1931. aasta märts

Keilas, 1. märtsil 1931.

Eila käis üks koguduseliige minu juures ja ajas ligi paar tundi juttu kõigest, mida ta siin ja seal kuulnud. Kiriku väravais olevat hiljuti harutatud, et täiskogul, mis täna oli, palkasid õpetajal ja köstril vähendada tulevat: õpetajal 400 krooni ja köstril 200 krooni, sest niipaljuolevat korra elukalliduse pärast meile palka juure pandud ja nüüd olevat elukallidus langenud. See kuuldus äritas mind, nõndasamuti sai ka Hilda erutatud; igatahes ei saanud ma enam vaimlist uut tööd sel päeval teha. Ma valmistusin tänase täiskogu vastu; igatahes oleksin tõendada suutnud, et palgalisa, mis aastate eest pandi, kadus, kui kirikumõisa maadest osa võõrandati; kuigi pärast võõrandamist minu ja köstri rahapalka tõsteti, siis ei kata see tõstmine endiseid maasissetulekuid, mis nüüd vähemaks on jäänud, mitte. Õhtul rahunesin siiski soojas vannis. Hommikul, täna, läksin jällegi ärevas meeleolus kirikusse. Kuid täiskogu koosolek oli ometi asjalik ja rahulik. Üksainu tõstis häält, et puud tänavu odavad olevat ja sellepärast kütteraha tuleks vähendada. Ma vastasin aga , olles ise koosoleku juhataja: “Kus teie siis olite, kui puud hiljuti üleliia kallid olid, kus 2000 senti puusülla eest tuli maksta? Kas siis keegi mõtles kütteraha suurendamise peale? Pealegi ütelge mulle, kui kaua on puude hinnad nõnda odavad kui praegu?“ Selle peale vaikis seegi. Eelarve võeti vastu just nõnda, kui kirikunõukogu selle oli kokku seadnud. Otsustati ka näitemüüke suvel pidada, et rohkem remonte saaks teha, ja rohkem ka selle peale mõtlema hakata, et kirikusse ahjusid ehitada. Koosolek kestis kella 2 - ½ 4-ni. Hilda oli vahepeal kodus rahutuks läinud kahe asja pärast:                                                                                                                              

Nimelt oli vahepeal tõusnud torm kange lumetuisuga, ja Hilda hakanud mõtlema, kuidas minakoju saan niisuguse ilmaga; ka kartnud ta, et täiskogul palka tõesti vähendatakse ja meie sellepoolest ainelistesse kitsikustesse sattume. Ta sõitis parajasti selleks ajaks mulle vastu, kui meil käärkambris hääli kokku arvati nõukogu uute liikmete valimiseks. Ma olin parajasti käärkambrist lahkumas, kui Hilda sinna sisse astus. Sõitsime kodu poole. Vääna vallavanem Sirvi, meie kirikunõukogu liige, kes meist paar versta eemal elab, juhtis meie hobust kuni meie puiesteeni, kust ta siis jala edasi läks. Kõik tee oli sadu meile vastu. Peaaegu oleks külm minu kõrva ära võtnud. Ma tundsin seda ja küsisin: „Kas on mu kõrv punane või valge?“ Leiti. Et kõrv on valge ühest äärest. Hakkasin siis kõrva hõõruma ja peastsin ta. Hilda istus tee peal minu süles ja katsus oma nägu allatuult hoida. Ei mäleta kaua enam niisugust tuisku näinud olevat, kus natukese maa peale enam midagi näha ei võinud. Oli hea tunne, kui tuppa saime. Hilda andis mulle lõunat- kotlette ja mustikasuppi. Lõunalaual rääkisin Hildale täiskogu koosolekust, mis tõesti hea oli mu vastu. Olgugi et lumetuisk hea ei tundu, kui tema käes ollakse, siiski jääb temast hea tunne järele, iseäranis selle armastuse pärast, mida Hilda minu vastu üles näitas, et ta mulle kiriku juure järele tuli. Praegu hakkab kell ½ 9 õhtul saama ja väljas on ikka veel kuulda tuule= ja tuisukohinat.

Kirjutasin neil päevil trükivalmis kaks lastejuttu: „Kuidas kuu peal varjud tekkisid“ ja „Heinal“. Eesti Kirikule, õigemini „Eesti Kiriku“ „Laste Sõbrale“ saatsin hiljuti ka ühe jutu „Vaata, mina olen igapäev teie juures maailma otsani.“


Keilas, 4. märtsil 1931.

Kaks päeva on ilus ilm olnud: kuigi külm, siiski päikesepaisteline. Vastu päikest sulatab keskpäeval juba lund katustel ja linnatänavatel.

Olin kaks koolipäeva, eila ja täna, ühes Hildaga Tallinnas. Muidugi kutsus Eduard minu jälle „Basseini“ sauna. Väike Eduard, kes lõuna ajaks Eduardi juure oli sattunud, tuli ka sauna. Üheskoos on hea saunas olla. Sai eila jällegi tublisti higistada. Hilda käis proua Niinaga koos kinos. Öösel magasin Hildaga Eduardi saalis sohva peal nagu ikka, kui Tallinnas oleme. Unes nägin, nagu oleksin ühes oma perekonnaga Naanul ja nagu oleks seal olnud ilusaid maastikke fotografeerida, nii ilusaid, nagu tõepoolest ei leidugi seal; ka tahtsin muu seas oma ema pildistada, kuid kahjuks olin kõigest neli plaati kaasa võtnud ja need olid juba ära pilditud.“ Lasksin küll Hildat järele vaadata meie asjades, kas ei leiduks päevapildi plaate vel, kuid ometi ei leidunud. Ärkasin selle peale üles. Kui korra ärkan, on mul juba raske magama jääda. Jäin magama. Korraga nägin, nagu oleksin nii umbes Pääsküla jaamas ühele rongile sattunud, ja sinnasamasse, kus mina istusin tulid korraga ühed mehed, kes kaasa tõid ühe poisikese, kellel olid alles värsked rõugehaiguse armid näo peal. Ma hakkasin nendega kurjustama: „Lasen teile protokolli teha, et julgete külgehakkavaid haigusi laiali laotada!“ Mehed olid hirmul, ja mina ärkasin üles. Nõnda oli vast 3-4 unenägu, ei mäleta enam teisi. Magada sain võrdlemisi vähe. Alles kella 12 paiku sain eila õhtul magama, kell 1/4  9 tõusin asemelt üles, olles enne seda korda 4-5 kella vaadanud ja unenägude pärast ärkanud.                                                                                                          

Keila jaamas oli meil teenija hobusega vastas. Hilda küsis, mis lapsed teevad. Ellinor oli haigeks jäänud. Hommikul oli ta kaebanud peavalu peale, kuid omas kangekaelsuses siiski kooli läinud; koolis oli tal õige halb hakanud ja siis kõlistatud koju. Teenija sõitis Ellinorile kooli järele. Kraadisin kella ½ 7 ajal õhtul Ellinori; tal oli 38, 5. Ellinor peavalu peale suuremat ei kaeba; ütleb, et kurk olevat valus, sõi ometi1 ½ appelsiini ära, kompvekke ka, isegi pool saia. Olgugi, et Ellinori enesetunne näib hea olevat, ei tundu mulle see haigus, nagu nüüd kõik haigused, mitte teisiti kui murekoormana. Meeles on ju ikkagi väike Hilda, iseäranis tema ootamatu elulõpp. Esmaspäeva õhtul mõtlesin iseäranis palju väikese Hilda peale ja mul oli kange tahtmine nutta, nutta...



Keilas, 7. märtsil 1931

Neljapäeval oli Ellinoril juba 39, 5. Hilda kutsus ka dr. Greenbergi siia. See oli kavatsenud difteriidi seerumi Ellinorile sisse pritsida, mis ometi tegemata jäi. Ellinoril oli angiina. Eila langes temperatuur juba peaaegu 37-ni. Enesetunne oli Ellinoril kõik aeg hea. Praegu kraadisin Ellinori- tal oli 36, 6 (kell ½ 10 hommikul). Nõnda läks seegi mure jälle mööda.
Neljapäeval käisin Sauel Markuse juures lapsi loetamas ja Jälgimäel haige juures. Tuiskas tugevasti. Sellepärast ei olnud lasteloetusel rohkem kui 3 last. Üks vana ja üks haige oli ka Markuse juures armulaual. Inimesi oli seal vähevõitu. Pidasin lühikese palvetunni kõigile. Pärast ametitalitusi sõin Markuse juures õhtust. Süda oli raske kahe asja pärast: kuidas Ellinori haigus kodus vahepeal on arenenud ja kuidas ma läbi tuisu, mis õige kangeks muutus, koju saan. Täiskuu ei olnud veel tõusnud, kui kella ½ 8 ajal õhtul hakkasin koju sõitma. Oli pime. Pimedas paistavad kohad võõramalt, tuisuga veel iseäranis. Mõnigi kord olin üsna tuttaval teel kahevahel, et kas olengi enam õigel teel.
Ometi pidas hobune teed niikaua, kui jõudsin endisele kirikumõisa karjamaale. Seal sattus Veera sügavasse lumme ja jäi kõhuli maha. Ronisin saanist välja ja katsusin Veerat suukõrvalt üles tõsta. Veera hakkas rutuga edasi rabelema lume peal, esialgu kõhuli, pärast võttis jalad alla ja vedas saani suurest lumest välja. Ma jäin hobusest maha, kes tükk maad eemal alles seisma jäi. Üks kaloss jäi mul siis sügavasse lumme. Käisin eila keskpäeval kalossi otsimas, kaevasin palju lund läbi, aga kalossi ei leidnud. Oli ju tuisanud ja tormanud terve öö otsa ja peaaegu lõunani. Kõik jäljed olid kadunud lume alla. Kui Sauelt neljapäeva õhtul koju jõudsin, ei olnud teenijat kodus- see oli Tallinnas arsti juures-, sellepärast võttis Hilda ise hobuse lahti, peasedes suure vaevaga lumehangedest läbi, mis peaaegu kõhuni ulatusid. Ma kraadisin õhtul Ellinori, sel oli 39. Hilda magas Ellinori haiguse ajal Ellinori juures, et see tekki pealt ära ei ajaks ja veel rohkem ennast ei külmetaks. Kui Viktor oli haige, siis hoidis ta nõndasama Viktori.
Eila õhtul kell 6 pidasin paastu jumalateenistuse Keila kirikus. Oli sinna tulnud kõigest kümmekond inimest ja üksainus naine oli armulaual. Tuul tõusis uuesti ja veeretas lagedal lahtist lund. Täna hommikul paistis päike, kuid praegu, ¾ 11 hommikul, tuiskab jällegi. Lumehanged kasvavad arvu ja kõrguse poolest. Saab näha, mis ükskord kevadel tuleb, kui see lumi korraga sulama hakkab. Käisin eila õhtul enne jumalateenistust väikese Hilda haual. Haua juurde ikka peasis, sest Hilda on vahetevahel seal lund rookimas käinud. Haud oli aga ilusa valge lume all. Imelik tunne on haua juures: ei saa ette kujutada, et väike Hilda hauas oleks. Mudu mõtlen valusa tundega väikese Hilda peale, aga haua juures seda tunnet ei ole- just nagu valitseks tühjus seekord hinges, nagu oleks väike Hilda mul iseenesest mõistetavalt alles.
Kiriku juure viidi mind hobusega. Tagasi tulin jala. Oli pime, kui tagasi tulemas olin; ei näinud hästi teedki. Mitu korda olid ristluud nii valusad, et tahtsin lumme istuda puhkama; tulin ometi koju ilma istumata tee peal; üksnes paar korda seisatasin.
Kirjutasin eila trükivalmis lastejutu „Rahaauk“, mille olin kirjutanud juba 6.oktoobril 1930.


Keilas, 9. märtsil 1931.

Eila olin pärast jumalateenistust, matusetalitust ja noorte koosolekut vaba. Võisin sellepärast otsekohe pärast lõunat ühes Hilda ja lastega sõita Välide juure. Seal oli väikese poja Reinu sünnipäev. Peale meie oli seal ka loomaarst Kilgas oma prouaga, kellega nüüd alles tuttavaks sain: Bohli järeltulijana elas Kilgas esialgu ka Kumna mõisas ja asus hiljem Paermanni, proua väli venna majasse Keila alevis elama; Keila seltskonnaga Kilgased läbi ei ole käinud. Välide juures kaeti kohvilaud saia ja kookidega ja joodi natuke veini. Keila pritsimajas oli loterii vaeste laste heaks. Proua Väli pidi seal üht-teist korraldama. Sellepärast läks ta ühes Hilda ja proua Kilgasega korraks pritsimaja kohviõhtule, kuna mina ühes Väliga laste juure jäin. Õhtul kella 8 paiku sõitsime jälle koos koju- hobune oli meil Välide juures. Oli väljas võrdlemisi ilus õhtu. Taevas oli selge ja lapsed vaatlesid huviga taevatähti. Talv on täies hoos alles, on külma ja palju lund. Hea on, et paar päeva nüüd juba ka päikest üsna rohkesti näha saab. Eila ja täna on olnud enam=vähem vaikne ilm ja ilusal päikesepaistel sätendab lumi. Kõik ootavad ometi suure igatsusega kevadit.
Lapsed meil praegu terved. Ellinori julgesime eila välide juure kaasa võtta, kuid dr.Greenberg soovitas Ellinori tänaseks veel koolist koju jätta. Greenbergi Karinil opereeriti laupäeval Tallinnas pimesoolikat.


Keilas, 12. märtsil 1931.

Esmaspäeval oli mul aega ja ma kirjutasin ühe lastejutu „Kevadi tulek“.
Konsistoorium saatis mulle järgmise kirja 9.märtsil:
„Konsistoorium teatab, et konsistoorium oma istungil 4.märtsil s.a. moodustas hariduse- ja sotsiaalministeeriumi ettepanekul komisjoni katekismuse teksti kindlaksmääramiseks keeleliselt ja valis Teid nimetatud komisjoni liikmeks. Konsistoorium palub teid komisjoni liikme ülesanded lahkesti oma peale võtta. Komisjoni kokkukutsujaks on konsistooriumi assessor õpetaja A.Sommer“.
Sommer ise kirjutas mulle ka selsamal kuupäeval, ma teatagu, kunas ma võiksin komisjoni koosolekule tulla, mis päeval ja kelleajal; ta kutsuvat siis sellele vastavalt komisjoni kokku.
Talveilmad kestavad edasi. Ei ole kevadi ligidaloleku tundemärke. Ühtepuhku on kanget tuult, tuisku ja lumesadu.
Ellinor läks täna jälle kooli.


Keilas, 14. märtsil 1931.

Hilda käis eila Tallinnas, mina aga Ääsma Otsal ja enne seda veel khes kohas ristimas, haige juures, lapsi loetamas ja Otsal jumalateenistust pidamas. Et minu ärasõidu ajal meie teenija Ellinori vastu pidi minema, siis oli Viktor korra päris üksinda meie suures majas; poiss oli lugenud aga juturaamatut ja ei olevatki seekord kartnud. Ääsmale võtsin ma köstri kaasa. Kell 2 päeval kodust välja sõites, jõudsin alles kell 1 öösel tagasi. Ääsmal oli ju rohkesti tööd. Teekonda pikendas sügav lumi, mis Ääsma teedel iseäranis sügav näis olevat: paistsid seal lumest välja üksnes aiateivaste otsad. Mõneski kohas tuli hangest üle sõita, mis oli räästakõrgune. Paar korda, kui teine vastu tuli, rabeles hobune kõhuli lumes. Päris hirm tuli mõnikord peale. Sõita sai väga harva, enamasti tuli sammu minna. Hea oli, et köster kaasas oli: kahekesi kergem tee pärast aru pidada. Öö oli ka õige pime, taevas oli enam-vähem pilves.
Kui koju jõudsin, oli päris hea tunne. Minu omad magasid nõnda kõvasti, et nad ei kuulnudki, kui ma lahti riietusin ja Viktori kõrvale heitsin - Kõik ütlevad, et kaua aega enam niisugust lumerohket talvet ei ole olnud, kus pealegi sula üksainus kord oligi ja seegi poolikult. Vaatamata sügavale lumele oli Ääsma rahvast Otsa tallu, kus paastujumalateenistuse ühes vanade inimeste armulauaga pidasin, õige rohkesti (rahvast) kokku tulnud; isegi Ääsma kooliõpetajad tulid ja olid ka pärastisel traditsioonilisel õhtusöögil. Õhtusöögil oli laual alguses jäme rukkileib, heeringas sibula ja äädikaga, sült, tanguvorstid ilma vereta, kotletid, koduõlu; pärast anti teed ja tee kõrvale nisuleiba või nisusaia- ma seda enam ei jõudnud süüa.


Keilas, 19. märtsil 1931.

Minu raskemad nädalapäevad- koolipäevad Tallinnas- möödusid sel nädalil võrdlemisi kergesti. Lõunal käisin mõlemal korral nagu aasta kestes harilikult Hilda venna Eduardi juures, ööseks linna siiski ei jäänud, olgugi et Eduard jälle sauna kutsus. Sauna ja öömajale oli võimatu sellepärast, et meie senine teenija teisipäeva õhtul ära läks ja mina tahtsin omale perekonnale meie suures majas seltsiks olla. On küll nõnda, et ega teenijagi saaks kaitsta ootamatuste eest, ometi hingeliselt on ikkagi nagu rahulikum tunne, kui majas on rohkem inimesi. Praegu olen ma enam=vähem rahulik ja saan öösetel mõnikord päris hästi magada, aga alles mõne aasta eest kartsin iga kolinat kuuldes, et mõni kuri inimene sisse murrab, ja käisin akna juures vaatamaski, kas mõnda niisugust inimest maja ligidal liikumas ei ole, valgustasin sellepärast elektrilambiga õuegi. Kõige rahulikumalt olen maganud siis, kui meil võõrad on olnud. Nõnda siis on mõnesugune kartus just nagu veres. Olen olnud lapsest saadik kartlik, võib olla on Viktorgi sellepärast kartlik.- Hilda sõitis täna linna, et uut teenijat otsida. Vahepeal on meil üks vanatüdruk Keila alevist, kes aga talitusega just kõige paremini hakkama ei saa.                                                                                                               

Talv on ikkagi alles kange. Teed on halvad. Eila oli Keilas laat ja laadalised rikkusid tee päris ära: teekoht sõideti tuhkjaks lumeks. Hilda oli mulle eila kella 5 ajal Keila jaamas vastas. Kui koju sõitsime, kihutas tuul teepealset lumetuhka üles nõnda, et minu palit päris valge oli lumest.

Kuna ma koguduse käest hagu enam ei saa- ennemalt sain 1000 kubu aastas-, siis palusin nõukogult luba mõnda puud eestseisuse loal maha võtta 1930.a. hagude arvel. Mulle lubati saarikust 4 ilusat saart, mida laseksin mööblilaudadeks saagida. Peale selle lubati mulle kolm suurt puud, mis just maja seina ääres kasvavad ja katust mädandavad, maha =võtmise eest. Otsisin pool aastat puude mahavõtjat. Viimaks muretses mulle nõukogu esimees Markus ühe mehe Sauelt, kes 7 puud 35 krooni eest lubas maha võtta, ümber töötada ja saeveskile vedada. Täna tuli see mees tööle. Kui lauad paar aastat saaksid kuivada, siis saaks neist mõnda ilusat mööblit, näiteks uut söögitoa sisseseadet. Meil on küll söögilaud ja puhvetikapp, mille ostsid meie laulatuse ajaks Hilda vanemad, nendega saaks ka läbi, aga saarepuust saaks ilusama mööbli, ka on praegune mood teine. Mööblilaudade muretsemise mõte tekkis minul kohe pärast väikese Hilda surma, kus katsusin oma mõtteid pöörda mõnesuguse rahustava asja peale.

Keilas, 20. märtsil 1931.

Eila oli hästi päikesepaisteline ja nõnda siis ka soe ilm. Räästad tilkusid. Lõikasin üht vahtraoksa- isegi mahl hakkas tilkuma. Õhtupoolikul käisin Ohtu Rehel lapsi loetamas, ei olnud sõidu ajal tarvis palitikraetki üles tõsta; selle peale ei maksnud enam mõteldagi, et selga oleksin pannud. Ohtu Rehel oli mul nõukogu esimees Markus kaasas. Lapsi oli 27 kokku tulnud. Päris hea oli laste keskel viibida. Nõnda saab näha ka, kas usuõpetust koolides õieti antakse- Ka täna on ilus ilm ja ma käisin Viktoriga väljas, pannes kolm pudelit vahtraokste külge.                                                                                                                   

Läinud aastal selle ajaga oli meil alles väike Hilda, kes vahtramahlast hästi lugu pidas- täna öösel oli Hilda teda unes näinud. Kirjutasin täna piiskopi käsul „Eesti Kiriku“ jaoks Ülestõusmise püha jutluse või piiskopi sõnade kohaselt- hingekosutava artikli, mis hiljemalt 27.III.1931. piiskopi kätte peab minema. Kirjutasin Joh.20, 1-18 kohaselt.

Keilas, 23. märtsil 1931.

Hilda oli mures teenija saamise pärast; kaks korda käis ta Tallinnas otsimas, kuid ikkagi ei leidnud ta sündsat inimest. „Päevalehes“ sai kuulutatud, et linna lähedale, haritud perekonda vajatakse üksiteenijat, kes ka keeta oskab. Esimese kuulutuse järele võttis Hilda pakkujaid vastu oma venna Eduardi korteris, ei leidnud aga ühtki sündsat teenijat, teine kord oli Hilda Sternfeldti korteris teenijat kauplemas, leidis ühe sündsa, kes valmis oli meile tulema, kuid pärast ometi, kui Hilda juba koju sõitmas oli, enese lahti ütles. Õnneks leidis aga proua Sternfeldt juba järgmisel päeval meile uue teenija, Laiapea nimelise, Rapla kihelkonnast. Meie maksame teenijale nüüd juba mitu aastat 20 krooni kuus peale prii ülespidamise. Kauaks aga ei taha teenijad praegusel ajal jääda, mõni tahab mehele minna, teine peab kodustel põhjustel, meie viimane teenija pidi oma enese tahtmisel, kuid tervislistel põhjustel- oli enese ära külmetanud- lahkuma.

Reedel pidasin paastujumalateenistuse kirikus umbes 20 inimesele; neist oli 6 armulaual. Laupäeval kihlasin 3 paari. Pühapäeval, eila, pidasin Rannamõisas jumalateenistuse, et Dunkel`i surma aastapäeva mälestada. Ranna kirikust viidi mind Sõrve külasse haige juure, sealt sõidutati mind Dunkelite juure Ranna koolimajja, kus lõunat sõin. Ruttasin koju, kuhu jõudsin kell ½ 5 õhtul- tahtsin minna Keila koolimajja, kus koolipidu oli ja meie Ellinor ühes näidendis „Kuidas sääsk sääreluu murdis“ lepatriinu osa mängis.    

Kui ma Rannamõisast koju jõudsin, oli minu perekond ühes vanamammaga Nõmmelt, kes just näitemängu pärast siia sõitis, juba ära koolimajja läinud, mulle aga oli sõna maha jäetud, et kell 6 õhtupoolikul homöopaati K. Masti, Keila imearsti, kes viimastel aastatel oli üks parematest minu koguduse liikmetest, puusärki panema läheksin- Mast oli üle80 aasta vana ja eelmise päeva õhtul kell ¼ 7 südame rabandusse surnud. Läksin siis mööda pehmet lumeteed jala Keila. Masti juurest läksin koolimajja, kuhu jõudsin päris õigeks ajaks, natuke aega enne Ellinori näitemängu. Ellinor mängis päris hästi, kõneles rõhuga õieti ja oli oma osa hästi ära õppinud. Hilda oli talle lepatriinu „ülikonngi“ õmmelnud. Viktor oli koolilaste ettekannetest ka väga vaimustatud. Kella 9 paiku õhtul tulime jala koju; Ellinor üksnes sõitis hiljem natuke ühe Kumna perenaise reel koju.

Keilas, 26. märtsil 1931.

Eila õhtul olin Ellinoriga Valingu Kiisal, kus peeti lotteriid kiriku ahjude heaks. Lotterii loosid 200 tükki a` 35 senti osteti lühikese aja jooksul ära. Ellinor ostis ka 4 loosi ja sai nendega ühe laudliniku, kaelasalli, väikese lapse mütsi ja ühe korvikese biskviidiga. Ellinor oli oma saagiga rahul. Enne lotteriid oli vaimulik perekonna õhtu, kõnede, koorilaulude, keelpillide mänguga ja ilulugemisega. Lotterii ajal käidi väga elavalt puhvetis, kus müüdi kooke, pirukaid võileibu, mõdu jne. Istusin Ellinoriga ka puhvetis, süües kooke ja juues mõdu. Meie lauas istus ka nõukogu esimees Markus oma abikaasaga ja veel paar kirikunõukogu liiget. Kella 11 paiku õhtul jõudsin koju. Umbes aasta eest läinud aastal olin üksinda Valingu Kiisal ja võtsin ka mõned loosid. Võidetud asju näitasin veel öösel lastele: väike Hilda elas siis ja võttis hea meelega enesele ühe seinale riputatava ajalehe mapi.                                                                                                                                  

Tuli see mulle elavalt meele, pealegi on täna väikese Hilda 13.sünnipäev. Käisin eila kirikus käies ja Masti mattes tema haual. Hauaplatsil oli eelmistel sulapäevadel vett kogunenud ja eilse kange, jaheda tuulega jäätanud. Hilda viis täna hauale kuuseokstest pärja ja palus kirikumeest hauda natuke korraldada, s.o. jääd ja lund ära rookida.


Keilas, 27. märtsil 1931.

Täna hommikupoolikul pidasin Keilas, köstrimajas, kirikunõukogu koosolekut. Kirikunõukogu esimeheks valiti Markus tagasi, nõndasama ka Reinball laekahoidjaks. Koosolek oligi peaaegu ainult eestseisuse valimiseks.

Ametliselt on kevad käes; homme saab nädal, kui pööripäev oli. Ometi on lumehanged hästi kõrged. Eila hakkas küll jällegi sulatama ja täna veel rohkem, ometi ei suuda sula suurtele hangedele midagi teha. Keila jõkke ei kogune vett ka veel rohkem, nõnda, et elektrivalgus ikka veel on viletsavõitu. Öösetel külmetab ikka veel; täna hommikul kella 10 ajal oli lumi nii kõva, et igalpool välja peal kandis inimest peal.


Keilas, 29. märtsil 1931.

Päris kange talv on väljas. Igalpool on lumi. Eila õhtul hakkas lund sadama nagu kotist. Öösel oli kange tuul, mis peaaegu põhja poolt puhus. Täna on küll päikesepaiste ja tuulevarjulises päikesepaistelises kohas sulatab ka, kuid lagedal vihistab võrdlemisi tugev tuul tuisulund enese ees. On palmipuude püha, kuid mitte märkigi veel sellest, et talvevõim murduks ja jää ükskord lagunema hakkaks. Väikese Hilda hauaplats on jällegi õhukese puhta lumekorra all. Väike Hilda tuleb täna elavalt meele; on ju aasta sellest, kus ta koolist koju tulles kaebas: „Mu pea valutab hirmsasti!“ Tahan väikest Hildat kirikus esimesel pühal mälestada ja tellisin laululehe väikese Hilda lühikese elulooga.

Mul on hingeliselt raske kantslist ise oma tütart nimetada, kuid pean seda tegema. Ma palusin küll oma naisevenda Pauli esimesel pühal Keilas jutlustama, kuid Pauli meeleolu on praegu arusaadavalt halb ja ta ei taha jutlust pidada. Nimelt tahtis Tallinna Pauluse kogudus, kus Paul seni õpetaja oli, kirikut ehitama hakata. Paul seisis sellele kavatsusele vastu, sest kogudusel on ehitamise jaoks liig vähe raha. Kuna aga kogudus kangekaelselt otsustas ikkagi ehitada, teatas Paul et ta ligemal ajal Pauluse koguduse õpetajaametist loobub. Kogudus tegi aga omad järeldused, et lahkub Paul juba otsekohe. Paul lootis, et saab enesele Toomkoguduse, mille üleandmisega piiskop nõus oli, kuid sellest ei tulnud ka midagi välja, ja nõnda jäi Paul täiesti lagedale. Täna pidas Paul oma viimase jumalateenistuse Pauluse koguduse õpetajana. Nagu ta meile kirjutas, kavatsevat ta koolitöö lõppedes üldse Tallinnast lahkuda. Ma olin Pauli abikaasale juba enne nende äratulekut Türilt kinnitanud, et Tallinna Pauluse koguduse õpetajaks hakkamine eneseohverdamine on- nägin ju koguduse jõuetust, millega ometi seltsis teatav upsakus, et ta nagu pealinna koguduse kõige parema kõnemehe õpetajaks tahtis saada (isegi J. Lattikule tehti sellekohane ettepanek). Jõuetu upsakus peab ikka mõnikord halvasti lõppema. Aga minu hoiatust muidugi ei pandud tähele, ennem arvati Pauli omade poole nagu tahaksin mina ise Pauluse koguduse õpetajaks saada, ja Hilda pidi mind oma omakste vastu minu seljataga ägedalt kaitsma. Nõnda see tuligi, nagu ma arvasin. Lootuse järele saab küll Paul jällegi mõne koha. Ta abielu on olnud juba ligi 11 aastat lasteta; lasteta abielupaari ülespidamiseks ei lähe ju väga palju tarvis. Kui Paul ka praegu kitsikust peaks ajutiselt kannatama siis ei ole sellestki suurt häda, sest head on ta küllalt siiamaani tunda saanud, mitmel korral välismaadel olla võinud, peaaegu terve Euroopa läbi reisinud, isegi Aasias otsaga ära käinud.


Keilas, 30. märtsil 1931.

Puhus üsna vali põhjatuulja ei sulatanud mujal, kui hästi kaitstud kohtades päikese paistel. Lõuna paiku oli umbes-2 kraadi. Imestasin, et vahtrad siiski natuke tilkusid; lapsed said umbes pool klaasi mahla. Aga needki vahtrad olid hästi päikese käes. Sõitsin Ellinorile alevisse vastu. Tuul tundus hästi vingelt. Õhtu eel läks Hilda Keila lihunikule tapetud siga müüma.  Läinud suvel ostsime kolm põrsast. Neist suri üks ära, teise lasksime ennemalt tappa, viimase täna. Sealiha on läinud aastaga võrreldes umbes pool hinnas langenud. Kuna läinud aastal kilo veel umbes 100 senti maksis, maksab ta nüüd 50 ümber või natuke enam. Meie saame täna 56 senti kilost. Kuna põrsad ostes kallid olid, sigade söötmiseks ka palju jahu ja kartulaid ära läks, siis sigade kasvatamine meile kasu ei toonud. Sea eest saime 85 krooni. Ennem tapetud sea jätsime omale, kuid  hea meelega seda liha süüa ei taha, sest tailiha peaaegu ei olegi. Niisama rasvane oli ka tänane siga. Müüsime sea täna ära ja ostame edaspidi parem värsket liha. Peab ütlema, et Eesti Vabariigis toit praegu väga odav on ja toiduaineid rohkesti saada on. Hirmuvärinaga loetakse, kuidas Venemaal kõik kallis on ja vaevaliselt kätte saadakse. Hoidku Jumal, et meie riikline kord kaua kestaks, kusjuures igale inimesele võimaldatakse ikka oma igapäevane puhas leib. Jäägu meie maast eemale niisugune viletsus, nagu seda isegi ilmasõja ajal ja hiljem Venemaal tunda sain, et arvestada tuli isegi musta leiva suutäitega.

Keilas, 31. märtsil 1931.

Praegu kella poole 2 paiku, on veel -3 kraadi. Puhub kange põhjatuul ja kihutab enese ees tuisulund. Hea on seegi, et päike paistab. Viktor on õues hange otsas spordikelguga. Lumi kannab hästi peal seal, kus tuisk hiljuti sadanud lund ei ole kokku ajanud. Viktori unistus on suusad. Täna ajas ta villaseid koetud talvepükse ja ütles: „Nüüd olen päris sportlane. Tead ka, ma nägin unes, et mul olid suusad. Aga ma olin siis juba kaheksa või üheksaaastane!“ Kas ta unes ka oma vanust nägi, see võib kaheldav olla; ennem tuli vanuse lisandus vast sellepärast, et Hilda poisile mõnikord ehk ütelnud on: „Oled suusade jaoks alles liig noor!“

Tuul hulub väljas!