1931. aasta juuni

Keilas, 1. juunil 1931.

Ma ei sõitnud eila siiski mitte Tallinna. Oleksin läinud sinna ainult sellepärast, et Hildale seltsiks olla, kuid ta nägi, et mulle see sõit natuke raske oli, ja ta oli nõus ka üksinda sõitma. Ta sõitis eila lõuna ajal Tallinna ja tuleb täna pärast lõunat tagasi. Ma sain eila kirikust koju alles kella 4-ksp.l. Sõin lõuna ühes laste ja Eduardiga ära. Eduard tahtis oma kalavõrguga, mille ta omast kodust talvel laskis siia saata, kalu püüdma minna. Seal oleks aga kolme meest tarvis olnud, et ilma lootsikuta püüda. Korraga tuli õp. Paul Kuusik oma prouaga. Natuke piinlik oli küll pühapäeval kalale minna, aga Eduard teistel päevadel ei saa. Läksime kolmekesi- Eduard, Paul ja mina- kalale. Ellinor oli natuke haige ja proua Vendela jäi tema juure. Viktor mängib päevad otsa rentniku lastega ja teme ka jõe ääre ei tulnud. Jõe ääres seadis väike Eduard kõik võrgu juures valmis; läks üle jõe. Oli tarvis üht võrgu nööri üle jõe visata! Juhtus üks spinningumees parajasti sinna, see viskas oma nööri meie poole, meie kinnitasime võrgu nööri selle külge ja nõnda sai võrgu nöör teisele kaldale keritud. Alles neljanda tõmbamise järele tõi võrk kaldale ühe umbes 1 ½ naelalise purika ja ühe särje. Tõmbamise ajaks tulid mitmed poisikesed juhtumisi sinna ja aitasid noota vedada. Särje andsime kõige pisemale poisile, purika tõime koju ja sõime ta täna hommikul ilma väikese Eduardita ära. Väike Eduard sõitis täna hommikul Tallinna.

Ilm oli eila õige jahe, muutus aga üle öö soojaks ja hakkas müristama. Müristab vara hommikust saadik. Meil oli raadio antenn maandamata, vist oli Leib selle nõnda jätnud, kui ta pühade ajal raadiot kuulas. Pikne lõi antenni, üks suur säde plaksatas toas. Õnneks ei teinud ta kahju.                                  

Olin toas ühes Viktoriga, kuna meie võõrad ja Ellinor (see on täna jälle terve) alltoas olid veini suurest pudelist vähematesse valamas. Huvitav oli, et pärast sisselöömist müristamine tükiks ajaks vaikis. Kuid varsti tõusis uus pilv ja müristab jällegi. Ei taha, et müristab. Müristamise peale on küll hea pärast mõtelda, kui kõik mööda on, kuid müristamise ajal on õudne tunne. Tahaksin, et müristamine, mis juba umbes 7 tundi on kestnud, ükskord ometi lõpeks ja ilm jälle ilusaks, päikesepaisteliseks läheks. Soojust on praegu 15° R.


Keilas, 3. juunil 1931.

Õp. Kuusik oma prouaga sõitis meilt ära esmaspäeva õhtul. Eila hommikul oli ilm väga soe, kuid jahenes hiljem. Täna oli +10° R ümber. Kui hommikul jaama läksin, sadas uduvihma. Rongi sõidu ajal sadas õige tugevasti, kuid Tallinnasse jõudmisel oli sadu juba üle. Eila ja täna sõitsin suvise viimase rongiga, mis Tallinnast kell 5-43 väljub Keila. Eila oli nimelt keskkassa revisjonikomisjoni koosolek kell 5 p.l. konsistooriumis, täna pedagoogika nõukogu koosolek pedagoogiumis. Mõlema koosoleku alguses olin, kuid ei tahtnud koosolekute pärast ööseks linna jääda ja sõitsin koju. Hilda venna Eduardi juures oleks küll mul kodune, aga praegu ei taha tema perekonda tülitada, sest Galja on seal haige. Lõunat sõin mõlemal päeval B. Leibi juures, seebivabrikus.

Alexander graf Tiesenhausen, kes mõne aasta eest meil oma prouaga suvitas, on enese Tallinnas ühel surnuaial maha lasknud. Hiljuti nägin teda Tallinnas ühes kaupluses: mees oli näost otsa lõppenud ja ütles, et ta raske neeruhaiguse läbi olevat põdenud. Meil elades haris ta hoolega väikest maatükki meie viljapuuaia kõrval põllul; nüüd on see maalapike meie eneste aiamaaks. Sauele ostsid Tiesenhausenid väikese talukoha. Nüüd on see hool ja vaev kõik otsas- selle lõpetas suhu lastud revolvrikuul.

Meile tuli uus teenija, keegi lahutatud naine, kes mitmed maad, kes mitmed maad olevat läbi rännanud. Selle oli jällegi proua Sternfeldt saatnud; kas selle teenijaga parem õnn on, ei tea, sest Hildale ta igatahes ei meeldi.


Keilas, 6. juunil 1931.

Vastikud ilmad!. Eila õhtul pärast päikeseveeru oli kõigest +3 ° R. Täna päeval on +7° R. Kartsime eila öökülma ja Hilda kattis istutatud tomaadid kinni. Öösel nägin unes, nagu oleks kerge lumekord maas olnud. Õnneks meil öökülma siiski ei tulnud, sest öösel oli tuult ja vihma. Täna on ka palju tuult ja ilm pilves

Käisin Hildaga alevis, Keila jaoskonna politsei komissari käest Soome sõidu luba nõutamas, mille sain enese ja Hilda jaoks koos kuue kuu peale 125 sendi eest. Sõitsin korra nimelt enne Nelipühi Tallinnast Keila poole ja sain advokaat Nirkiga kokku, kes ütles, etema tahtvat Helsingis peetava Soome-Ugri kongressi puhul Soome sõita, kuna siis saavat hinnaalandust ja kutsus minu kaasa. Nõnda siis tulebki juuni keskel üheks nädaliks Soome sõita.


Keilas, 8. juunil 1931.

Laupäeval sõitis siiski väike Eduard kalale. Olin ka umbes tund aega jõe ääres, külm hakkas aga meile mõlemale ja tulime tühjade kätega koju. Eila hommikul sõitis siia Hilda vend Paul ilma oma abikaasata. Ühes väikese Eduardiga olid nad jõe ääres olnud terve õhtupooliku ja nad tõid ühe umbes kilolise purika, peale selle hulk viidikaid ja särgi. Mina ise sõitsin pärast jumalateenistust Keila pagari Saguri veoautoga Rannamõisa, kus pühitsesin uue koolimaja nurgakivi. Kella 3-8-ni olin Rannamõisas. Käisin seal ka Ilmandu külas üht tiisikushaiget armulauale võtmas. Minuga kaasa sõitis Rannamõisa kirikunõukogu esimees Markus. Selle ja Sguriga koos käisin jälle kord läbi Rannamõisa kõrge kalda kuni Kuradikantslini. Igalpool metsa all oli palju jänesekapsaid, mida väike Hilda hea meelega sõi; käis ju väike Hilda, kui ta elas, mitu korda Rannamõisas.

                                           

Imelik on elu: Rannamõisas oli kõik endises korras kalda peal; mälestused kerkisid minus endistest sealkäimistest, kuid inimestest, kellega seal koos olen olnud, on mitmed surnud ehk jälle kaugemale veerenud. Kuidas tahaksin, et mõnigi hea mälestus oleks tõelikkus! Mis mälestustes asub, see on küll nii elavalt silmade ees, kuid teda ei saa käega katsuda, ta ei ole tõelik.- Oli Rannamõisa senises koolimajas korraldatud uue koolimaja nurgakivi pühitsemise puhul ka lihtne pidusöök, mille söögisedel sarnanes hariliku varrudesöögisedelile. Kell 9 õhtul jõudsin koju. Kirikumõisa tänava otsas kohtasin Greenbergisi ja loomaarst Bohli, kes Tallinnasse mõnesugusele kongressile sõites Keila oli tulnud.Paar tundi olime siis kõik üheskoos- kalapüüdjad tulid ka jõe äärest koju- ja tuletasime meele endiseid aegu, kus Bohl alles Kumna mõisas elas. Kella 11 paiku läksid kõik meie võõrad Keila, Paul ja väike Eduard läksid natukeseks ajaks Greenbergide juure ja sõitsid siis kesköö paiku Tallinna.

Ilm oli eila päikesepaisteline ja tundus tuulte eest kaitstud kohtades päris soe, kuid üle +10° R päeval vist ei olnud. Täna on +8° R ümber vilus. Ei taha ega taha tulla jälle sooje ilmu. Petserimaal olevat läinud nädalil korra umbes 10° R. sentimeetripaksune lumekord maha tulnud! Meil sadas korra üksnes natuke rahet; ka ei ole öökülma siiski veel olnud, kuigi seda mõnigi õhtu karta oli.


Keilas, 9. juunil 1931.

Kui täna hommikul kodust kooli hakkasin minema, tundsin ilm juba soojem ja päeval oli vast +11° R ümber ehk enamgi sooja. Aga hommikul olevat mõnes paigas siiski öökülm olnud. Meil öökülma ei olnud, vähemalt on õrnemad taimed alles terved. Tallinnas tundus hulk jahedam kui Keilas.                    

Tallinnas oli mul eelviimane koolipäev. Tundidest ei saanud enam suuremat asja, sest õpilased on juba lahtisaamise ärevuses. Lenderi juures sain anda kaks tundi ja pedagoogiumis ühe tunni, kolm tundi jäi üldse andmata, sest õpilased olid jalutamas. Kella 12-1 olin XIII kirikupäeva avamisel. Kuna piiskop juba mitu nädalit haige on, avas kirikupäeva tema asemel professor Rahamägi. Enne avamist tuli Rahamägi minu juure ja palus mind piiskopi nimel, et ma kirikupäeva peasekretäri kohused enese peale võtaksin. Ma vastasin, et ma ei saa seda teha, sest mul on tunnid ja Keilas on neljapäeval matused. Iseäralik on, et kirikumeeste hulgas ei leidu protokollikirjutajaid. Ütles üks kirikupäeva juhatuseliige, et nii häid protokolle, nagu mina kirjutasin, keegi enam kirjutanud ei olevat. Aga ma ei saa ju ennast lõhki kiskuda. Kirikupäevalt läksin Leibi juure, kus lõunaks sõin kalasuppi ja praetud ahvenaid. Kell 3 p.l. sõitsin Tallinnast ära. Kirikupäevale ma kauem ei tahtnud jääda. Oli aeg, kus ma ihust ja hingest kirikupäeva tööst osa võtsin, kuigi ma iialgi ei ole ise rääkida armastanud, küll, küll aga olen ühe ja teise asja pärast kihutustööd teinud. Nüüd mind kirikupäevad palju enam ei huvita, sest olen näinud, kuidas küll häid otsusi on tehtud, kuid neid otsusi täidetud ei ole: iga kirikuõpetaja elab omaviisi ja on omaltkohalt kangekaelne oma tegevuses.

Kui kodus lastega kokku sain, küsisin Viktorilt harjunud viisil: „Kuidas käsi käib?“ Viktor teab juba, mis juttu harilikult nõnda küsides veel aetakse ja vastas mulle:

„Mu käsi käib hästi ja uudist ei ole mitte midagi!“

Kõndisin tükk aega aias. Korra käisin lastega rukkipõllu ääreski. Rukkipea on juba väljas. Saared ei taha ikka veel täielikult lehte minna. Kõik aiapuud- õunapuud, kirsid, ploomid- õitsevad tänavu väga palju. Peaks sellekohaselt hea marjaaasta tulema- saab näha! Läinud aastal saime meie õunu nii palju, et täna veel neid sõime. Tänavu peaks neid õisi tähele pannes palju rohkem tulema.


Keilas, 10. juunil 1931.

Sõitsin täna hommikul jälle ühes Hildaga Tallinna. Oli üsna hea ilm. Hommikul piserdas vihma, kuid peagi oli ilus päikesepaisteline ilm ja tundus olevat palju soojem eelmistest päevadest. Linna koolides lõpetati töö. Ma pidasin pedagoogiumis aktuse algkoolile kell 11 hommikul, olles kella 9-10 ühe tunnigi annud. Lenderi gümnaasiumis pidi aktus olema kell 12, venitati aga algus üle kella ½ 1; pidasin ka seal aktuse vaimuliku osa. Hilda ja väikese Eduardiga ostsime mulle suvepalitut, mille lõppeks saime 120 krooni eest. Kui ühest kauplusest teise käisime, nägime keskkooli lõpetajaid noorimehi ja tüdrukuid autodega tänavatel sõitmas, kõik noored liig ülevas meeleolus, noortelmeestel paberossid väljakutsuvalt suus, mõnes autos poisid ja tüdrukud segamini. Nõnda väljendavad noored oma „peasmist“ kooli surve alt. Ühe auto, kus liig palju noorimehi peal oli ja nad nõnda istusid, et ka maha oleksid võinud kukkuda, pidas politseinik kinni...

Eduardi juures sõime lõunat ja kell 3.50 sõitsime Tallinnast ära. Hilda oli turult ahvenaid ostnud 15 senti kilo, ja räimi, 9 senti kilo. Need puhastasin ühes Hildaga ära ja kõndisin siis aias, kus õunapuud alles õitsevad, ja tundsin mõnu kevadisest loodusest. Oli soe ja ilus päikesepaiste. Ometi on mul ükskord ka koolide suvevaheaeg käes! Koolitöö tundub mulle küll raskena, kuid ma ei tea kas annaksin teda hea meelega käest! Olen Tallinnas juba viis aastat õpetanud ja just nagu tööga kokku kasvanud.

Keilas, 12. juunil 1931.

Eila oli mul kogudusetööd õige palju teha: kaks korda käisin Keilas matmas- kell 12 matsin ühe surnu kirikus ja kell 5 ühe teise surnuaial; kell 7 õhtul registreerisin kantseleis ühe abielu; ka muidu käis inimesi õige mitu. Nõnda ei saanudki võrdlemisi head ilma kasutada. Oli eila kuni +15° R, kuid enam-vähem pilvine ilm.

Esmaspäeval tuleb meil Soome sõita, nagu IV Soome-Ugri Kultuurkongressi Eesti Peatoimkonna Peasekretär ühel trükitud postkaartil teatab. Sõita tulevat laevaga Bore I, mis väljub Tallinna sadamast täpselt kell 10 hommikul. Nirk kirjutas mulle, et meil Keilast tuleks välja sõita esmaspäevase hommikuse Haapsalu rongiga; sellele rongile tuleks ka tema Pääskülast, nõnda et üheskoos laevale saaks minna. Ei tea, mis see Soome sõit toob, igatahes tahaksin, et ta juba õnnelikult möödunud oleks. Olen inimene, kes kunagi hea meelega kodust eemal ei taha olla.

Tänane ilm on jällegi jahedam- oli keskpäeval kõigest +12 kraadi. Ka on ilm enam-vähem pilves, kuid vihma ei ole vist loota. Aiapeenrad on kuivad, mispärast mina, Hilda ja teenija neid kastmas käisime. Teenijaga, kelle saatis proua Sternfeldt, ei olnud õnne: ta ei saanud tööga hakkama, tundis nähtavasti ise seda ja läks täna minema. Aga meil on suveks aiatööde jaoks tüdruk palgatud- ajame esialgu sellega läbi. Lapsed mängivad päevad otsa rentniku Markuse lastega. Sirelid õitsevad väga hästi praegu. Ei tahaks hea meelega toas ollagi, ometi pidin tänagi suurema jao päevast toas kantseleitööd tegema.

Helsingis, 15. juunil 1931.

Hommikul kell ¼ 7 tõusin Keilas üles, ajasin habeme ära, äratasin Hilda ja hiljem ka väikese Eduardi, kes laupäevast saadik meil kalal oli, sõime hommikust ja sõitsime Tallinna poole. Reisipalavik oli nagu harilikult: ei tea, mis võõras kohas tuleb ja kas kodus äraoleku ajal kõik ilusasti jääb- sellepärast jääks alati kõige parema meelega koju.                          

Koduhoidjaks pidi meile tulema Hilda mamma. See on aga oma tütre Alide perenaine ja ei saanud vist sellest õigel ajal teada, ja pikemate selgituste järele sõitis meile koduhoidjaks proua Vendela Kuusik. Nõnda võisime laste järelevaatuse mõttes rahuliku südamega sõitma hakata. Hilda sõitis Keila jaama hobusega, mina väikese Eduardiga läksin jala. Pääskülast tulid peale: advokaat Alfred Nirk oma prouaga ja tema sugulane majandusteadlane Juhan Nirk oma prouaga. Tallinnas lahkus meist väike Eduard, kes oma ametisse läks. Sõitsime kahe autoga sadamasse.

Bore I .on ilus laev, parem kui teised laevad, mis kongressist osavõtjaid Helsingisse viisid. Sellele laevale tuli hulk eestlasi ja ungarlasi, aga kõik mahtusid hästi ära ja lahe oli kõigil. Igaüks võis laeval asuda kohta, kuhu ise aga soovis. Ilm oli ilus. Lainetus oli väike. Merehaigeks ei jäänud ükski. Vaatlesime kaduvat Tallinnat. Ka maa kadus silmapiirilt. Ärensgrundi juures hakkasid paistma Vene sõjalaevad; seal uppus ju hiljuti üks Vene allveelaev. Varsti pärast Ärensgrundilt möödumist hakkas juba Soome rand silmapiirile kerkima. Ligemale jõudes hakkasid paistma Suomenlinna kaljumäed. Soome omapärasuseks on graniidi kaljumäed. Eestis on graniiti põllukividena ja mererannas küllalt olemas, kuid ei ole graniidimägesid nagu Soomes... kell oli umbes 3 p.l., kui Helsingi sadamasse jõudsime. Tallinnast olime kella ½ 11 paiku välja sõitnud. Helsingi sadamas oli hulk rahvast vastu võtmas. Vastastikused kõned, tervitused, muusika- kestsid võrdlemisi kaua. Viimaks võis Helsingisse minna. Soome sõidukaartid korjati ära, ühes sellega ka üks teateleht, mis meile laeval juba Tallinnas oli antud täitmiseks. Meie asju tolliametnikud üldse ei vaatanud- nii viisakad olid soomlased külaliste vastu.                                            

Asjad ja võõrad viidi autodega, ilma maksuta, korteritesse; üks kongressijuht sõitis iga autoga kaasa. Meie asusime ühele Helsingi peatänavale-Aleksanteri katu 48 kahte tuppa, millel oli ühine eestuba: kolm meest ühte ja kolm naist teise tuppa. Terve õhtupooliku veetsime Helsingit vaadeldes.

„Elanto“ söögimajas sõime hästi 67 Soome marga (umbes 670 Eesti sendi) eest 6 inimesega. Näis olevat odav ja hea.

Pärast käisime ühel linnas asuval surnuaial. Nägime ilusaid lillepeenraid graniidist sammaste ja tahvlitega. Peaaegu ühtki hauaküngast ei näinud. Ka riste paistis väga vähe olevat, liiati veel puuriste. Hauaplatsidel oli ilus muru, sõmer liiv, millele igasugu kirjad peale olid tehtud ja lilled. Need köitsid meie tähelepanu. Muidugi ka graniidist mälestusmärgid. Soome surnuaialt võiks palju ilu ka meile tuua. Saatjaks oli meil kongressi poolt üks preili- koolipreili Viiburist, kes Helsingi ülikooli lõpetanud. Surnuaialt viis ta meid raudteejaama ja lahkus meist. Raudteejaamas saatsime postkaarte koju. Pärast sõitsime trammiga ja ronisime kaljusele mäele, kus asub tähetorn, käisime mitmes puiestikus ja tulime võõrastemajja, mille nimetus on Yksityishotelli (Privathotel) Hällberg.