaudu mööbli jaoks. Eila võeti puud koplist maha, täna võeti kolm puud maja seina äärest. Olin ühes Viktoriga kõik aeg väljas ja vaatasime, kuidas suured puud mürinaga maha langesid. Täna oli natuke soojem ilm, + 5 kraadi, kuigi pilves, vahetevahel sadas ka lund, kuid sulatas hästi. Meie elumaja ette oli väike järv tekkinud; selle vee juhtisime lautade poole; muidu oleks vesi võinud meie pesukööki tungida. Lumetee kuni Keila sillani on ikka alles.

Keilas, 18. aprillil 1931.

Eila oli korra juba +7° R. Täna oli tuul jällegi põhjas ja sooja kõigest +3 kraadi. Praegu on vilets aeg teedel liikumise poolest: ei ole ei vankri- ega saaniteed, ennem on siiski saanitee. Ei käinud täna, kuigi on laupäev, ühtki inimest ametiasjus; see tuleb vist küll teede arvele kirjutada. Katsusin täna meie õuest lumehangedest teed läbi teha, ei suutnud aga lõpetada. Siin ja seal hakkab maapind juba kirjuks minema, ometi kulub vist küll tükk aega enne, kui maapind lume alt täiesti vabaneb.                                                                           

Tartu ülikooli kunstiajaloolise instituudi assistent Voldemar Vaga kirjutas mulle juba 5. veebruaril, ma saatku Keila kiriku vaateid sinna, kuna need instituudis puuduvat. Ta soovis minu raamatu „Keila kihelkonnaloost“ piltide koopiaid, nimelt altarit, kantslit, võlve, orelit, õp. Muriani mälestuspilti, ja Vääna kabelit, ka Keila kiriku pilti. Ühtlasi palus luba neid pilte trükis avaldada. Saatsin täna pildid ära juure lisades, et mul midagi ei ole nende trükis avaldamise vastu.

Keilas, 19. aprillil 1931.

Kui hommikul kirikusse läksin, oli ilm udune, kuid lõokesed laulsid hooga ja kuldnokad vilistasid tee ääres puu otsas. Oli kõigest +3° R. Linnud kuulutasid ometi ilusat ilma. Kui ma kella ½ 2 paiku kirikust ära tulin, oli ilm täielikult muutunud: hele päike paistis sinitaevast, põlluäärtel jooksis kevadine vesi. Keila alev oli osalt juba päris kuiv, mujal sulas seal lumi õige tublisti, sest sooja oli juba + 7° R. Keila jaamast tõin ajalehe ja ajakirju ja olin koju jõudes päris higine. Pärast lõunat olin Ellinori ja Viktoriga kanaaias mahasaetud puude juures, pärast peastsime õues ühe veeloigu läbi lumehange, mille lahti kaevasi, jooksma. Oli nii hea vaadata, kuidas kevadine vesi jooksis ja omale teed otsis. Eila õhtul sadas natuke vihma ja oli pärast esimene soe öö tänavu kevadil; nõnda peasid juba veed jooksma; jõgi on küll alles jääkaane all, kuid vesi jões on tõusnud. Kaoks ometi ükskord lumi! Panime tähele, et murulauk, mis lume alt oli vabanenud, natuke juba kasvama oli hakanud. Heinamaal on lumi juba sulanud ja vett palju. Vahtraoksast oli tilkunud umbes üks klaasitäis mahla, mis lastele hästi maitses.

Keilas, 23. aprillil 1931.

On olnud nüüd järjekindlad kevadpäevad. Kui eila õhtupoolikul Tallinnast koju jõudsin, oli veel +8° R. Hilda tuli mulle tee peale vastu. Kevadised veed jooksid igalpool. Koju saime omalt puiesteelt läbi nõnda, et kiviaeda mööda tulime. Teisipäeva õhtul oli Hilda ühes Viktoriga mulle vastu tulnud, siis saime üsna kergesti koju. Täna oli + 7° R ja puhus kange edelatuul. Nüüd läksid veed lahti!. Oli Keilas täna laat ja minu juures käis õige mitu inimest. Ometi sain tükk aega väljas olla: peastsin iseäranis meie puiesteel veed jooksma ja vaatasin tükk aega pealt, kuidas vesi jooksis. Mind on alati veejooks huvitanud- leian selles palju ilu... Üks Vääna mees rääkis täna, et ta oli kodust reega välja tulnud, kuid pidanud ree Kumna külasse jätma, sest seal ei ole enam saaniteed olnud, kuna Väänas alles üsna hea saanitee olevat.- Keila jõel olevat ka jää minema hakanud. Nüüd on vast ometi ükskord kevad käes. Ootan, kunas jälle haljendama hakkab, sest kasvamist ja õitsemist nähes on ka meeleolu rõõmsam.


Keilas, 24. aprillil 1931

Täna oli veel soojem päev, vilus + 10° R. Ei olnud ka tuult peaaegu sugugi. Käisin Viktoriga Ellinori koolist koju toomas. Läksime muidugi jala. Minnes ja tulles peatusime tükk aega Keila sillal. Mühinaga tormab sealt hiigla veekogu tammest alla. Jää on ära läinud; palju jäätükke on suurveest heinamaale kantud. Endisel kirikumõisa, nüüdsel köstri heinamaal on üks kraav, mille vesi suvel jookseb jõkke, nüüd jookseb seda kraavi mööda ja igalpool heinamaal vesi suure hooga heinamaale, kandes sinna ka jäätükke. Pärast lõunat, mis meil oli umbes ½ 4 (p.l), läksin mõlema lapsega endisele kirikumõisa karjamaale, mis nüüd asunikkude käes on. Ma tahtsin vaadata, kas ehk minu kaloss, mille kaotasin talvel, lumest välja ei ole sulanud.                                                                           

Ellinor ja Viktor tahtsid vaadata, kas sinililled juba ei õitse. Kalossi ma ei leidnud; lumi on küll sel kohal alles sügav ka. Sinililled aga õitsesid juba lumest vabanenud karjamaal. Lapsed korjasid neid niipalju, kui Ellinori kätte mahtus. Sinililled on võrdlemisi vara õitsema hakanud, sest kuigi nüüd enamjagu maad täiesti lumevaba on, siis on hanged alles küllalt kõrged. Pool meie õuegi on lund täis.

Õhtu eel tuli teenija ja ütles, et tema meie parte- üks isa, kaks ema- kusagilt ei ole leidnud. Läksime Hildaga neid otsima. Igal kevadil otsime parte õhtuti. Pardid peidavad endid vana rohu sisse ära, on seal vaikselt paigal, kui neid tahetakse lauta ajada. Meie aga oleme ärevuses, et vast on nad kadunud. Praegu on Keila jõgi nõnda heinamaad üle ujutanud, et kirikumõisa tiigi ligidusest kuni Karjaküla mõisani paistab suur veekogu, millest välja ulatuvad küünid ja pajupõõsad. Kui ma Hildaga täna parte otsima läksin, siis mõtlesin ma, et pardid on heinamaale ujunud, kus nad rahulikult midagi omale söödavat õngitsevad. Aga ei olnudki nad vette läinud, vaid olid heinamaa äärel pika läinud aastase rohu sees. Hilda leidis nad kohe üles. Parte koju ajades said aga Hilda jalad märjaks, teenijal veel rohkem. Hilda ütles: „Kui nende liha nii maitsev ei oleks, tõesti ei peaks neid: otsimine tüütab ära!“ Eelmistel aastatel oli veel raskem otsida. Õige mitu korda olid pardid nii kadunud, et alles kella 12 või 1 paiku öösel nad kätte leidsime. Kõige rohkem otsimisevaeva nägi alati Hilda, kes ei saanud enne kella 1 öösel magama, sest parte ei või ööseks välja ka jätta: nad muutuvad metsikuks ja munevad ei tea kuhu.                                                                      

Omajagu on niisugune pardiotsimine ka huvitav, vähemalt toob ta vaheldust igapäevasesse elusse. Mäletan, kuidas ma ennemalt parte otsisin väikese Hildaga mõnigi kord, kuidas otsisime õues, aias ja põllul. Tuli väike Hilda iseäranis elavalt meele, kui sinililli korjasime ja parte otsisime. Väike Hilda on ikka alles elavalt mu silmade ees ja mul on tema häälekõla väga hästi kõrvus, tunnen just nagu praegugi veel tema suudlusi oma huultel, nagu ütleks ta praegugi veel head ööd mulle enne oma tuppa minekut...

Pardiotsimisel vaatlesin hea meelega loojeneva päikese poole, mis vees peegeldus. Oli kuulda kevadisi lindudehääli igalpool. Talveuni on kadunud. Oh kaoks tõesti nõnda ka surmauni ja koidaks igavese rahu ja rõõmukevad! Oh oleks tõesti nõnda, nagu ristiusk usub, et surmaga hing ometi ei sure. Kui palju räägib selle tõelikkuse poolt, aga palju ka selle vastu. Täis kõige suuremaid saladusi on elu inimese mõistusele. Usk tahab küll mõnel saladusel katet pealt ära kergitada, aga ometi tahaks ka seda, et mõistuski suudaks mõnda saladust ära seletada.


Keilas, 25. aprillil 1931

Käis kõigest kaks-kolm inimest minu jutul, kuigi oli laupäev. On ju praegu igalpool suurvesi. Nii suurt vett minu Keilas oleku ajal kevadil ei ole olnud, kui tänavu on. Talvel ei saanud meie mõnikord elektrit veepuuduse pärast, nüüd ei saa seda liig suure vee pärast; eila ja täna oleme olnud petrooleumilampide valgusel. Keila mõis on muust ilmast jalakäijatele täiesti lahutatud, kuna mõisamajagi ees vesi ulatuvat esimese trepiastmeni. Elektrijaamas olevat vesi ka midagi lõhkunud, Joal veskitammi ära viinud j.n.e. Vesi langeb Keila tammist hiiglamühinaga alla, nagu oleks ta narva juga. Käisin täna kolm korda Keila alevis- Ellinori kooli viimas ja koju toomas, õhtul värsket saia ja homset „Päevalehte“ ostmas- ja sain nõnda küllalt imestada suurtvett.                                                                

Mäletan missuguse suure huviga ma omas poisikesepõlves Naanu oja suurtvett vaatlesin ja Naanu silla peal jäätükke lahti kangutasin, mis silla ette sulgu ähvardasid tekitada. Oli sel ajal väga lõbus, kui korda läks jäätükki silla alt läbi saata, nõnda et vesi jälle vabalt võis jooksta.


Keilas, 26. aprilli 1931.

Suurvesi on ikka edasi. Mitmest kohast ei pease inimesed enam kodust Keila. Kuna täna aga soe päike oli, +8° R, mõnikord päikegi paistis ja siis veel iseäranis soe oli, siis tuli rahvast kaunis koguke kirikusse. Mul oli jumalateenistust väga raske pidada, sest olen enese natuke ära külmetanud ja köha kõditab kurku, vahetevahel ei taha hääl väljagi tulla. Ometi sain hakkama jumalateenistusega, pidasin kaks matusetalitust ja noorte koosoleku. Kella 3-ks sain koju. Minu jutul käis kodus enne ja pärast jumalateenistust kokku kolm inimest.

Pärast lõunat käisin lastega jällegi sinililli korjamas. Et meie teenija- praegu on Marthe Laiapea Rapla kihelkonnast- eila Tallinna sõitis, pidi Hilda koduhoidjaks jääma, kui meie lilli korjasime. Sinililli hakkab järjest rohkem olema. Lumehanged vajuvad järjest rohkem kokku. Liblikaid oleme juba mitu päeva näinud, aga kõik on kirjud olnud. Viljandimaal ütles vanarahvas, et kes kevadil kõige pealt kirjut liblikat näeb, see laps palju vitsu saab, kuna kollane liblik palju võid ja valge palju piima tähendavat. Muidugi on liblikas üksnes liblikas ja mitte mõni ettekuulutaja, aga ükski ei või ka ette teada, kuidas tema käsi edaspidi käib: loodad kõige paremat ja tuleb kätte ometi nii raske osa, et hoigad ja ägad seal juure. Minu mõttekäik on küll harilikult nõnda olnud, et ma „hunti enesele hästi hulluks maalin“, selle läbi aga kõige raskema silmapilgu jaoks juba ette valmistatud olen, nõnda et raske silmapilk kättejõudmisel enam iseäralisi raskusi mulle peale ei panegi.


Keilas, 27. aprillil 1931.

Oli aga täna ometi ükskord soe päev, +13° R vilus. Hommikul panin kevadpalitu selga ja saatsin Ellinori kooli, ostsin siis kauplustest liha, saiajahu ja suhkrut ja olin koju jõudes nii higine, et särk selja kohalt päris märg oli. Valmistasin kodus ruttu homsed ja ülehomsed koolitunnid ära ja läksin ühes Viktoriga aeda, kus ma lumehangest kraavi läbi kaevasin, et veega täidetud lavasid kuivatada. Olin mitu tundi aias. Viktor aitas ka lavadest vett välja tõsta, kaevas kanadele vihmausse, ajas üht kollast liblikat taga, ronis õunapuude otsa j.n.e. Lastel oli hea meel, et Mõhku, perenaine Marie Reinvart, keda nad Mõhku tädiks kutsuvad ja kes sagedasti meil on olnud, nüüd pikema vaheaja järele jälle meile tuli ja lastele igasugu asjakesi, taskunuge, taskuraamatuid, pliiatseid jne tõi,(isegi mulle toodi üks Kristuse kuju ja paberinuga). Mõhku perenaine jääb nüüd paariks päevaks meile koduhoidjaks, sest lähen homme ühes Hildaga Tallinna ja tahame alles ülehomme õhtupoolikul tagasi jõuda. -Õhtupoolikul käisin mõlema lapsega sinililli korjamas, mida juba väga palju leidub: tänane soojus on neid väga palju juure kasvatanud. Oli tõesti hea päev, veel kell ½ 9 õhtul oli +10 ° R . Aga hanged on ikkagi alles suured.


Keilas, 30. aprillil 1931.

Kui meie kolmapäeva, s.o. eila õhtupoolikul kella ½ 6 paiku koju jõudsime, imestasin, kuidas lumihanged meie õues ja aias olid üsna kokku vajunud. Olid ju soojad päevad olnud ja eila sadas ka sooja vihma.

Ometi ei jõudnud ma eila ega täna õues olevat hange veel laiali ajada. Sinililli on nüüd palju, hakkavad juba ka teised lilled ilmuma. Väikese Hilda hauale oli toodud hulk sinililli. Ka on sinililled haua ääremätastel kasvama hakanud. Mättad said ju sealt toodud, kus väike Hilda sinililli käis korjamas, ja nüüd õitsevad neil mätastel need armsad lilled.

„Laste Sõber“ Nr. 5-es on minu jutt „Kevade tulek“, mis räägib muu seas ka sinililledest. Kui ma alles poisike olin, siis nad Naamil mul palju kätte ei puutunud, sest neid leidus alles teise Naanu maa peal, kuid ilusad on nad mulle alati tundunud. Oma lastega olen käinud igal võimalusel sinililli korjamas ja esimesest kevadsoojusest mõnu tundmas.

Suurvesi Keila jões on ometi niipalju alanenud, et täna jällegi hakati elektrit andma. Nähtavasti on aga praegunegi veeseis liig kõrge, sest elektrivalgus on nõrgavõitu.