1931. aasta mai

Keilas, 1. mail 1931

On mul jällegi järjekordne kurvastus. Sain nimelt isalt täna kirja. Ma ei olnud kaua aega enam temalt kirja saanud. Ellinor ja Viktor läksid täna alevisse ja tõid muu seas ka isa kirja. Kiri on järgmine:

„Armsad lapsed!

Väikese Hilda mälestuse kirikulehe ja Viktori-Ellinori kaartid oleme kätte saanud. Väga rõõmsad olime teie lahkuse pärast. Mina pidin teile juba ennem kirjutama, aga tahtsin enne näha, kuidas Moori Jaani elulugu läheb. Seda aga mamma ei lasknud mitte teile kirjutada, et teid ülepea mitte pahandada. See oli juba teine aasta, kui Jaan müüs linna Ormissonile puid, ja puud veeti kõik linna, mis ostetud olid. Jaan läks siis linna raha järele, aga Ormisson ei maksa, et puud olla alamad, siis kaebas Jaan Ormissoni kohtusse ja Jaanile mõistis kohus 50 000 marka puude eest Ormissoni käest.                                                            

Nüüd ei olnud Ormisson mitte selle otsusega rahul ja kaebas edasi ja hakkab ütlema, et tema on Jaanile raha juba ära maksnud, et Jaan nõuab tema käest teist korda. Nüüd anti asi uurija kätte. Ormissonil oli väimees advokaat, see oli teenijaid nii võrgutanud, et nemad on näinud raha maksmist. Nüüd oli mõne nädali eest Viljandi Pärnu Rahukogus asi harutusel. Kohus mõistis Jaani 3 ½  aastaks kõigi õiguste kaotamisega vangi, Jaan sellepärast, et on oma tunnistajaid valavandele ässitanud. Jaani tunnistaja sellepärast kolmeks aastaks, et on valet vandunud. Jaan aga ei olnud selle otsusega rahul ja maksis 5000 senti kautsjoni, muidu oleks teda kohe vahi alla võetud. Nüüd tuleb kohus Tallinnas palatis jälle harutusele.

Mina olen poolhaige, köhin juba mitu nädalit. Mamma tervis ei ole ka enam hea: kaebab oma selga ja sooni. Viktor ja Orika Hilda elavad seekord päris ilusasti. Tänavu on meil seekord ilmad päris ilusad; vähe sajab peenikest vihma.

Vesi oli meil ka nii suur: ei mahtunud meie sillast enam minna. Jooksis taretagant Orika alla palju vett, lõhkus ka meie silla.

Palju tervist teile, minu kallid lapsed. Isa.

Naanul, 30. aprillil 1931.“

Ma usun, et Jaan on süütu, vähemalt et ta Ormissoni käest raha küll ei ole saanud. Aga see on nõnda, et just nagu igasugu õnnetuste väed seda inimest alati piiravad. Jaani tahtmine oli nähtavasti omal ajal, kui ta masinad ostes rikkaks saada. Aga just see asi on talle õnnetusi toonud. On nähtavasti salajõud tema rikkaks saamise vastu.. Hea oleks ,kui Jaan kohtupalatis õiguse saaks, aga kes sedagi teab. Igatahes on minulgi jälle mitte just kõige armsamad päevad, sest venna käekäik ei saa ju osavõtmatuks jätta.                                                       

Õhtupoolikul tuli meile õp. Paul Kuusik ühes oma abikaasa ja ühe minu õpilasega Lenderi gümnaasiumist, Aino Müürisepaga, kes nende juures korteris on. Oli väga soe ilm, kuni +16 ° R ja meie läksime sinililli korjama, mida nüüd on lõpmata palju. Lilli korjates saime vihma, mida sadas nii kangesti, et taskurätik, mille andsin Viktori pähe, läbimärjaks sai. Pärast ei saanudki enam välja minna, sest hakkas müristama ja sadas veelgi. Oli soe vihm, kuid siiski ei suutnud ei soe ega vihm meie aias olevaid lumehangi sulatada. Võõrad sõitsid õhtul jällegi ära. Hilda andis neile kaasa kurki ja veini; muidugi viidi ka sinililli jälle Tallinna. Võõraste siinolek juhtis minu mõtteid mu venna kurva käekäigu juurest natuke ometi eemale.


Keilas, 2. mail 1931.

Hommikul oli soe ja ilus ilm. Ilma palituta saatsin Ellinori kooli. Soojus tõusis kuni + 14 ° R vilus. Hakkas müristama ja sadama, korra sadas isegi rahet. Vihma sadas nõnda palju ja nii suure hooga, et kartsime, et katusest läbi hakkab jooksma. Aknalauad olid just nagu üle ujutatud- nähtavasti ei ole klaasid küllalt kindlad. Lõunasöögil lõi ühtelugu välku, mõnikord kõlistas pikne telefonigi, päris hirm hakkas. Pärast lõunat sõideti Ellinorile järele. Ellinor tõi oma viimseida kooliõe Valve Paermanni, proua Väli vennatütre meile ja oli senikaua proua Väli juures, kui halb ilm üle hakkas minema. Kella 3-ks sõitsid kange vihmasaju käes siia pulmalised- laulatasin kantseleis ühe paari. Nad olid nii märjaks saanud, et kantseleipõrand tuli pärast tublisti kuivatada. Ilm läks pärast müristamist jahedamaks. Praegu, kell 7 õhtul on kõigest + 8 ° R.                                                      

Toiduained on praegu väga odavad. Ostsin täna seakarbonaadi ja maksin kilost 65 senti: Hilda maksis hiljem küll loomalihast (pehmest lihast) 70 senti. Keegi oli mune ostnud Keila alevis 6 senti paar! Nõnda ei saa rahvas kuigipalju raha. Ei ostetavat praegu ka kiriku liikmekaarte. Igatahes ei ole ma tänavu aasta 4 kuu eest veel pennigi saanud.


Keilas, 4. mail 1931.

Eila hommikul oli ilus ilm ja palju rahvast tuli kirikusse, aga jumalateenistuse ajal läks ilm saduseks. Õhtu eel läks jällegi ilusakas. Eila oli jälle üks enesepooja hulga aja järele matta- üks Pirmade sugulane. Üle aasta on mööda, kui viimati kiriklikult tuli enesetapjat matta. Poos enese küll korra üks elukutseline joodik üles, aga ta ei olnud ega tahtnudki olla ristikoguduse liige ja ta veeti niisama, ilma ühegi Jumala sõnata Karjaküla surnuaeda, kus on üks nurk päris eraldatud niisugustele, kes kirikut ei ole omal eluajal tunnustanud.

Täna oli ilus ilm. Sooja oli ka kuni + 12° R. Viktoriga käisin Ellinoril Keila alevis vastas. Pärast käisime kolmekesi Kumna pargis, kus juba ülaseid leidsime ja mina lastele pajupilli võisin teha. Katsusin hommikupoolikul meie aias ka viimaseid lumehangi laiali ajada. Päris ime ikka, et nad küll mõne päeva pärast ikkagi ära sulavad, kuigi nad nii suured olid korra, et karta oli nende püsimist kas või Jaanipäevani. Aed on lumest vabanenud kohtades osalt alles õige märg, ka on ta riisumata, siiski on juba väga hea võrkkiigus lamada ja kevadisi lindude hääli kuulda. Ellinor valmistas täna osa koolitundegi võrkkiigus. Suurvesi Keila jões ei ole veel niipalju alanenud, et võimalik oleks spinninguga kalale minna. –Juba hakkab maa haljendama. Oleme igal õhtul aiast toonud murulauku võileiva peale. Tikerbeeri põõsad hakkavad juba lehte minema; osa marja põõsaid on aia ääre pool siiski alles lumehangedes.

Keilas, 6. mail 1931.

Olid jälle ilusad päevad. Ilm on olnud küll jahedavõitu, kõigest +10 ° R  ümber, kuid päikest on olnud küllalt, ja maa hakkab järjest rohkem haljendama. Ajasin eila ja täna õhtupoolikul, pärast Tallinnast kojujõudmist aias lumehangi laiali, täna ajasin enam-vähem viimased hanged laiali. Meil riisutakse, kaevatakse ja istutatakse aias; mõni tükk on küll alles nõnda märg lumeveest, et veel peal ei kanna. Suur lumi on hulk vabarnaid ära purustanud. Lapsed on nüüd kõik oma vaba aja õues. Käisin täna juba ilma palituta Tallinnas. Tallinnas tundus küll jahedam kui Keilas. Ootan igatsusega koolitöö lõppu.

Keilas, 9. mail 1931.

Eila käisin Viktoriga kaks korda jõe ääres. Katsusin spinninguga hauge püüda. Kaugele meie jõe äärt mööda edasi ei saanud, sest laiad kraavid on vett alles täis ja neist kuiva jalaga üle ei pease, vesi on aga paljale jalale alles liig külm. Ühe umbes naelalise haugi sain kätte ja see söödi lõunaks ära. Kui esimest korda jõe äärest tagasi jõudsin ja Viktor haugi kandis, ootas juba tükk aega minu tulekut üks kihlusepaar; muidu ei tule neid igal laupäeval mitte alati, nüüd tuli reedel! See on peaaegu alati nõnda, et kui toast lahkud ehk jälle tahad puhkama heita päeval, siis ikka mõni ametiasjus minuga kokku saada tahab. See teadmune ei lase ka jõe ääres täit mõnu tunda, aga hea oli seal eila siiski.

Täna oli ilm küll päikesepaisteline, aga väga jahe, kõigest + 6° R Viktor oli siiski terve päeva väljas. Kui talle hommikul Hilda ütles, et ta välja minnes palitu selga ajaks, siis ütles poiss: „Olgu see kas või talvepalit, kui aga välja lubatakse!“ Poiss käib meie uue rentniku Markuse lastega laudas ja igalpool kodu lähedal. Täna oli Viktor talli peale roninud, ei ole sealt aga enam maha julgenud tulla ,sest haned olid parajasti talli tulnud ja allatuleku koha juure asunud, haned on aga praegu tigedad. Ellinor oli koolist koju tulles ka terve õhtupooliku aias. Käisin korra aiast  läbi ja leidsin, et veel oli õige vähe lund alles; see küll sulas vist täielikult täna ära.

Keilas, 11. mail 1931.

Eila peeti Keilas vanematepäeva. Kirikus pidasin ma sellekohase jutluse ja pärast jumalateenistust ja ametitalitusi veel Keila Rahvamajas või pritsimajas kõne. Ellinor ja Viktor olid ka vanematepäeva vastu valmistanud. Olid pärjad punutud ülastest; üks pärg toodi Hildale hommikul voodisse pähe, öeldi sealjuures - Ellinor tegi seda - lühike tervitus milles ka pahad teod andeks paluti ja edaspidi tõotati hea laps olla. Viktor oli ühe tervituslaulu pähe õppinud, häbenes seda aga korraga ütelda, ütles seda lõppeks meelitamiste peale Hilda kõrva sisse sosinal ja selgesti ja hästi alles söögilaual. Et Ellinorile üks kooliõde külla tuli ja sellega mängimine algas, siis ei läinud ta päeval rahvamajja mitte. Rahvamaja saal oli rahvast täis, sest ma ütlesin ka kirikus, et rahvamajas vanematepäev on korraldatud. Keila koolilapsed laulsid. Oli ka teisi tegelasi, kes laulsid, mängisid. Muusikakoor oli ka. Lapsed panid vanematele inimestele lilli rinda. Pidasin rahvamajas järgmise kõne:

„Täna peetakse üleriiklist emadepäeva. Meie siin Keilas oleme selle päeva teisiti nimetanud- vanematepäevaks. See on väga ilus, et just vanematepäeva nimetus on võetud sellele päevale. Vanematepäeva nimetus ühendab meid suure tõega, mis avaldati juba aastatuhandete eest sõnades, mida meie kõik peaksime ülihästi tundma: „Austa oma isa ja ema, et sinu käsi hästi käiks ja sina kaua elaksid maa peal!“ Selle suure tõe kohaselt oleks emadepäev üksnes poolikasi. Tallinnas harutati ühes kohas emadepäeva korraldamist ja ma ütlesin: „Meie Keilas peame .küll vanematepäeva!“ Seal öeldi: „Tõesti, mispärast peaksime meie emadepäeva üksnes pidama!. Pidagem ka vanematepäeva! Emadepäev tahab isad just nagu kõrvale lükata ja neid vastutustundest vabastada. Vanematepäev aga kohustab mõlemaid!“ Ja nõnda otsustati sealgi pidada vanematepäeva.                                                       

Mis tahab vanematepäev meile ütelda?

Täna peaksid astuma kõik lapsed oma ema-isa juure ja neid austama omas tänulikus meeles. Looja on lastele vanemate läbi kõige kallima kingituse teinud, mida üldse ette kujutada võiksime. Elu on see kallimatest kallim kingitus. On väga kohane sellepärast vanematepäeva pidada lehekuus. Elu näitab ennast igalpool omas ilus. Lindude laul ja õite värvideküllus, õrn haljus igalpool rõõmustab rohkem kui ühelgi teisel ajal. Elurõõm avaldub kõiges selles. Iga õienupuke just nagu tahab tänu avaldada selle eest, et ta elada tohib. Talvel valitses surmauni. See on kadunud ja ühtlasi on ka meeled rõõmsaks saanud. Nüüd peab küll iga inimene, kellel on silmad ja kõrvad, rõõmus olema elu pärast. Ja iga laps peaks täna vähemalt vaimuski seisatama jääma ja tänuauastusega katma oma vanemaid. Kuidas on küll vanemad ise katnud ja kasvatanud oma lapsi! Kuidas on nad kõik teinud, et oma lapsi hoida elus! Lapsed küll valmistavad suurt rõõmu oma vanematele, aga kas ei ole küll iga isa ja ema mõnigi kord olnud ahastuses oma lapse elu pärast? Mäletan enesegi lapsepõlvest, kuidas olin korra raskesti haige, nõnda et vahetevahel meelemärkuse kaotasin. Kui ükskord ärkasin, siis nägin oma ema, kes istus mu voodi serval ja nuttis. Kuidas võiks lapse meelest ununeda niisugune asi? Ei iialgi! Sarnaseid asju on iga laps vististi oma enese elus tähele pannud. Kas ei peaks niisugune vanemate armastus oma lapse vastu küll last kihutama tõotusele: „Ma tahan kõigiti oma vanaemaid armastada ja austada!“ Seda teeb ka tõesti iga mõistlik laps.                                               

Mõistmata meelega inimesed teevad küll teisiti. Nägin korra niisuguseid lapsi, kes oma ema panid vaestemajasse. Hea tahtmise juures oleksid nad teda isegi väga hästi omas kodus üleval pidada suutnud, aga nende otsus oli: „Ema vaestemajja panna - seal kergem teda üleval pidada!“ Kui aga ema suri, siis tehti toredad matused ja ehiti ema puusärk lilledega! Ei tea, kas nad oma lapsepõlveski mõnikord seda tegid, et nad oleksid oma emale toonud kimbukesegi metsalilli. Nüüd nad ehtisid puusärki. Aga niisugune austuseavaldus tuli küll hilja, liig hilja, siis, kus emasilmad enam midagi ei võinud näha.

Tahame olla igapidi mõistlikud inimesed, kes austavad oma vanemaid ja võiksid nõnda ka oodata tõotuse täideminekut, mis ühendati 3 aastatuhande eest selle käsu täitmisega. Need, kes seda käsku täidavad, peaksid küll olema selleväärilised, et nende käsi hästi käiks ja nad kaua elaksid maa peal.

Lugesin hiljuti ühest vaimulikust ajakirjast, et mõistmata meelega lapsi olevat väga palju. Koguni nõnda kirjutati seal, nagu oleks kõik see, mis enne oli ilus ja hea, nüüd hoopis pahupidi pöördud. Seal kirjutati umbes nõnda: Enne tegid lapsed vanemate tahtmist- nüüd peavad vanemad sagedasti laste tahtmist täitma. Enne õpetas isa poega ja ema tütart- nüüd õpetab poeg isa ja tütar ema. Enne oli kana targem kui muna, nüüd on muna targem kui kana. Enne oli seadus: „Halli pea ees tõuse üles!“ nüüd olevat niisugune viis: „Hallpea, anna noorukesele maad!“ Enne oli see viis, et poeg palus isa: „Luba mind täna külasse minna!“ Enne, vanal Noa ajal katsid pojad oma väsinud isa, nüüd koristavad isad oma poegi laua alt ja maantee kraavidest. Nõnda minevat ilm vanemaks, targemaks ja paremaks. Paremaks ja targemaks muidugi jutumärkides. Selles kirjutuses on palju tõtt sees.                                                       

Niisuguseid asju näeme meie tõesti mõnel pool. Selleks aga peamegi meie vanematepäeva, et meie kohustused meile uue jõuga meele tuleksid, meie oma vanemaid sel päeval tegelikult austaksime ja ühtlasi ka tõotaksime, et meie edaspidi austamist ja armastust oma vanemate vastu kõigest omast meelest ja jõust üles näitaksime. Olgu sellepoolest vanematepäeval mõnigi hea tagajärg.

See on siis üks asi mida vanematepäev meile ütelda tahab- nimelt, kuidas lapsed oma vanemaid peavad austama. Aga vanematepäev tahab veel midagi ütelda. Ta tahab nimelt õige tõsiselt kõneleda ka vanemate enestega. Lapsed on kallis varandus, mis vanemate kätte on usaldatud. Kuidas käivad vanemad selle varandusega ümber? Mis on teinud üks või teine vanem, et oma last kasvatada igapidi mõistlikuks inimeseks? Öeldakse nõnda, et elu süttib elust. Käbi ei kuku kännust kaugele. Kuidas vanemad ees, nõnda lapsed taga. Missugust eeskuju on üks või teine isa-ema omale lapsele näidanud, see tuleb väga sagedasti lapse juures selgesti nähtavale. Kas on aga kõik eeskujulikud vanemad? Ei, seda ei ole kaugeltki mitte kõik, olgugi et nad seda peaksid olema. Kuidas mõni ebaeeskuju võib näidata, selleks jutustan ühe sündinud loo. Mul ei lähe iialgi meelest üks pilt, mille nägin 7 aasta eest, 7. mail 1924.a. Keila alevis. Üks naine kõndis hobusekoorma kõrval. Koorma otsa oli nagu koorem ikka, üks mees kinni seotud kätest ja jalust. Mees oli kõhuli. Rahvas naeris. Küsisin noorte meeste käest, keda veetakse. Vastati, et veetavat üht haiget. Küsisin, kas veetav on vaimuhaige. Öeldi, et mitte vaimuhaige, vaid joomahaige. Kust see mees toodi ja kuhu ta viidi, seda ma ei tea. Mis pidi ka naine tegema selle joobnud mehega? Pane ilma sidumata vankri peale, siis kukub ta ju kergesti rataste alla.                                        

Ehk mees langeb maha ja jääb tee peale, kuidas aga suudaks nõrk naine suurt meest vankrisse tõsta. Kujutagem nüüd endile ette, ja ma arvan, et meie ettekujutus on õige. Naine jõudis oma koormaga koju ja lapsed tulid oma isa vaatama, kes loomaviisi oli koorma otsa seotud. Missugune eeskuju oli see lastele? See lugu olgu üksnes muuseas meele tuletatud- läinud pühapäeval peeti ju meil ka üht üleriiklist päeva, nimelt karskusepüha ja see aitas seda asja meele tuletada. Vanematel on igatahes lõpmata suured kohustused peale pandud, et nad hoiaksid endid selle suure au kõrgusele, mida lapsed nende vastu on kohustatud üles näitama. Keegi nõuab vanematelt järgmist: „Olge niisugused, nagu teie lapsed peavad saama. Tehke seda, mis teie lapsed peavad tegema! Jätke tegemata, mis lapsed ei pea tegema! Kui lastega lugu ei ole korras, siis katsuge ise endid läbi!“ Vanematepäev kutsub nõnda, siis ka vanemaid, et nad iseendid hästi tähele paneksid ja katsuksid endile puhtast südamest vastata selle küsimuse peale: „Oled sa ka eeskujuks olnud oma lastele? Oled sa neid õieti kasvatanud?“ Vanemate kohus on korralikult elada, et nende lapsed- igakordne tuleviku lootus- kõige paremat eeskuju leiaksid ja nõnda täiesti korralikkudeks inimesteks kasvaksid?“

Eila õhtul olid meil Välid.

Ilmad on päikesepaistelised, kuid jahedad. Täna oli kõigest +7° R.

Alustasin täna kevadist tütarlasteleeri. Oli tulnud kõigest 18 tütarlast, enam jagu algkooli 4 klassi haridusega; ühelainsal oli kuueklassiharidus.


Keilas, 13. mail 1931.

Üks koolinädal on jälle möödunud. Kuu aega on veel kooli lõpuni. Eila käisin Hildaga Tallinnas, täna üksinda. Lõunat sõin Hilda venna Eduardi juures.

Ilmad hakkavad pikkamööda soojemaks minema.


Keilas, 14. mail 1931.

Taevaminemisepäev. Väga ilus ja soe ilm. Oli kuni +15° R. Hommikul, enne kirikusse minekut kuulasin ööbikulaulu meie aias. Ööbikud olevat juba eila mõnes kohas Keilas laulnud. Hilda sõitis ühes Ellinoriga preili Edith Arro sünnipäevale. Preili Arro on meie lapsi alati meeles pidanud ja neile üht ja teist kingituseks toonud, sellepärast viis Hilda talle kingituseks kuldsõrmuse. Mina käisin pärast jumalateenistust jõe ääres vaatamas, kas õhtugümnaasiumi direktor, kunstnik P. Sepp jõe ääres ei ole. Seppa ma ei näinud ega kalu ma ei saanud. Viktor käis rentniku lastega metsas lilli korjamas. Ta on hommikust saadik väljas, vaevalt läbes ta lõunat süüa. Meile ehitati kanamaja ja püstitati traatvõrkaed kanadele. Kanad ei ole veel aias, sest võrk ei ole veel täiesti kinnitatud. Lapsed mängivad enamasti kanamaja ümbruses. Viktor tõusis kell 8 üles, luges natuke, sõi ja läks kohe välja. Rentniku poeg, algkooli 3. klassi õpilane, vilistas, Viktor vilistas vastu ja lippas poisi juure. Poisil on üks õde, temast noorem, alati kaasas. Nõnda mängitakse kolmekesi.


Keilas, 15. mail 1931.

Oli meil teenimas vähem kui kaks kuud keegi Marta Laiapea Raplast. See tahtis ise Suviste pühadeks meilt lahkuda. Hilda oli kogemata näinud, et tal juba nüüd, kesknädalal, 1 ½ nädalit enne äraminekut komps valmis oli tehtud. Millegipärast hakkas Hilda selle kompsu sisu pärast kahtlema ja laskis selle ühe tunnistaja juuresolekul avada. Sealt leiti meilt varastatud kana-, hani- ja pardimune, üks Hilda särk jne. Tuli skandaal! Viimaks ometi sai tüdrukule andeks antud selle tingimusega, et tema omaltpoolt enam ühtki pahandust ei tee. Aga huvitav oli ometi see, kuidas inimene selle asemel, et tõsiselt oma inetut tegu kahetseda, veel ennast vabandada katsus.                                             

Kolmapäeva õhtupoolikul, kui mina Tallinnast koju jõudsin, ütles ta, et ta sellepärast need munad tahtnud „kaasa viia“, et leidnud nad kanade jne järelt ja kartnud, nagu saaks ta Hilda käest pahandada, et hästi munemise järele ei valva. Kui ma ütlesin, et niisugust lapsikut mõttekäiku ükski ei usu, kuna ju siis kõige lihtsam oleks olnud mune kuhugile kõrvale visata, siis oli tal järgmisel päeval uus mõte tulnud: tema ei olevat meil küllalt hästi süüa saanud ja ta kõht olevat tühi olnud, sellepärast toimetanud munad kõrvale. Kui Hilda ütles, et kõhutühjus oleks sundinud mune juba otsekohe kõhtu panema ja mitte korvi, siis ei olnud inimesel enam ühtki võimalust vabandamiseks. Et ta meil süüa vähe olevat saanud, see on täiesti vale, sest teenija sööb meil selleltsamalt laualt, kus meiegi oleme söönud, ja võib süüa niipalju, kui ta aga tahab. Mõnikord sööme meie küll hommikul ja lõunaajal hilja, kuid teenijal on võimalus leiba ja leivakõrvast igal ajal juba enne sööki saada. Eila tuli sellele munavargale tema õde järele ja õhtul lahkus ta vabatahtlikult, enne kuu täissaamist. Oli meil selle asja pärast palju ärevat meeleolu neil päevil- küll mitte munade pärast, sest need ei maksa ju kuigipalju (üksnes hanemune oleks meil liig vähe jäänud, kui tüdruk varastatud munad oleks saanud ära viia), vaid ärevus oli varguse pärast üldse, kus juures veel inimene katsus oma õigust näidata, nagu oleks see päris õige asi, et ta varastas. Õde, kes vargale järele tuli, oli veel hullem ja olevat Hildale ütelnud, et ei maksvat suurustada kohtu kätte andmise võimalusega ühtigi, sest kohus andvat esimese varguse alati andeks, kuna varas üksnes tingimisi vangi mõistetakse, s.o. teda vangi ei pandagi, kui ta teatava aja jooksul enam ühtki teist kuritegu ei tee. Kuna Hildal suveks sai teine tüdruk juure võetud, siis ajab ta seni läbi, kuni ta teise jällegi saab.                                           

Üsna soojad ilmad on praegu. Käisin täna pärast leeritunde, mida pidasin4, ja lõunat Ellinoriga jõe ääres. Ma võtsin liivi kaasa. Ühte kraavi oli kaunis hulk särgi ja teisi kalu läinud. Ma panin liivi ette ja lasksin Ellinori ülevalpool mütata. Meie saime nõnda 51 kala. Meie oleksime rohkemgi saanud, kuid hakkas vaikselt peenikest vihma sadama ja meie kartsime märjaks saada, mispärast koju ruttasime. Homme saab neist kaladest, mida ma ise ära puhastasin, hea kalasupp. Ma kutsusin ka Viktori kalale, kuid see arvas seekord paremaks rentniku lastega mängida.


Keilas, 17, mail 1931.

Vihma oleks rohkem tarvis, kuid ei tule teda. Reedel oli juba vihma moodi, kuid ikkagi nõnda palju ei tulnud, et maa oleks märjaks teinud. Täna hommikul, kui kirikusse hakkasin minema, läks pilve ja ma võtsin vihmavarjugi kaasa, kuid ilm läks väga ilusaks. Õhtupoolikul kõndisin aias, korra ka karjamaal. Õhtu eel käisin parte koju ajamas ja võtsin jalad lahti, sulistasin tänavu esimest korda vees- muidu ei oleks heinamaa kraavidest parte kuidagiviisi kätte saanud. Karjamaal käisin vaatamas, kas mõnes kohas vast toomingad juba ei õitse; leidsin, et õienupud hakkavad juba valgeks minema, aga veel ei õitse. Maa on nurmenukkudega nagu üle külvatud. Ka on kannikesi palju. Sinililled on juba kadunud. Ülased õitsevad ka veel ja kanakoolid (varsakabjad siinse nimetuse järele).


Keilas, 18. mail 1931.

Täna on päris kesksuvine soojus, kuni + 19° R. Hommikul pidasin 3 leeritundi lahtiste aknatega toas, mille õhk siiski väsitav oli. Pärast leeritunde ostsin aiaviljaseemneid ühest Keila kauplusest- meil tehakse hoolega peenraid. Tulin koju ja valmistasin Tallinna koolide kahe päeva tunnid ära. Siis läksin uuesti Keila- Ellinorile vastu.   Viktor oli minuga kaasas. Lapsed väsisid Keilast kojutulekul hästi ära, kuigi neid Keilas limonaadiga jootsin. Kodus nurusid nad Hilda käest luba paljajalu käia. Et mul õhtupoolikul aega oli, siis läksin lastega paljajalu jõe ääre, otseteed üle vesise heinamaa. Rentniku kaks last- üks poeg ja tütar tulid kaasa. Ma lootsin jälle kalasuppi saada, kuid seekord ei olnud kalaõnne- meie ei saanud ühtki kala. Võibolla ei saanud meie kalu ka sellepärast, et väga kange tuul vett allapoole kihutas.


Keilas, 21.mail 1931.

Teisipäev oli mul talvel alati raskem koolipäev, sest siis tuli 7 tundi anda. Mai algusest peale jäi üks tund vähemaks, nimelt usuõpetuse metoodika loeng pedagoogiumis, mille õpilased eksamite vastu valmistuma hakkasid. Nüüd selle nädali teisipäev oli mul veel hoopis kerge, sest siis oli proua Lenderi sünnipäev ja Lenderi gümnaasiumi õpilased kahest viimasest klassist tahtsid prouale laulda; Proua Lenderit pidid nad aga 2 tundi ootama, sest see on väga tagasihoidlik inimene ja tal on, nagu ta mulle kõneles, kõik niisugused austamised piinlikud, nõnda, et ta sünnipäeval alles siis kooli ilmus, kus tal tundi tuli minna. Õpilased laulsid proua Lenderile ikka ära ja mina sain kõigest ühe tunni anda kolme tunni asemel. Nõnda oli mul teisipäeval pedagoogiumiga kokku kõigest 4 tundi ja nõnda siis kerge päev. Kolmapäev oli selle eest jälle raskem kui harilikult: ma andsin kõik 5 tundi ja eksamineerisin pedagoogiumi õpilasi ja 3 eksterni algkooliõpetaja kutse omandajat enam kui tund aega.                                                 

Eksternid tulid eksamineerida direktori juuresolekul. Nad olid õppinud minu konspekti järele ja vastasid nii hästi, et direktor, kes õige valjult mõnikord hindab, neile otsekohe „hea“ kirjutas.

Teisipäev ja kolmapäev, iseäranis just kolmapäev, olid vihmased. Vihma sadas just parajal mõõdul. Vaatamata vihma peale sõitis eila sellesama rongiga, millega mina koju sõitsin, väike Eduard meile. Meie sõime lõuna ära, ma õiendasin veel koguduse asju, ja siis läksime jõe ääre, kus olime ligikaudu kella 9-ni õhtul, kuid peale paarikümne väikese viidika meie midagi ei saanud. Täna pidasin 4 leeritundi ja käisin Ellinoriga lilli korjamas. Ilm oli täna jahe, sest puhus põhjatuul. Enne lõunat käisin veel Viktoriga Keila alevis Ellinori klaveritunnist, mis tal oli pärast koolitunde, ära toomas.


Keilas, 22.mail 1931.

Ellinor sai täna koolist suvevaheaega pidama, mis kestab 1. oktoobrini. Tunnistus oli Ellinoril päris hea: eesti keel, aritmeetika, loodusteadus, ajalugu, Saksa keel, usuõpetus, hool, kord, elukombed olid head, laulmine, võimlemine, käsitöö, joonistamine, maateadus- rahuldavad. Nõnda sai Ellinor juba VI klassi. Puudunud on ta aasta kestes 26 päeva, sest ta oli sagedasti haige. Kooliaja jooksul on Ellinor kõhnemaks ja kergemaks läinud, nüüd saab ta jälle puhata ja kosuda. Oleks väike Hilda elanud, siis oleks ta täna algkooli lõpetanud.


Keilas, 23. mail 1931.

 vähem on pilves ja vahetevahel sajab sooja vihma, temperatuur on kuni + 13° R. Tommingad õitsevad juba.                                                    

Vaatasin täna õhtupoolikul binokliga Keila poole maanteele, et kas mõni rongi pealt ka meile ei tule. Nägin mitmesuguseid inimesi teel liikumas. Korraga nägin üht purjus meest tuigerdamas. Ta tuli Keila poolt, astus paar sammu edasi, langes sammukese tagasi, kukkus korraga kraavi, kuid tõusis jällegi üles. Korraga nägime, kuidas mees oli meie põllupeenral teekallakul okastraadi juures pikali. Üks jalgrattamees katsus meest üles aidata, kuid ei saanud sellega toime, sest purjusmees ei võtnud jalgu alla. Nõnda jäigi ta sinna pikali. Näitasin lastele, kui inetu on niisugune kraavis lamamine. Pealegi hakkas vihma sadama. Teed mööda tuli korraga Bernhard Leib oma vennapoja Felixiga. Mõlemad olid vihmavarju all ega pannud lamavat meest tähele. Vihma hakkas sadama nagu oavarrest ja oli ka paar õige tugevat piksekärgatust- ei see kõik äratanud magajat! Mõtlesime juba, et mees vast surnud on, kuid rahustusime, kui nägime, et üks mees sealt mööda läks, lamajat natuke aega silmitses ja teda sinnapaika jättis. Ellinor ja Viktor käisid ühes Leibi Felixiga meest vaatamas: ta olevat olnud peadpidi peaaegu okastraadis ja nägu rohu peal. Viimaks hakkas Leibil kaastunne mehe vastu ja ta läks, äratas mehe üles. Ei tahtnud teine esialgu jalgu alla võtta, toibus aga peagi, tänas Leibi ja läks, nagu ta ise ütelnud, Humala poole. Majanduslise kitsikuse aja tundemärk! Laadad ja pühade laupäevad on niisugustele kraavi langejatele ühetaolised.

Käisin lastega õhtupoolikul tommingaõisi ja kaseoksakesi toomas. Kased on ju Nelipühadel sedasama, mis ülestõusmise pühade ajal munad. Kui poisike olin, siis oli meil isakodus alati palju kaski. Laupäeva õhtul käidi alati saunas ja heideti kaskedelõhnaga täidetud toas magama. Käisin ma tänagi vannis.


Keilas, 24. mail 1931

Hommikul oli õige vihmane ilm, kuid soe oli, +15° R. Arvasin, et kirik päris tühjaks pidi jääma. Leibiga läksin kirikusse. Kui kodust välja läksime, oli väga soe. Meie ei saanud aga poole tee pealegi, kui juba hakkas õige jahe tuul puhuma. Hommikul kella 9 paiku oli baromeeter langemas, kuid kella ½ 11 paiku tõusis juba. Temperatuur hakkas alanema ja alanes kuni +9° R kella 4-ks pärast lõunat. Kirikusse kogunes rahvast siiski päris hea hulk. Olid laululehed kingitud ühe surnu mälestuseks ja sellepärast ka kirik elektriga täielikult valgustatud. Noored olid kirikut ka kaunistanud: olid pärjad ja altaril ja kantslis lilled (nartsissid). Muidu laulukoori, mis pühade ajal harilikult ikka on olnud, nüüd ei olnud. Leib läks pärast jumalateenistust palvemajasse, kus ta ka kõnelenud oli. Mina tõin Hilda jaoks Keila jaama raamatukapist ajakirju ja tulin koju. Keila silla peal sai kogemata mulle järele piiritusekuninga Dammi proua, Keila kaupmehe Teliskivi tütar, see sõidutas minu kirikumõisani. Nüüd peame siis Nelipühi. Lõunaks oli meil hea vasika neeru praad ja magussöök punastest sõstratest vahukoorega. Leib heitis magama. Hilda pikutab sohva peal ja loeb. Ellinor ja Viktor mängivad Leibi Felixiga. Mina valmistasin homset jutlust ja kõnesid ja kirjutan nüüd siia. On natuke mul igavavõitu. Väljas on ju jahe ja kuiv ei ole ka veel täiesti. Ei taha sellepärast välja minna, kuna ma muidu aias hea meelega kõnnin. Et õhk niiskust täis on, siis laskis Hilda koguni ahjusid kütta.


Keilas, 26.mail 1931.

Viimane Nelipüha. On väga ilus ilm. Soojust oli täna kuni +17° R. Juba esimese püha õhtu eel oli märgata, et ilm ilusaks hakkab minema. Tuli meile esimese püha õhtupoolikul õpetaja Paul Kuusik oma prouaga. Teise püha õhtupoolikul käis meil Hilda tädipoeg, prokurör (Albert) Assor oma prouaga. Mina teisel pühal külalistega palju olla ei saanud, sest mul olid pärast jumalateenistust kella 4-ni p.l., kell ½ 5 jõudsin koju, sõin ühes Leibiga, kes kõik aeg ka kirikus oli, lõunat ja sõitsin siis Joale last ristima, kuhu Leib jälle kaasa tuli. Alles pärast kella 11 õhtul jõudsime Joalt tagasi. Assorid olid siis meilt ära läinud, Paul Kuusik Tallinna sõitnud, kuna tema proua siia oli jäänud. Täna hommikul läksime kõik koos Keila jõe ääre, aga kalu peale väikeste viidikate ei saanud. Pärast lõunat käisime uuesti jõe ääres. Oli küll väga ilus ilm: ühtki pilvelapikest ei olnud taevas, soe oli, puhus üksnes kerge mahe tuuleke. Olime kella ½ 7-ni õhtul jõe ääres: mina oma perekonnaga, Leib oma vennapojaga, proua Vendela Kuusik. Õngitsesime, loeti raamatut, hullati meie koera Piraatiga. Oleks veel kaua, kaua tunnud ilmast mõnu, kuid meie külalised tahtsid kella 8-23 õht. Rongiga ära sõita, mispärast koju teed jooma tulime. Homme tuleb mul jälle Tallinna sõita ja seal 5 koolitundi anda. Ei armasta nüüd ilusal ajal veel kaugeltki mitte neid Tallinna sõitusid!. Tommingad on praegu täies õieehtes, ööbikud laulavad, käod kukuvad, rääk häälitseb- hea on kuulata neid kevadisi hääli...


Keilas, 27. mail 1931.

Käisime Hildaga linnas ja sõitsin kohe pärast koolitunde tagasi. Ei taha suitsuga täidetud linna õhku hingata. Maa õhk on praegu täidetud magusate lõhnadega. Istusin õhtupoolikul tükk aega meie õuevärava juures kiviaia otsas tommingate läheduses.                              

Kasvavad seal võrdlemisi noored tommingad ja õitsevad parajasti. Sealsamas mängivad sagedasti mu lapsed, ronides värava kivipostide otsa; korra olid nad seal mängimas kolmekesi, siis ei olnud mul veel hingelist suurt, sügavat valu...


Keilas, 28. mail 1931.

Oli natuke jahedam, kuid siiski väga ilus ilm. Pidasin kella 9 hom. Kuni kella 1-ni tütarlaste leeri. Õhtupoolikul läksin spinninguga jõe ääre, ei saanud ometi mitte ühtki kala. Ma ei käinud küll kuigi kaugel, üksinda ei tahtnud kaugele minna; vast kaugemal oleksin kala saanud. Tundsin mõnu ilusast ilmast, õitsvatest kullerkuppudest ja pääsukesesilmadest. Hilda istutas aias lilletaimi.


Keilas, 30. mail 1931.

Lõpetasin eila tütarlaste leeriõpetuse; homme tuleb õnnistamine. Olid võrdlemisi vähe arenenud õpilased, kuigi nad hoolega püüdsid oma tööd teha. Köstri juhatusel olid nad aga päris hästi laulma õppinud ja andsid tõotuse, edaspidigi lauluõppimiseks kokku tulla ja noorte koosolekutestosa võtta.

Pärast lõunat käisin lastega jõe ääres, kuna Hilda linnas oli. Panin enesele trikoo selga ja läksin jõkke. Iseäralik oli, et ma mitte üht vähja ei leidnud! Kevadine suurvesi oli nähtavasti ka kõik urkad kinni pannud, kus vähjad oleksid võinud elutseda. Ühe lutsu püüdsin kinni ja liiviga sain 5 viidikat. Vesi oli hästi soe, ilm ka. Lapsed sulistasid ka natuke aega kalda ääres; kaugemale ei võinud neid minna lasta, sest vesi on sügavavõitu ja veevool käre. Kui parajasti kõige paremas püüdmisehoos olin, tuli üks naine, ütles, et tal aega vähe ja palus mind temale tunnistust kirjutama tulla. Muidugi riietusin otsekohe ja andsin tunnistuse kätte. See on aga peaaegu alati nõnda, et rahulikult mõnu tunda ei lasta.

                                   

Õhtusöögil oli meil Valga õp. Vühneri lesk. Ta rääkis sellest, kui kibe olnud tal omal ajal lahkumine Valga õpetajamajast: tal ei olevat omas majas „Petaanias“, kus sõjaväelased asunud, veel mitte korterit olnud, õpetaja Frey aga, kes Vühneri järele Valga Peetri koguduse õpetajaks sai, nõudnud kategooriliselt kõiki ruume oma kätte. Kibedust tundes selle pärast, kuidas õp. Frey tema nagu lese vastu halb olnud ja et koguduse juhatus teda ka ei olevat toetanud, saanudki selle põhjuseks, et Vühneri perekond baptisti usku läinud. Kas niisugune põhjus kiiduväärt on, on muidugi iseküsimus.


Keilas, 31. mail 1931.

Eila õhtupoolikul tuli siia väike Eduard. Lõunat ära süües ronis ta meie aia ääres kasvava kuuse otsa ja lõhkus, õigemini hävitas ühe varesepesa. Nimelt hakkas vana vares hiljuti kurja tegema: kahel päeval tassis ta kanamajast kõik munad oma poegadele; mitu päeva ta osa mune ära tassis, seda meie ei tea. Et ta ka hane- ja pardipoegi edaspidi oleks tassima hakanud, see oli kindel. Sellepärast tuli pesa hävitada. Mina ise ei julgenud kuuselatva ronida, Eduardile oli see aga kerge asi. Pärast läksime jõe ääre. Katsusin haugi püüda, ei saanud aga enam kui tunniajalise püüdmise järele mitte ühtki. Pidin ära koju tulema. Õhtul, päikeseveeru ajal, läksin Ellinoriga jõe ääre, et Eduardi sööma kutsuda. Juba oli Eduardil üks paarinaelaline haug ja poolenaelaline ahven käes, arvamata veel üle paarikümne väikese viidika. Õhtul kella 11 paiku puhastasin need kalad õues ära; on ju nüüd valged ööd, pealegi paistab täiskuu. Lähen varsti kirikusse leerilaste õnnistamisele. Õhtupoolikul tuleb mul Tallinna sõita, kus on õpetaja Sternfeldti tütre varrud.

Ilm on jahe, sest puhub õige tugev tuul peaaegu põhja poolt. Muidu on ilm väga ilus ja päikesepaisteline.

Väikese Hilda hauale on kellegi poolt üks hortensia toodud.