1931. aasta jaanuar

Vana aasta õhtul jäime kõik üles kuni Uue aasta saabumiseni. Hilda tõi veini, mida kõik jõid: vanamamma, Hilda, mina, lapsed, preili Arro ja teenija Gerda. Kui uus aasta juba käes oli, läksin mina magama, kuna teised veel üles jäid. Preili Arro oli hommikul, kui mina ärkasin, juba Tallinna sõitnud. Preili Arro käib meid sagedasti vaatamas ja toob lastele kingitusi-üks aasta, mis ta meil elas, on ta nähtavasti meiega köitnud.                                                                              

    Uus aasta algas minul jällegi töötähe all. Hommikul oli jumalateenistus kirikus; siis kõnelesin ühel haual, kus üks perekond oma aasta eest lahkunud poega mälesta; pärast seda Epärast lõunat sõitsin rongiga Kloogale; teenija ühes Ellinoriga sõidutas mu Keila jaama. Klooga mõisasüdame valitsejaks on keegi endine krahv Igelström, kes ilmasõjas oma jala on kaotanud ja oma endise virtinaga nüüd kodus laulatatud sai¸ ühtlasi sai ka nende laps, kes juba enne abielu sündis, ristitud. Nõnda kaovad meil seisuste vahed. Igelströmid kaotasid Eesti maaseaduse põhjal Haiba mõisa. Nüüd olevat koguni selle Igelströmi ema oma täielikku rahulolemist avaldanud, et poeg niisuguse naise sai, kes teeb kõik tarvilikud tööd ja valmis on enam-vähem kehvuses elama, mis tema mehe osaks on saanud. Et valitseja niisugusel mõisasüdamel, kus ainult 11 tiinu põldu on, palju ei või teenida, on iseenesest mõistetav. Mul oli piinlik, kui kodus leidsin, et Igelström mulle tasuks ümbrikku siiski oli 10 krooni pannud, millest küll 2 krooni kogudusekassale läheb ja 25 senti raudteesõiduks kulus. Et õhtul Kloogalt enam rongi Keila poole talvel ei tule, siis saadeti mind ja ämmaproua Ihlbergi, kes ka varrudele oli kutsutud, õhtul kell ½ 10 reega tagasi. Tee oli tuisatud ja puhus vinge, kange tuul. Oli päris hea, et Hilda laskis mind kodust hundinahkset kasukat selga ajada. Alles kell ¾ 12 jõudsin koju. Igelströmi sulasele, kes mind sõidutas, lasksin anda teed ja võileiba, et ta sooja oleks saanud ja suutnud oleks keskööl kojusõitu alustada... Unustasin enne nimetada, et üks Igelströmi onu, kes Haapsalus elavat, siiski selle asja, et üks endine krahv lihtsa eestlanna kosib, nii pöörane arvanud olevat, et kartnud nagu pööraksid esivanemad sellest teada saades endid hauas ümber!...

Täna tegin jooksvat kantseleitööd. Pärast õiendasin köstri juures Keila alevis kogudusekassa arveid ja juhtusin Hildaga kokku, kes alevisse oli sõitnud Ellinori ära tooma, kellel täna jälle kool algas. Ühes sõitsime koju. Viktor, kes üksi olles kardab ja toas pidi olema sel ajal, kus Gerda väljas ja vanamamma köögis õiendasid, ütles enesel nõnda igav olnud olevat, et ta koguni nutnud.


Keilas, 5. jaanuaril 1931.

Eila, pühapäeva õhtul, sõitsin ühes oma perega Keila alevisse Välidele külla, kes meid nõnda söötsid ja jootsid, et Ellinoril täna hommikul pea valutas, Viktoril seedimine korrast ära oli ja ka Hildal pea valutas (Hildal valutas küll juba paar päeva ennemgi). Ma arvan, et Viktori ja Ellinori haiguse põhjuseks oli liig värske vein, mida lapsed ka natuke jõid. Välide juures oli päris hea olla.

Täna sulavõitu ilm. Meile veeti puid. Ostame kuivi kasepuid 1300 senti süld ja hagu 12-13 senti kubu. Igalpool näib kibe vedamine käes olevat: ei usaldata ju talvet, sest viimastel aegadel on mitu korda peaaegu lumeta talved olnud, ehk jälle on lumetee väga kergesti kadunud mõne tugeva sula tagärjel.


Keilas, 11. jaanuaril 1931.

7. jaanuaril käisin juba koolitundides. Pedagoogiumi harjutuskoolis olid ruumid jõuluvaheajal kütmata olnud, sellepärast lasti lapsed pärast kolmandat tundi koju, sest ühekordne kütmine ei soojendanud ruume tarvilikul määral; nõnda jäi mul üks tund andmata. Lenderi juures olid ruumid soojad. Lõunat sõin jällegi Hilda venna Eduardi juures.

Reedel pidas minu perekond minu 40-ndat sünnipäeva. Hilda oli kringli küpsetanud ja lõunaks oli meil hanipraad. 28. detsember 1890.a. vana kalendri järele oli uue kalendri9. jaanuar 1891.a. Praegu on aga vana kalendri 28. detsember 10. jaanuaril. Sellepärast saatsid Valingu perenaised mulle eila hommikul kolm torti! Hilda ja lapsed söövad neid hea meelega. Mul oli enesel ka hea meel, et mind minu sünnipäeval ka meele tuletati; ma ise ei ole kellegile sellest kõnelenud, et mul nüüd 40. aastane sünnipäev oli. Ma tänasin Valingu perenaisi täna kantslist meeletuletamise eest. Hilda kutsus tortide toojate läbi perenaisi eila õhtuks kohvile, kuid nähtavasti nad häbenesid ja ei tulnud.

Minu sünnipäeva oli meeles pidanud ka Hilda vend Paul, kes järgmise telegrammi saatis eila Tallinnast kell 11, 21 min. Hommikul: “Sünnipäevalapsele ta elulise tähtpäeva puhul soovivad südamest palju õnne ja Jumala õnnistust Vendela ja Paul Kuusik.

„Eesti Kiriku“ ja Laste Sõbra toimetaja, Jüri õpetaja J. Aunver kirjutab mulle 4. jaanuaril 1931.a.

„Kallis hra Köögardal! Nagu sa vahest kuulutusest oled lugenud, tahame „Laste Sõpra“ uuel aastal suuremana välja anda. Ka sisu peale tuleb suuremat rõhku panna. Seni on tulnud tarvitada palju tõlkeid. Uuest aastast peale oleks väga soovitav, kui saaks algupäralisi töid. Palun Sind ka “L.S“ meeles pidada. Palun saada juba jaanuari numbri jaoks mõni jutuke. Hea oleks , kui saaksin 10. jaanuari paiku kätte. Kui on hinnamõistatusi, küsimusi j.n.e. -siis saada ka neid. Veel tahaksin näha, et lapsed ise kaastegevad oleksid. Oma ümbruses püüa ergutada lapsi sellele.

Kuigi leht suuremana ilmuma hakkab, jääb hind endiseks. Selle kalkulatsiooni tegime sellega arvestades, et „L.S.“ tiraashi märksa tõsta saame. Ainult siis tuleme läbi. Kui iga kogudus vähemalt 25 eksemplari levitaks, siis saaksime omaga läbi. Sellepärast palun ka sind „L.S.“ levitamise eest hoolt kanda. Soovita „L.S.“ müügiks ka kohalikes algkooles jne. Jään lootma, et sa „L.S.“ iseäranis kaastööga rohkesti toetad uuel aastal. Muuseas, sul on ka ilusaid ülesvõtteid maastikest j.n.e. Saada ka neid.

Sulle paremat ja õnnistusrikast uut aastat soovides

Sinu J. Aunver

Jüri kirikla

4. jaan.1931.a.

Keilas, 12. jaanuaril 1931.

Eile oli kangesti tuisune ilm, kuid juba õhtuks hakkas natukesehaaval vihma sadama. Täna oli sula. Sula on mõnedki kohad päris paljaks teinud. Teedel on siiski lund küll, mõnes kohas isegi üleliia. Käisin täna hobusega Sauel. Saue külas andsin armulauda ühele tiisikusehaigele noorele mehele ja teises talus ühele vanale mehele, endisele kooliõpetajale, kes on ise üliusklik vennste koguduse liige ja kelle lapsed on koguni liig ilmalikud-nähtavasti ei ole isa osanud valguseks olla omale perekonnale.

Meil on täna pesupäev, sellepärast Hildal rohkem tegemist kui harilikult. Hommikul sõidutas Hilda ise Ellinori kooli, lõuna ajal sõitsin mina Ellinorile järele. Alevis müüs üks rannaäärne mees värskeid kilusid „a“ 25 senti kilogramm. Ma ostsin kolm kilogrammi ja puhastasin nad kodus pärast lõunat otsekohe ära. Kõige selle pärast sain ma käesoleva nädali koolitunde alles kella 6 paiku õhtul valmistama hakata.


Keilas, 19. jaanuaril 1931.

Päevadest on jällegi nädal saanud, kui viimati siia kirjutasin. Teisipäeval jäin linna. Käisin Eduardiga saunas. Enne seda käisin ka Leibi seebivabrikus; tõin sealt ühe raamatu, mida tarvitan ettekandeks Keila koguduse noorte koondusele; on meil nimelt harutada küsimus: Kuidas tahaksin näha elu pärast surma, ja mis ütleb Kristus selle kohta?“. Noorte koondus on meil järjekindlalt kuus kord või kaks koos käinud ja usklikke küsimusi harutanud.

Neljapäeval, 15. jaanuaril oli meil kirikunõukogu koosolek uues köstrimajas. Võeti vastu 1931. aasta eelarve täpselt nõndasama, nagu ta oli 1930.aastal. Kuna õpetajamaja katus lagunenud ja veel mõned teised katused parandamist vajavad, otsustati suvel näitusemüüki korraldada. Saab näha, kuidas eelarve täidetud saab, sest põllusaadused on väga odavad ja liikmemaksu maksjate arv langes vat sellepärast 1930.a. kohta tuntavalt. Ostame praegu puid. Omal ajal määrati meile puusülla hinnaks eelarves 18 krooni (kuivad kasepuud) ja läinud aastal tuli mul korra koguni 20 krooni sülla eest maksta, nüüd saame 12 krooniga nii palju kui iganes vajame, tooreid puid saame 10 krooniga süld; räägitakse, et võivat kuivi kasepuid isegi 10 krooni eest ja tooreid 9 krooni eest saada. Venemaa olevat väga palju puid välja vedanud odava raha eest, sellepärast olevat niisugune hindade langus. Aga teisedki ained on hinnas vähe langenud. Või kilogramm Keila meiereis on 2 krooni 10 senti ja seegi olevat veel võrdlemisi kõrgelt hoitud hind; oli aeg, kus kilo võid maksis meil oma 3 ½ krooni.

Laupäeval oli meil kangesti tuisune ja tormine ilm. Vaatasin korra baromeetrit, mis näitas kõigest 723, aga olevat veel madalamat rõhku näidanud, nagu seda enam 65 aasta jooksul ei olevat olnud, vist midagi 706 taolist. Pühapäeval oli ka veel tuisune, sellepärast jumalateenistuse alguses kirikus kõigest 31 inimest.

Kui teisipäeva õhtul Tallinnas saunas olin, sain kokku irvingiaanlaste õpetaja Niimanniga, kes ütles, et ta sügava seesmise osavõtuga ajalehest väikese Hilda surmakuulutust oli lugenud, kuid ma võivat tõesti selle raske kaotusega rahule jääda, kuna meie tõesti ei tea, mis meie lapsi siin käesolevas ilmas ootab, kuna väga kergesti kommunism võivat võidule peaseda. Niimann oli hiljuti Lääne-Euroopas käinud ja iseäranis Saksamaal tähele pannud, kuidas seal punane vaim kohutavalt on levinud. Kui see vaim mässama hakkaks ilmas, siis olevat väikesele Hildale tõesti parem olnud, kui ta seda ei näinud, vaid juba nüüd paremasse ilma jõudis. Ma ütlesin Niimannile, et Hilda sedasama ütles meie tütre surma kohta; oli ka väike Hilda oma iseloomu poolest kinnine ja oleks igasugu eluraskusi palju raskemalt kannatanud.- Niimann rääkis muuseas, et meil Eestis ikka praegu kõige parem olevat elada: ained on odavad, ja kes meil tööd teha tahab, see saab ikka oma igapäevast leiba. Teistel maadel olevat seisukord palju raskem, raha ja tööd veel vähem kui meil. Meil ei osata aga sugugi küllalt hinnata käesolevat head aega, vaid ennem nurisetakse pealegi ja kaevatakse raskuste peale. Kui aga ükskord tõsised raskused tulevad, siis vast alles osatakse hinnata praegust head aega!“ Tõesti, meil on olnud välispidises mõttes hea aeg; seda headust ei lase küll maitsta kommunismi tont, mis sagedasti uneski hirmutab. Kui oleks Jumal ometi armuline ja rahvast hirmsa hävituse ja surve eest, mida kommunism oma jumalavastasusega enesega ühes kannab!...

Kasutasin vaba aega viimaselgi nädalil nagu sagedasti tänavu selleks, et valmistada midagi albumi taolist kõigist päevapiltidest, mida olen teinud ja mille plaadid siiamaani alal hoidunud. Lõpetasin laupäeva õhtul piltide kleepimise kartongile. Sai võrdlemisi ilus piltide kogu, mis, ütleme, saja aasta pärast, kui ta alal hoiduks, väga suurt huvi võiks äratada, kui need pildid juba praegugi väga huvitavad on vaadelda isegi mulle, kes ma nad ise olen valmistanud, iga veakest tunnen ja iga vea pärast ka meelehärma olen tundnud. Pildid kujutavad minu perekonnaloolisi sündmusi, ühtlasi ka maastikke ja igasugu asju, mis mind kunagi on huvitanud või minu silmale ilusad on tundunud olevat. Esimese lehekülje alustasin oma vanaisa pildiga, mille tegin 1906. aasta kevadil.

Keilas, 26. jaanuaril 1931.a.

Läinud nädali teisipäeval ja kolmapäeval olin ühes Hildaga Tallinnas. Peatusime jällegi sealsamas, kus viimasel ajal alati. Seekord ma saunas ei käinud; käisime kinos. Eduardi kino ei huvita; pealegi oli seekord õige igav ka; sellepärast ütles Eduard enese seal maganud olevat. Mina küll magama ei jäänud, kuid neegrite ettekanded ja võrdlemisi huvituseta film mind kaasa ei kiskunud. Olime kinos koos neljakesi: Hilda, proua Niina, Hilda vend Eduard ja mina.

Järgnevad päevad möödusid niisama väikeste nokitsemistega: üks päev kulus tervelt kantseleitöö peale; igapäev sõitsin Ellinori koolist ära tooma; ka kirjutasin kartongile kleebitud piltidele allkirju- nimesid ja kuupäevi.

Eila pidasin pärast jumalateenistust ja matusetalitust käärkambris noorte koosolekut. Lugesin noortele üht raamatut, mis räägib elust pärast surma. Noored käivad hea meelega koos, vaatamata lumetuiskude peale, mis tänavu talvel üsna sagedasti juhtuvad.

Keilas, 29. jaanuaril 1931.a.

Olin teisipäeval ja kolmapäeval jällegi Hildaga Tallinnas. Käisin jälle Eduardiga saunas. Saunas on mul hea olla: seal on soe; ka ei ole tarvis rutata. Kuna ilmaelu on üks ruttamine teise järel, üks kohustus kihutab teisele järele, siis on päris mõnus mõnikord paar tundi saunas kõigest vaba olla. Ka ei ole „Basseini“ saunas teisipäeva õhtutel kuigi palju inimesi: võrdlemisi suure saali peale on inimest 20-30.Nõnda võib seal Rooma saunas lamada ja rahulikult ajalehte lugeda; oleme olnud Rooma sauna kuiva sooja õhu käes sagedasti üksnes kahekesi Eduardiga. Rohkem seal ei võigi olla, kui ajaleht läbi on loetud. Siis oleme läinud dushi alla; pärast seda laseme endid masseerida ja pesta; siis jällegi dush, mõnikord olen ka basseini supelusvees käinud. Lahkume riieteruumi, kus mõnikord riietumisel pudel seltersi ära joome. Pärast sauna maitseb õhtusöök, mis Hilda venna juures alati hea, väga hästi. Saunas on nõnda higistatud, et korra 5 klaasi teed jõin enne, kui kehalise tasakaalu tagasi sain. Siiski on veel parem tunne minul, kui ma kolmapäeval kell 2/40 tunni lõpetan Lenderi gümnaasiumis ja tean, et enne järgmise nädali teisipäeva tarvis ei ole koolitöös olla- Kolmapäeva õhtul ootavad lapsed- Ellinor ja Viktor igatsusega meie kojujõudmist. Viktor juba sellepärast, et ta kardab üksinda olla; mangub alati, et meie ööseks linna ei jääks. Hilda avab omad kaasatoodud pakid. Kompvekkide või mõne teistsuguse maiustusasja pärast on lastel alati hea meel. Oleme neile võimalust mööda alati mõnda head kaasa toonud

Talv on üsna kange. Lumehanged on üsna kõrged. Külma oli täna jällegi olnud-13 kraadi R. Meie „peretoas“, mis köögiga on ühendatud ja kus ennemalt teenijad elasid, olevat eila olnud -2 kraadi R. Nüüd elab teenija meie eluruumides. Peretuba kütame üksnes leivaküpsetamise ajal, sest leivaahi on seal.