1931. aasta juuli

Keilas, 2. juulil 1931.

Teisipäeval, 30. juunil, pidasime Ellinori 11. sünnipäeva. Võõraid oli meile vähe tulnud: juba esmaspäeval tuli väikese Hilda sõber Hedvig Hermann, teisipäeva hommikul tuli preili Edith Arro; päeval tuli „Mõhku tädi“, õhtul olid ka Greenbergid ühes oma Karini mänguseltsilise Margotiga.

Teenija oli söögitoa uksele pärja teinud. Hilda ostis Ellinorile kingituseks jalgratta, mis ligi 160 krooni maksis. Hilda soovil võtsin hommikul Ellinori, kes alles särgiväel oli, sülle ja viisin alumisele korrale, nn. kotta ja näitasin jalgratast. Päris lennates tormas Ellinor Hilda juurde, kes trepi peal oli ja kaelustas teda. Suure hooga tormas ta siis tervest majast läbi ja kuulutas kõigile vaimustuses: „Mul on jalgratas!“ Hedvig Hermanni oleks ta peaaegu pikali tõmbanud! Ma läksin üheks tunniks leeri ja jätsin leerilapsed siis köstri hooleks. Vahepeal oli preili Arro meile jõudnud ja tema juhatusel hakkas Ellinor sõitu õppima. Õhtuks oli tal jalgrattasõit peaaegu selge. Täna juba sõitis ta nagu vilunud sõitja! Ellinor sai häid kingitusi ka teistelt- preili Arrolt, Hedvigilt ja Karinilt-, ometi on jalgratas kõik meeled vallutanud. Ellinor ei ulatu sadulas istuma, sellepärast sõidab ta esialgu püsti. Viktor katsub ka õppida, aga ei saa veel iseseisvalt sõita. Hilda ise õppis ka juba sõitma, kuid sõitmine ei lähe tal veel hästi ja täna juhtus tal äpardus: kukkudes rattalt nikastas ta oma jala, nõnda et ei saagi nüüd mõni aeg sõita.- Mõtlesin Ellinori sünnipäeval mõnda autosõitu korraldada, aga ei saanud autot; ka ei saanud Jacobsenid, kes Joat näha tahaksid, meile tulla, sest proua Jacobsen arstib oma jalga. Ei oleks ma ka saanud töörohkuse pärast lõppude lõpuks sõitagi, sest niipalju tunnistuste tahtjaid nagu teisipäev ei ole enam kaua käinud.

Ilmad on natuke juba soojemad. Teisipäeval ja eila müristas; tänagi oli üks müristamisepilv näha. Eila käisin lõuna ajal Tallinnas, Lenderi gümnaasiumis palga järel. Sel ajal oli ilm enam-vähem sadune, läks aga õhtuks jälle ilusaks.


Keilas, 3. juulil 1931.

Sain täna oma tulumaksulehe. Mulle on määratud maksu 135 krooni, s.o. hulk vähem kui läinud aastal. Selle maksumääraga võib jällegi rahul olla. Üldse ei ole mulle siiamaani kunagi ülekohut ega liiga tehtud.

Täna õhtupoolikul on ilm väga ilus. Käisin Viktoriga jõe ääres lõbu pärast õngitsemas. Saime kümmekond viidikat ja ühe ahvena. Viktor püüdis esimest kaks kala oma elus: ühe õngitses ta minu abiga, teise päris iseseisvalt. Ma käisin ka alasti jões. Vesi oli päris soe. Pesin enese puhtaks jõevees. Inimesi on siiamaani väga vähe suplemas käinud, sest veel ei ole olnud tõsist suvesoojust, kuigi täna vist vilus oli juba +16 °R. Ega mind jõeääreski rahule ei jäetud: tuli üks mees sel ajal, kui meie juba peaaegu koju olime minemas, mina veel kivi otsas istusin kuivas jõesängis ja Viktor vees sulistas; mees tahtis Keila valla perekonnaregistri jaoks enese perekonna kohta tunnistust. Ma võtsin valla sellekohase kutselehe oma kätte, kasserisin määruste kohaselt 1 krooni ja viin tunnistuse homme vallamajja.

Kõndisin õhtu eel aias. Hilda on aia ilusasti korda seadnud. Päike paistis mahedalt, ei olnud tuuleõhkugi. Nii rahulik on loodus. Kui see rahu ja ilu ja soojus ka kestaks kaua aega! Aga ei- kõik on kaduv!


Keilas, 8. juulil 1931.

Ilmad on nüüd kõik aeg juba olnud soojad ja meelepärased. On sagedasti +22 °R. Eila käisin Viktoriga jões- Ellinor suples tohtri naisperega eemal. Mulle ei tundunud jõevesi küll mitte iseäranis soe olevat, kuigi ma üleni enese vette kastsin lutse püüdes, keda sain 2. Vahetevahel on ka vihma sadanud- paar ööd järgimööda, nõnda et kõik hästi kavab. Raske on niisuguste soojade ilmadega leeri pidada. Leerilapsi on 70 ja need on võrdlemisi väikeses ruumis istumas, kus vaatamata avatud aknate peale õhk ikka umbne on.

Olen nüüd sagedasti töövaheaegadel katsunud looduses viibida. Nõnda olin pühapäeva (5.juuli) õhtupoolikul Ellinori ja Viktoriga mitu tundi jõe ääres: lapsed suplesid ja aelesid heinamaa rohu sees;mina fotografeerisin. Pühapäeval oli korra vist +24 °R. Kevad oli jahedavõitu ja kardeti, et päris sooje ilmu tänavu ei tulegi; nüüd on ometi tõeline suvesoojus käes.

Hiljuti laulatasin selle lätlase, kes mõne aasta eest meie õues kriminaalpolitsenikut mängis ja selle „teeröövimise“ eest 5 aastat vangistust sai. Küll mööduvad aastad kiiresti! Huvitav oli see laulatus: pruutpaaril olid valged kindad ja pruudil isegi lilled käes- elavad nad ju Kumna mõisas, kus lilli palju kasvatatakse. Sõrmuste vahetamisel ei saanud peigmees nii ruttu oma kinnast käest, kui nähtavasti pruut seda tahtis: näuhti! kiskus pruut oma peigmehe kinda käest, enesel sealjuures vihane nägu. Lätlane näib natuke ikka puuduliku mõistusega olevat; küll ta oma „energilise“ naise käest edaspidi saab!

Täna jõe ääre ei saanud, sest mul tuli kaks korda Keilas käia: hommikul kella 9-12-ni olin leeritundides, kell 5 pärast lõunat matsin ühe vanainimese, keda terve kihelkond tundis, nimelt endise leeritoa Miina. Matusekõne pidasin kirikus. Matusetalitus ise oli haual, alevivahelisel surnuaial. Lopsakalt kasvab seal praegu rohi ja puud. Imelik tunne on suve soojal kasvamise ajal haua äärel seista: puud kohisevad tasase tuule käes ja räägivad elust, kuid sealsamas seisavad inimesed paljastatud peadega ja kuulavad lahtise haua äärel jumalasõna inimese kaduvusest ja igatsetavast igavesest elust.

On praegu pilves ilm, kuid soe õhtu. Olin aleviskäimisest päris higine ja kõndisin tükk aega meie maja ees õues, et meelepäralise tuulepuhangu käes ennast jahutada. On väga mõnus tunne niisuguse ilmaga. Vist on vihm tulemas. Eila öösel sadas tubli hoog; olevat isegi müristanud, kuid magasin nõnda raskesti, et midagi ei kuulnud. Aias kasvab pärast öösist vihma kõik silmale nähtavalt. Jasminid on rohkes õiteehtes- meil neid aias mitu-mitu ilusat põõsast; Hilda lasi neid läinud aastal meie hauaplatsilegi istutada. Aiamaasikad on mõned juba valminud, kuid need lähevad Ellinori ja Viktori suhu. Herned õitsevad. Hilda puhastab igapäev hoolega peenraid. Ühe päeva õhtul aitasin teda kartuleid kitkuda. Aed on tänavu hästi korras. See on Hilda hool ja mure olnud aeda korras hoida; mina ei saa selleks aega, sest kogudusetöö on just kevadil ja suvealguses praegu suur olnud: leerid, laulatused ja igasugu muud asjad on selle aja peale kuhjatud.


Keilas, 13. juulil 1931.

Ilmad olid viimastel päevadel jällegi jahedamad, kuigi kange lõunatuul puhus. Sooja oli nii umbes +14 °R.

Võõraid meil muud selle aja sees ei käinud, kui proua Sommer oma tütre Elaga paar tundi neljapäeval Haapsalust sõites rongide vaheaegadel, kuni võimalus oli Kloogale sõita.

Kõik päevad olin kõvasti töös. Leeri pidasin järjekindlalt 3 tundi päevas. Ma arvan, et tänavune leeriõpetus sai põhjalikum kui ükski teine. Laupäeva õhtul käisin Jõgisu Pundil üht paari laulatamas. Eila, pühapäeval, oli leerilaste õnnistamine. Leerilapsi sai ühes kahe ületulnud veneusulisega kokku 72. Ma sain neilt kingituseks ühe nähtavasti Soome kristallvaasi ja kaks hortensiat. Pärast leerilaste jumalateenistust matsin ühe surnu. Kirikus sain valmis alles kella 4 paiku. Siis tulin koju, sõin lõuna ära ja sõitsin Valingule ühe asuniku last ristima. Õhtul töötasin veel tükk aega kantseleis, sest täna sõidame hommikul kell 6-22 Keilast Viljandisse.


Keilas, 18. juulil 1931.

Viljandi reis läks enam-vähem hästi korda. Esmaspäeva hommikuse Paldiski rongiga sõitsime kõik neljakesi Tallinna. Autoga sõitsime kitsaroopalise jaama, ostes tee peal pagari juurest saia ja kooki tee peale kaasa. Kitsaroopalisega tuli sõita kella ½ 9 hommikul kuni kella 5, 22 õhtupoolikul, enne kui Viljandisse jõudsime. Ilm läks soojaks, kuid liig palav ei olnud. Igatahes oli joogijanu vähem kui mõnikord varemalt, kuigi ma limonaadi ostsin ikka kaks pudelit korraga Sakus, Kohilas, Raplas, Türil ja Võhmas; viimases kohas ostsime ka natuke aiamaasikaid. Viktor armastas pead sõiduajal vaguniaknast välja pista. Tal oli ilus väljaõmmeldud ilma nokata müts, proua Villa kingitud, peas. Korraga nähti poissi vaguniuksest välja lipsavat. Mütsi oli tuul peast ära viinud. Poiss oli näinud, et müts kusagil trepi külge peatuma jäänud ja tahtis nüüd järele minna! Õnneks nähti teda õigel ajal ja kutsuti tagasi- muidu oleks poiss veel vast rongilt maha kukkunudki. 

Viljandis ostis Hilda Viktorile ühest juudipoest uue mütsi, seekord nokaga. Viljandi vaksalis oli minu papa meil vastas naanu Viktori hobuse ja vedruvankriga. Naanul oli nisusaia tehtud ja vasikas tapetud. Elasime jälle aidas,kus ennemaltki sagedasti elatud. Teisipäeval oli väga ilus ilm. Meie käisime mägedel marjul. Puuri talu maa peal olime kolmekesi- Hilda, Ellinor ja mina- tükk aega mäe otsas ühe kase varjus pikali maas ja vaatlesime, kuidas pilved päikese käes nagu sulasid ja kadusid. Ihud olid palava päikese käes marjakorjamisel higiseks saanud, sellepärast oli väga mõnus lühikese rohu peal kase varjus puhata, kuna vahetevahel ka kerge tuuleõhk meeldivat jahedust tõi. Viktor oli sel ajal minu venna Viktori ja selle poja Endeliga ristikheina põllul, kus parajasti loogu võeti. Pärast lõunat mõtlesin vähki püüda ja olin juba ojas, kui korraga tuli Moorilt minu vend Jaan ühes oma Emma ja Heinoga. Nad tõid kruusitäie maasikaid, omast metsast korjatud. Hakkasimegi vähki püüdma ja saime neid tükki 80. 

Õhtul oli siis suurem vähjasöömine. Kolmapäeva hommikul kell 5 saime- mina ja Hilda-Jaani ja tema naisega nende karjamaal kokku ja korjasime mitu toopi maasikaid. Jaan saatis Heinoga, kes ühes meiega Naanule tuli, veel aiamaasikaid lisaks; nõnda saime päev otsa maasikaid süüa. Magasime päeval tagantjärele ja saatsime päeva õhtule. Neljapäeval tegin paar ülesvõtet, tõin paar peotäit esimesi kukeseeni Rootsi talu metsast ja tegin üht ning teist. Lõunaks tuli Jaan oma Emmaga jälle Naanule. Ma läksin Jaaniga kalu püüdma. Püüdsime liiviga. Ma olin trikoos, millel aga väga suur väljalõige. Parmud hammustasid alatasa. Üks putukas nõelas nagu mesilane. Korraga tundsin, et pealmine mokk hakkab paistetama. Ihu punetas kangesti. Mul oli halb tunne. Olime saanud juba pool tosinat poole- ja naelalisi purikaid ja paarkümmend suurt särge, mõne vähja ka. Ma tulin ojast välja. Jaan hakkas oma pojaga edasi püüdma ja sai vel mitu head kala. Hilda tõi mulle oja ääre juua ja mu riided. Jõin ja riietusin. Mul hakkas parem. Puhastasin siis kalad ära ja Hilda hakkas neid praadima. Ilm oli väga ilus. Korraga tõmbus taevas pilve ja hakkas müristama. Meie hakkasime ruttu kalapraadi sööma, sest Jaan tahtis oma perekonnaga õhtul Moorile tagasi minna. Pärast Moori rahva äraminekut hakkas vihma tibama, kuid suurt sadu ei tulnud. Meie keetsime veel 49 vähja ära, mis Jaan pärast liivitsemist püüdis. Vähjad jäid ometi meist patta, sest müristas vahet pidamata ja meie katsusime, et aga aita oma voodidesse saime. Küll võtsime vahetevahel teki üle pea ehk pigistasime silmad kinni, aga siiski paistis ukselaudade ja seinapalkide vahelt välgutuli silma. Meie kõik kartsime; vast üksnes Viktor ei kartnud. Piksemürin ei olnud küll väga kange, aga õudne tunne oli siiski. Nõnda uinusingi piksemürina saatel. Öösel nägin und: olin kange pikse käes; tulemas oli suur sadu, kus vihm „kallas nagu pangiga“; läksin suurte puude varju; pikne lõi kuhugile kõrgepinge postidesse, kuid mul ei olnud ühtki häda. Öösel tahtis Ellinor juua. Oli juba valgeks läinud, kuid ilm oli pilves; kui kaevu juure läksin Ellinorile juua tooma; müristamine oli mööda.

Reede hommikul sõi minu pere ühes minu vanematega veel aidatrepil vähki. Natuke enne kella 10 hommikul sõitsime Naanult Viljandi poole. Viis meid jälle papa. Viljandis ostsime saia tee peale ja minu vanematele. Papa ootas ühe tänava ääres hobuse juures. Meie aga läksime Viljandi lossi mägedesse- tahtsin lastele varemeid näidata. Lapsed olid hästi varemetest huvitatud. Mina olin ka huvitatud sellest, kuidas sestsaadik, kus ma Viljandi linnakoolis käisin, palju asju suuresti oli muutunud, ilusasti korraldatud j.n.e. Viljandi vaksalis ütles papa jumalaga jättes: „Kui kuuled ükskord, et mind enam ei ole, siis tulge ikka ka saatma!“ Enesel olid sealjuures peaaegu pisarad silmis. Ma vaigistasin teda: „Muidugi ma tulen siis, kuid sa elad loodetavasti veel, ja meie saame ehk üks teist veelgi näha!“ Kes teab: igaühe surm võib olla väga ligidal! Kell 1 p.l. sõitsime Viljandist ära. Vahetevahel sadas natuke vihma, kuid enam-vähem oli ilus ilm. Kell ¼ 8 õhtul jõudsime Tallinna sadamasse ja sõitsime sealt autoga Hilda venna Eduardi juure öömajale. Täna hommikul sõitsime koju. Kodus oli vahepeal kõik ilusasti olnud.


Keilas, 22. juulil 1931.

Ilmad on Viljandi sõidust saadik olnud enam-vähem pilvised ja soojust kõigest +15 °R, mis ikkagi suveaja kohta liig vähe on. Pühapäeval pidasin Karjakülas surnuaiapüha: oli pilves, kuid ei sadanud. Õhtupoolikul sadas Keila alevis nõnda, et veel esmaspäeval lombid maas olid; meil kirikumõisas oli aga kuiv. Väike Eduard oli laupäeva lõunast kuni esmaspäeva hommikuni meil: laupäeval püüdis ta käega 6 lutsu ja õngega mõne väikese kala (Ellinor õngitses ka mitu väikest kala); muud kalaõnne ei olnud - Preili Kallion käis pühapäeva õhtupoolikul meil lapsi vaatamas, keda ta varemalt kasvatas. Hilda vend Eduard ei ole tänavu suvel veel kordagi meile saanud, sest ta jandab kõik aeg oma koorekülmutamisega.

Eila olid Keilas suured matused. Apteeker Georg Sarmo suri ära, Tartus lõikusel olles. Tuletõrjujad täies koosseisus olid matmas, ka Keila seltsid ja rahvas. Oli palju pärgi, lilli, isegi küünlad mõnel aknal põlemas, muusika, laulukoor... Käisin pedagoogiumis oma kahe kuu palga järel; Keila tagasi jõudes läksin peagi matma. Kell 5 alustasin ärasaatmist kodust, siis läksime kirikusse, sealt hauale. Kell hakkas 7 saama õhtul, kui mina oma vaimuliku talitusega valmis sain. Et ma väsinud olin, siis tulin kohe koju ega oodanud enam kõnesid, mis tulid pärast haua kinniajamist. Sarmo oli mees, kes oskas rahvale häid rohtusid anda, ja rahvas usaldas teda. Hinnad Sarmo apteegis olid küll kallid, aga inimesed said abi. Varemalt oli dr. Greenberg nähtavasti väga pahane Sarmo peale, et see rahvale arstlist nõu andis. Sarmo ise oli ometi tagasihoidlik ja hoidis tülidest eemal.

Kurgid hakkasid meil õitsma.



Keilas, 24. juulil 1931.

Kolmapäeva õhtupoolikul sõitis meile Hilda vend Paul ühes oma prouaga, eile, neljapäeva õhtupoolikul Ellinori seltsiline, Medea Taube. Vanamamma sõitis aga eila meilt ära, sest ta sai päeval enne seda omalt tütrelt Nõmmelt kurja kirja, nagu öeldi: mispärast ei ilmuvat ta ükskord Nõmmele tagasi. Praegu on siis meil jälle rohkem rahvast. Paul küll kauaks ei jää- ta peab nähtavasti alati rändama: enne meile tulekut oli ta jällegi nädalat kolm Sakasamaal olnud oma kälimehe õp. Ederbergi pool, kes Koerust ära Saksamaale ametisse läks; meilt tahab Paul tuleval nädalil Türile minna jne.

Ilmad on ikka iseäralikud. Päeval on siiski kuni +17 °R  sooja, kuid õhtud on väga viludad, nõnda,et hea meelega ei tahagi väljas olla, lapsed välja arvatud, kes oma jalgrattaga askeldavad. Päikesepaistet saab harva näha. Tahaksin juba sooja suve! Eila käisid lapsed, Medea ja proua Vendelaga Keila jões suplemas ja ütlesid, et vesi väga jahe olevat olnud.

„Laste Rõõmus“ nr 7 oli minu jutt „Heinal“. „Eesti Kirikus“ nr 29 oli „hingekosutav artikel“ „Maitskem taevaleiba!“ Joh 6, 30-35 kohaselt. Kuna piiskop juba kauemat aega haige on, korra juba ta surma kardeti, siis palus seekord seda artiklit kirjutada „Eesti Kiriku“ praegune peatoimetaja asetäitja, Tallinna Jaani koguduse õpetaja B. Haselblatt, kellega hiljuti raudteel koos olin.




Keilas, 28. juulil 1931.

Laupäevast, 25. juulist saadik on meil jällegi väga soojad päevad. Päeval on ikka olnud +22 °R vilus. Laupäeva lõunast kuni pühapäeva õhtuni oli meil väike Eduard, kuna Paul oma prouaga ära sõitis juba pühapäeva hommikul. Ühes Viktoriga läksin laupäeva õhtupoolikul väikest Eduardi kalale saatma. Seekord läks ta Tuula heinamaadele, Keila jõe ülemjooksule, nii umbes 3-4 kilomeetrit meist eemale. Viktor kaebas juba Keila silla juures joogijanu peale, ja Eduard jootis teda sidrunisoodaga Keila restoraanis. Ma ise muidugi restoraani sisse ei läinud, sest seda ei peeta õpetaja kohta sündsaks, vaid läksin sel ajal natuke edasi. Kell oli 6 paiku õhtul, ometi paistis päike väga palavalt. Oli aga hästi vaikne ja ilus ilm. Looduserahu ja ilu kaalus üles palavusepiina. Tuula tee läheb väga sagedasti üsna jõekallast mööda. Ühte kohta, kus hein juba ära oli tehtud, tee lähedusse, jäime peatuma. Viktor ronis ühe madala heinasao otsa, mõnikord ka postide otsa, mis tee ääre jõekaldale pandud, et mõni pimedas jõkke ei sõidaks. Eduard hakkas oma püügiriistu korraldama, mina väikest kala- viidikaid püüdma. Õngitsesin umbes 20 viidikat. Eduard pani neid oma undade otsa purikatele ja ahvenatele söödaks. Ümberringi paistsid heinaloovõtmised ja kuhjategemised. Üksnes mõni pilveribake paistis taevaäärtel. Sinised kiilid lendlesid jõekaldal ja peatusid lepalehtedel ja rohututtidel, mis seal kasvasid. Olin umbes 2 tundi jõe ääres ja maitsesin ilusat ilma. Nii hea oli seal olla, et ei oleks tahtnudki ära tulla. Kuid pühapäeva vastu oli tarvis puhata. Tulin Viktoriga koju, kuna Eduard jäigi ööseks jõe ääre. Ta oli seal pimedal ajal ühes lepavõsas maganud, hoolimata sellest, et Tuula maadel ka usse leidub- hommikul, kojutulekul, oligi ta ühe ussi näinud, rattaroopas purustatult. Tuulas oli rohkem kala, ja Eduard tõi 4 purikat ja ühe ahvena. Kaladest sai süüa pühapäeva lõunaks, õhtuks ja jäi veel järelegi. Pühapäeva õhtupoolikul, kui ametikohustestvabaks sain, korjasin Eduardiga lõhmuseõisi, mis ju väga head on tee jaoks.

Eila, esmaspäeval, olime Laulasmaal õp. Sommeri juures. Meie sõitsime raudteel Kloogale- Hilda, mina, lapsed ja Medea. Kloogalt sõitsime omnibussiga Laulasmaale, kuhu saab umbes 7 kilomeetrit. Raudteesõit maksis meil sinna-tagasi 2 krooni 30 senti, omnibussisõit 4 krooni 40 senti. Nõnda läks see sõit kokku 6 krooni 70 senti maksma, peale selle kingitus Sommeri tütrekesele, kelle sünnipäeva peeti, sokolaadikarp, mis maksis midagi nii 4 krooni ümber. Hobusega meie ei saanud sõita, sest vankrirattad ei ole korras ja Keila sepad ei taha neid heinaajal parandada. Vaatamata sellele enam kui 10 kroonilisele kulutusele oli Laulasmaa reis jällegi väga ilus ja hea. Oli hommikul lämmatavalt palav ilm. Hilda ütles,et ilm teda päris ära nõrgestavat. Ma tundsin ka, kuidas minu särk märjaks läks. Keila jaamas jõime kõik limonaadi. Laulasmaal anti meile õige pea pärast kohalejõudmist kohvi. Pärast kohvijoomist võtsin kuue ja vesti seljast ja krae kaelast. Mu särk oli nii märg, et nalja pärast küsiti, kas ma mitte vette ei olevat kukkunud. Võttes kaasa päevapildiaparaadi, läksime mere ääre- meie, Sommeri paar ühes kahe lapsega, õpetajaproua Hasselblatt kolme lapsega, kuna Sommeri äi Malter juba enne oli mere ääre läinud. Mere ääres panime supeltrikood selga ja mõnulesime meres mitu tundi. Lapsed sõitsid paadiga, mõnikord mina nende ligidal vees, mõnikord hra Malter nendega kaasas. Laulasmaa rand on tükk maad õhukese veega, nõnda võisid lapsed koguni oma peadki paadiga askeldada. Vesi oli mere väga soe. Tükk aega olin ka rannaliival pikali,nõnda et päike koguni mõned kohad minu palja ihu peal ära kõrvetas; Hilda kaebas ka hiljem, et selg tal kipitavat. Vaatasime, kuidas üle lahe, Pakri poolsaare kohal hakkasid tekkima müristamisepilved. Oli näha, kuidas eemal isegi sadas. Müristas. Esialgu arvasime,et pilv mööda läheb. Kui ma veel korra merre läksin, panin ma tähele, et pilv, mis päikese juba ära varjas, õige kiiresti hakkas meie poole liikuma. Juba sähvatas välgutuli. Kiiresti riietusime ja korjasime oma asjad kokku. Vaevalt jõudsime koju, kui juba hakkaski sadama. Pärast lõunasööki tõusis uus pilv. Müristas ühtepuhku. Sommeri suvila saalis oli võrdlemisi ämar ja sellepärast paistsid välgud seda heledamalt. Lõi aga ka ühtepuhku välku! Ei müristanud küll väga kõvasti, üksainus kord välja arvatud; ka sumbutas mürinat grammofon, mis kõik aeg laste lõbuks mängis. Iga välgu ajal läheb minu kehast iseäraline tuksatus läbi. Tunnen müristamise ajal õudust. Ometi armastan ma müristamist. Iseäranis siis, kui äike mööda on läinud on väga hea tunne. Imestasime vihma, mis Laulasmaal sadas- tõesti nagu „valge vesi“ oli see. Suur veetünn sommeri suvila räästa all oli peagi ääretasa täis. Lootsime,et ka meie kodus hästi sadas ja kartulivaod läbi lõi, kuid õhtul koju jõudes leidsime,et oli üksnes vähe sadanud. Pärast vihmasadu kõndisin Laulasmaal mändade all, millest suvimaja on ümbritsetud. Oli palju jahedam, kuid ühtlasi ka mõnus. Vihmapiisad hiilgasid männiokstes, iseäranis veel siis, kui päike natukeseks pilve alt jälle ka välja tuli. Sommeriga tegime veel mõned ülesvõtted. Jõime siis veel kohvi ja ½ 7 paiku õhtul hakkasime Sommeri aiaväraval omnibussi ootama. Ootasime umbes 20 minutit. Omnibuss viis meid Kloogale varakult pärale, nõnda, et seal pidime ligi tund aega mootorrongi ootama. Vahetevahel langes mõni vihmapiisk. Taevas oli pilves, kuid enam ei müristanud. Kui Keila jaamast jala kodu poole tulime, siis panime tähele, kuidas üks pilv vajus aegamööda põhjapoole. Täna tuli jällegi ilus päikesepaisteline ilm.

Klooga jaamas rongi oodates luges Hilda ooteruumis ajalehte, Ellinor ja Medea olid omaette. Mina panin Viktori tähele. Ta luges jaamaesisel igasugu siltisid, mis üht ja teist asja keelsid, ja tegi neist omad järeldused. Üks keeld lausus, et aia otsas istumine lubatud ei ole. Viktor ütles: „Istuda aia otsas ei tohi, aga seista aia peal võib siis küll!“ ja oligi aia otsas. Ta käis raudteeroobastel, astus siis sealt maha ja ütles: „Raudteel käimine on keelatud, aga ega ma nüüd raudteel ei käi, ma olen ju maas!“ Korraga sai ta tähelepanelikuks prügikasti peale ja luges sealt pealt „Prügikast“. Kuna ta prügikasti juures ühtki keelusilti ei leidnud, ütles ta: „Ei ole keelatud prügikasti sülitada!“ Ta siiski sinna ei sülganud...




Keilas, 30.juulil 1931.

Eila oli vilus peaegu + 23 °R. Täna hommikul kell 10 on +19 °R, kuid pilves on. Eila õhtupoolikul tuli jällegi väike Eduard siia. Meie läksime jällegi Tuula kalale, võttes Viktori kaasa. Seekord läksime Tuula mõisa ligidale, umbes 5 kilomeetrit kodust. Ellinor ja Medea sõitsid hiljem jalgratastega ka sinna, leides meid üsna kergesti üles. Eduard oli seal juba varem kalal käinud, nimelt pühapäeva hommikul. Seekord ometi jäime kaladest lagedaks. Aga ilm oli selle eest väga ilus. Jõgi oli seal ka omapäraselt ilus: jões kasvas kalda ääres midagi kirburohutaolist, terved punakad saarekesed punakate õite tekitatud, mis väga veetlevad olid. Tegime paar ülesvõtetki jõest ühes inimestega. Lõunapoolne taevas läks päikeseveeru paiku pilve: oli karta äikest. Kui jõe poole läksime, oli Keila mõisa piirkonnas üks uss tee peal, küll juba surnud; öeldakse, et ussid enne vihma välja ilmuvad. Igatahes oli õhk täis äikese meeleolu; meie mõtted keerlesid ka selle ümber- rääkisime muuseas Oleviste kiriku torni põlemisest, mille pikne esmaspäeval põlema pani. Võib olla, et äikese meeleolu oli kaladelgi, kes igatahes unda ei võtnud, olgugi et õige ilusad viidikad söödaks panime. Kell oli umbes ½ 11 õhtul, kui koju jõudsime. Viktor ei kaebanud kordagi väsimuse peale. -Hilda oli kodus vahepeal aeda kastnud; ma kastsin päeval, enne lõunat ka. Kurgid õitsevad toredasti.

Väike Eduard sõitis täna hommikul jälle Tallinna. Hilda sõitis ka, et turult mustikaid osta ja veel üht ja teist tuua. Olin nõnda väsinud eilasest suvitamisest, et alles ½ 10 hommikul enese riidesse sain. Lapsed ei saanud kella 10-kski valmis.




Keilas, 31. juulil 1931.

Kirsid on enam-vähem juba valminud. Korjasin eila neid Viktoriga.

Elia lõuna paiku hakkas vahetevahel vihma piserdama. Igatahes võtsin Hilda jaoks vihmavarju kaasa Keila jaama vastu minnes. Minnes tegin vihmavarju paar korda lahtigi, tagasitulekul ei olnud seda tarvis. Mustikakorv oli võrdlemisi õige raske kanda ja ma hakkasin tugevasti higistama. Mul oli küll üksnes õhuke kuub särgi peal. Poole tee peal ajasin kuuegi seljast. Särk tahenes alles õhtusöögiks. Meil oli jälle külalisi õhtusöögil- proua Väli oma väikese poja Reinuga.

Õhtul lugesime voodis- Hilda ja mina- ja unustasime lambi põlema. Öösel ärkasin kange müristamise peale ja kustutasin lambi ära. Müristamine kestis tükk aega ja ajas päris hirmu peale. Meie ei teadnudki, et meil veel üks akengi kabinetis terve öö lahti oli.- sadas nüüd ometi ka kirikumõisas tublisti vihma ja niisutas maad. Pidime siiamaani ühtepuhku aeda kastma. Öine müristamine hirmutab rohkem kui päevane, sest välgutuli paistab pimedas otsekohe silma, pööra nägu, kuhu tahad. Isegi siis, kui juba äike nii kaugel on, et müristamist enam ei kuulegi, näeb öösel välku.

Täna päeval oli ilm õige ilus. Õhtupoolikul korjasin lõhmuseõisi aias ja põllupeenratelt köömneid Paar tundi olid meil Keila mõisaomanik, agronoom Kalm ja tema proua. Nad ei ole mitu aastat enam meil olnud, kuna nende elujärg rohkem on Tallinnas kui Keilas.