ÜKS NÄKILUGU

Kas teate, kes on Biileami eesel?

Ega sellest nüüdses koolis enam ei jutustata, aga kui mina alles koolipoiss olin, siis teadsime kõik, et Biileami eesel tõrkus oma peremehe käsku täitmast: ei läinud enam otseteed edasi, vaid käänas kõrvale, pigistas oma peremehe jala vastu seina, heitis siis kõhuli, ja kui Biileam teda kepiga hakkas peksma, rääkis ta peremehe imestuseks päris inimese viisil ära, mispärast ta oli tõrkunud. Rohkem ma aga Biileami eeslist teile ei jutusta. Kui tahate temast rohkem kuulda, eks küsige siis mõne vanema inimese käest, kellest arvate, et ta seda lugu tunneb.

Taari Tõnis ei armastanud küll iialgi mustlastega äri teha, ei sallinudki seda laiska laadarahvast, aga korra määrisid mustlased talle ometi Biileami eesli taolise tõrkuva hobuse kaela.

Uusnas oli laat. Sääl müüdi ja osteti küll pääasjaliselt lehmi, aga mõni hobune juhtus ikkagi ka Uusna laadale. Taari Tõnisel oli kevadiseks põllutööks tublit tööhobust tarvis ja ta läks vaatama, kas vast ei leiduks laadal mõni kohane hobusetukk. Vaatas Tõnis ja vaatas. Laadal oli mõni mõnigi hobune müüa, kuid Tõnis ei leidnud enesele kohast: mõni hobune oli liig armetu, nagu luu ja nahk – künna siis niisugusega maad; teine hobune oli küll üsna kena, aga hind jälle ületas Tõnise rahakoti sisu.

Otsides kohast hobust juhtus Tõnis lõppeks mustlastega kokku. Ei ole ühtki laata meie maal, kus mustlased puuduksid. Laadalkäimisest see rahvas ennast elatabki, vahetades ja müües vaheltkasuga hobuseid. Sagedasti petavad nad ostjat armutult.

Seda Tõnis teadis hästi, kuid ometi hakkas talle silma mustlase hobune. Hobuse karv Tõnisele küll hästi ei meeldinud, oli va´ valge hobune, niisugust Tõnis iialgi varasemalt ei olnud omanud; kogu vallas ei teadnud Tõnis ka kellegi valget hobust olevat – olid üksnes kõrvid ja mustad.

Aga mustlase hobune oli kõrge ja näis olevat ka tugev, just niisugune tööloom, keda Tõnis enesele otsis.

Mustlane nägi, et Tõnis tema valge pärast seisatas, aimas Tõnises kohe ostjat ja hakkas pakkuma:

„Külamees, kas hobust vaja?

Osta ära minu hobune, saad päris kullatüki enesele. Usu mind, paremat hobust ei ole kogu laadal! Vaata, missugune tugev kael tal on! See hobune juba jõuab sul tööd teha!

Ma ütlen: pane ta palke vedama, pane või 10 palki koormaks, kui aga su vanker kannatab, see hobune veab kõik ära“.

Tõnis vaatles mustlase valget ja mõtles:

„Tugev loom teine küll! Sellepoolest näib mustlasel õigus olevat. Aga see valge karv ei taha mulle meeldida – terve valla pääle üksnes minul valge hobune…

Hakkavad viimaks mind naerma…

Mustlane nägi Tõnise murelikku nägu ja hakkas edasi kauplema:

„Noh mis sa mõtled, teeme kaubad ära. Tõesti, paremat hobust on sul raske leida!“

Vastas Tõnis:

„Mulle ei meeldi, et ta valge on!“

Naeris mustlane:

„Või valge hobune sulle ei meeldi! Ahaa-haa! Küll oled aga ka imelik mees!

Kas sa tõesti ei ole näinud pilti, kus vene keiser ratsutab valge hobuse seljas?

Kui keisril häbi polnud valge hobuse seljas istuda, mis sul siis veel niisuguse hobuse vastu öelda!

Vaata ikka, missugune kael! Vaata jalgu – terved jalad! Tahad hambaid vaadata? Oot´, oot´ma teen ta suu lahti! Näed, terved hambad ja hobune ei ole vanem kui seitsmeaastane. Ega ma sulle asjata teda paku…“

Katsus Tõnis veel vastu seista:

„Kui su hobune nii hää on, mispärast ei pea sa teda siis enesele?“

Mustlane vastas otsekohe:

„Ma tahan endale osta odavama hobuse. Ega meil hobuse jõudu tarvis ole. Oleme ju ühtepuhku maanteel. Meil aega küll – saame viletsamagi hobusega läbi. Sulle aga on vaja tugevat töölooma!...“

Mustlane näitas veel kord hobuse võimist.

„Oot`, oot`, ma näitan veel, kui tugev on valge.“

Mustlane asus hobuse selga ja pomises midagi, nagu räägiks ta hobusega. Sikutas siis valjastest. Hobune ajas jalad vastu maad ja pani pää maha nagu mõni kuri härg. Sikutas mustlane, sikutas – ei hobune liigu paigastki.

„Näed nüüd, kui kange hobune. Asu selga ja sikuta ise – sina teda küll ei jõua liigutada!“ ütles mustlane, kargas siis maha ja vedas nüüd kerge vaevaga hobust enese järel, joostes laadaplatsil.

Taari Tõnis nägi, et hobusel polnud viga ja ostiski hobuse 190 krooni eest.

Mustlane õpetas veel, kui hobusepass oli korda säetud:

„Vii hobune ilusasti käekõrval koju. Ta muidu kõigiti hää hobune, aga ma olen näinud, et ta võõrast ratsanikku hästi ei salli. Siis ta mõnikord ei liigu paigastki, nagu nägid. See küll päris hää omadus: varastada see hobune ennast ei lase. Anna talle aga kodus paar korda leiba, siis on niisugune sõber, et las´aga olla…“

Taari Tõnis ei elanud laadaplatsist väga kaugel, üksnes kaks-kolm kilomeetrit. Ta oli jala tulnud ja nõnda hakkas ta ka minema, hobune käekõrval.

Peedi Kustas oli natuke viinaauru all, oli sellest teise tuju saanud, nägi Tõnist ja hüüdis:

„Tohoo hullu, kust sa niisuguse valge pilvelõhkuja said?“

Kuulsid neid sõnu teisedki tuttavad ja hobusel oligi nimi:

„Taari Tõnise Pilvelõhkuja!“

Oli kesknädalane päev, kui Tõnis ostis hobuse. Pool nädalat söötis ja paitas Tõnis oma Pilvelõhkujat. Hobune sai nähtavasti päris sõbraks, sest ta hirnus alati, kui Tõnist nägi.

Pühapäeval tahtis Tõnis kirikusse sõita. Pilvelõhkuja rakendati vankri ette. Tõnis oma perenaisega istus vankrisse. Sõit algas.

Alguses läks üsna kenasti, aga ühes kohas läks tee läbi liivanõmme. Rattad sahisesid liivas. Pilvelõhkujal oli jõudu küll, et vankrit liivast läbi vedada, aga tahtmist oli tal selleks vähe. Vedas natuke aega, siis korraga pani aga jalad vastu maad, pää säedis ka maa poole ega liikunud paigastki. Küll sikutas Tõnis ohjadest – ei hobune kõssanudki. Tõnis plaksatas paar korda piitsaga. Pilvelõhkuja oli nagu Biileami eesel, kallutas enese natuke tee kõrvale, aga edasi ei läinud!

Tõnis andis tubli plaksaka piitsaga, tõstis valge pää just nagu pilvedesse üles, valge aga hüppas tagumiste jalgadega pääle püsti, pööris järsku nina kodu poole, kallutas vankri ümber, perenaine kukkus nagu kott liivasele maanteele, peremees jäi kuidagiviisi vankrisse ja nüüd algas tuline sõit kodu poole, 4 kilomeetrit ühe valuga vähem kui veerand tunniga. Küll katsus Taari Tõnis hobust peatada, aga kus sa enam saad! Kahe käega hoidis ta kramplikult ohjadest kinni. Vastu tulid mõned kirikulised; need hoidusid hirmuga eemale. Üht kuulis Taari Tõnis hüüdvat:

„Hoidke alt, kurivaim sõidab!“

Perenaine oli vaheajal maast üles tõusnud, ehmatusest toibunud ja hakkas ümberringi vaatama. Peremeest ja hobust – vankrit polnud enam kuskil näha. Perenaine ei arutanud eneses kaua, kuhu poole minna, kas kirikusse, kuhu sai veel kilomeetrit 10, või koju. Koduteel juhtus Peedi Kustas vastu ja küsis:

„Kus Taari perenaine täna hommikul juba ära on käinud?“

„Käisin kartulipanijaid kuulamas!“ vastas see.

„Pilvelõhkuja vedas vist neid kartuleid!“ pilkas Kustas.

Peremees oli vahepääl pilvelõhkujaga juba koju jõudnud. Õnneks oli õuevärav lahti, kuid talliuks kinni. Kinnise ukse ette jäi valge ometi peatuma, sest tal ei olnud nähtavasti ühtki himu oma pääd vastu ust lõhki joosta.

Peremees oli äärmiselt vihane. Ta siunas mustlast, kes talle laisa ja tõrkuva hobuse oli kaela määrinud. Siis otsustas ta valgele tõrkumise eest tubli nahatäie anda. Ruttu rakendas ta hobuse vankri eest ja sidus päitseid pidi ühe raudrõnga külge, mis oli talli kivist müürisse kinnitatud. Siis nuhtles ta piitsaga valget.

Valgele meeldis peksmine veel vähem kui sõit läbi liiva. Mustlasel oli ühe asja poolest õigus: valge oli tõesti tugev hobune. Nahkpäitseid puruks kiskuda oli tal kerge asi. Need purunesid nõnda, et hobusel ei jäänudki enam midagi pähe. Tuhknai oli hobune õueväravast väljas ja kihutas Reinuoja talu suunas, mis üle heinamaade ja soo paari kilomeetri kauguselt paistis. Väsides jooksust ja aimates, et tagaajajat lähedal polnud, sai valge oma laisa oleku jälle kätte ja sirutas enese Reinuoja heinamaale oja ligidal päikese kätte põõnama.

Oli soe kevadine päev. Liblikad lendlesid päikese paistel. Lõokesed lõõritasid suure hooga. Sinililli oli igalpool, kus nad üldse kasvavad. Oja ääres õitsesid isegi varsakabjad ja säälsamas lepikus, ojakaldal oli maa ülastest valge.

Reinuoja lapsed läksid nii umbes kella 11 paiku hommikul oja äärde ülaseid korjama. Oli sääl seitsmeaastane Kaalu ja viieaastane Helga.

Ülaseid oli lastel juba kaunis suur kimbuke. Korraga tuli lastel himu ka mõned varsakabjad oja äärest vesiselt lagedalt maalt lillekimpu võtta. Lapsed väljusid lepikust. Ees läks Helga ja tagantjärele Kaalu.

„Uih!“ ehmus korraga Helga ja taganes Kaalu kõrvale.

„Kaalu, vaata, mis loom see on?“ sosistas Helga vennale kõrva sisse.

Vend nägi isegi juba imelist looma: hobusetaoline teine, magab oja ääres päikese paistel, küljeli maas, jalad välja sirutatud, üks kõrv padjaks pää all.

Lapsed ei olnud eluilmas veel valget hobust näinud ega teadnudki, et niisugune ka võiks olemas olla.

Kaalu ütles küll:

„Oleks nagu hobune!“

Kuid Helga vaidles suure õigusega vastu:

„Kas mõni hobune siis valge on? Ütle, kas sa oled näinud valget hobust? Hobused ikka mustad ja kõrvid!“

Mõtles Kaaluke ja sosistas siis Helgale:

„Nüüd ma tean, mis loom see on. Näkk on see! Kas sa ei mäleta, kuidas vana Kadri rääkis meile näki lugu? Just sellesama oja ääres. Varesetalu ligidal oli vanasti olnud neli karjast koos. Korraga näevad: valge loom, just nagu hobune, oja ääres maas, aga sellel olnud jalad kõhu all. Kolm poissi roninud hobuse selga. Neljas poiss ei ole selga mahtunud. See hakanud paluma: lastagu teda ka selga, kas või üksnes näki saba otsa pääle. Oma nimetust kuuldes karanud näkk maast üles ja tormanud oja poole. Õnneks olnud aga näkk nii ehmunud, et lasknud lapsed seljast maha kukkuda. Poleks see üks poiss näki nime nimetanud, oleks näkk kõik lapsed lõppeks kavalasti ojja viinud ja sääl nad uputanud. Näkk kardab oma nime!“

Korraga said nüüd lapsed julgeks. Kui näkk kardab oma nime nimetamist, siis pole häda ühtki. Helga ütles:

„Läki näkki vaatama! Kui kallale tahab tulla, hüüame teda nimepidi – küll siis kaob ojja!..“

Viieaastase tüdruku kohta oli Helga tark küllalt. Läksid lapsed valgele loomale ligemale.

„Päris hobuse nägu!“ ütlesid lapsed. „Tpruu! Tõuse üles, tõuse!“ hüüdsid nad.

Ei valge liigutanud ennast paigalt.

„Vast on surnud?“ ütles Helga.

„Kus nüüd surnud?“ Näed isegi: silm lahti ja kõrva liigutab kah!“ vastas Kaalu.

„Hüüame teda nimepidi!“ andis Helga nõu. Ise ta plaksutas käsi ja hüüdis:

„Näkk, kasi jõkke!“

Valge ei liigutanud sellegi hüüdmise pääle kõrvagi.

„Ah sa ei liigugi! Oota siis! Helga, vaadakem, kust saame mõne kärbse. Jüri ütleb ikka, et kui muidu ei saa kedagi liikuma panna, siis lastagu talle kärbes kõrva…“

Otsisid lapsed kärbest. Lepiku ääres oli suur raudkivi ja sääl soojendasid endid mõned kärbsed. Kaalu saigi ühe kärbse kätte. Ettevaatlikult viis ta kärbse arvatava näki juure.

Oli tal aga ka julgust palju, et kärbse valgele kõrva pistis. Õnneks oli poiss veel nii tark, et ise otsekohe mõned sammud taganes. Helga ei olnud julgenudki päris näki ligidale astuda.

Näkk raputas korraga kõrva, üks kord, teine kord juba õige ägedalt, sest kärbes kõdistas kõrva ja ronis oma rumaluses sügavamale. Korraga kargas valge hirmsa hooga üles ja siis paari hüppega enese ees olevasse ojja. Sääl oli just sügav koht ja teisel pool kallas natuke kõrge. Valge ei saanud korraga teisele kaldale ja jäi ujudes väljapääsu otsima.

Ägedus, mille hoos näkk oli vette karanud, hirmutas lapsed nõnda ära, et nad nii kiiresti nagu nende jalad suutsid lepikust läbi koju punusid ja sinna viisid koleda sõnumi:

„Valge näkk oli oja ääres ja kargas ülepääkaela vette, kui Kaalu talle kärbse kõrva poetas!“

Juhtumisi ei näinud ka ei lapsed ega vanemad inimesed seda, kuidas Taari Tõnis oma valge peagi kinni püüdis ja koju viis.

Lapsed uskusid kaua aega veel, et nad päris tõesti olid näinud näkki, sest Reinuoja rahvas ei osanud lastele kuidagi viisi ära seletada, mis looma need oja ääres olid näinud…

_____________________________________________________________

Ado Köögardali jutuke „Üks näkilugu“ ilmus lasteajakirjas „Laste Rõõm“ nr 8 1932. aastal